Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Ka Siber on olnud mu kodumaa (1990)

Sisukokkuvõte

Märt Müüri film oma perekonnast, küüditamisest ja kohtumistest saatusekaaslastega.

25. märts 1989, Ülemiste jaam, küüditamise 40. aastapäev. Hulk rahvast kuulab lauljannat. Märt Müür lehitseb küüditatute nimekirju. Puka raudteejaama endine pöörmeseadja Endel Peterson räägib küüditamisvagunitest ja tollasest olukorrast, ekraanil katkendid mängufilmist "Äratus". Tarvastu valla endine täitevkomitee sekretär Albert Pärtma meenutab, kuidas toimus nimekirjade koostamine. Kroonikakaadrid "õitsele puhkenud" Nõukogude Eestist. Vagunite kokkuhaakimine. Märt Müür lappab arhiivitoimikuid: 1949. aasta küüditamine, kus Siberisse saadeti üle 25 000 inimese, ka Märt Müüri pere – tema ema koos kolme lapsega ja vanaisa. Märt Müür viib oma ema ja venna kunagise kodupaiga õuele. Matsi-Märdi taluõu on rohtukasvanud ja laokil, ema Leida kurvastab, et sealsed inimesed ei hooli millestki. Endised naabrid nii Eestis kui Siberis, Maia Erikson-Kadak ja tema ema Anna Kadak meenutavad koos Müüridega küüditamise päeva. Eesti Julgeolekukomitee aseesimees Vladimir Pool räägib, kuidas ja milliste käsulaudadega deporteerimise operatsioon nimetusega "Priboi" oli Eestis korraldatud ja kust seda juhiti. Vladimir Pool teab paari enesetapuga lõppenud juhtumit, mida lugenud deporteerimise ettekannetest. Kaadrid küüditamisest mängufilmi "Äratus" võtteplatsilt. Müürid ja Kadakud meenutavad Siberi-aegu. Märt ja Rein kohtuvad aastakümneid hiljem oma lapsepõlvemail kohalikega, kes neid veel päris hästi mäletavad. Perekonna meenutused Matsi-Märdi taluõuel. Fotod esivanematest.

Vennad Rein ja Märt otsivad Siberis surnuaial omaste haudu. Luteri kiriku vaimulik Jaan Kiivit pühitseb Siberist toodud mulla, et see ühendaks seal puhkavaid eestlasi kodumaaga ja ei laseks mälestusel kustuda. Eesti Julgeolekukomitee arhiiv - endine piinamiskelder. Martin Müüri toimik, kus kirjas määratud karistus – 25 aastat vangilaagrit ja 5 asumist. Albert Pärtma meenutab Martin Müüri kui toona tuntud ratsanikku. Kroonikakaadrid Martin Müürist ja tema hobusest. Fotod Märt Müüri isast, kes 1956. aastal vanglast vabanes ja Eestisse naasis. Endiste vangide kokkutulek 1989. aastal. Koosolijad meenutavad 1954. aasta ülestõusu Kingiri vangilaagris. Edgar Ranniste on üles riputanud vangla plaani, et ülestõusu toimumist piltlikumalt seletada. Leida Müür räägib elust vangikongis Siberi päevil ja ülekuulamistest ning sellest, kuidas doktor Mihkel Kask ta elu päästis. Märt Müür kuulab ema meenutusi Siberi-õudustest. Leida Müüri teotas Elmar Kilk, Kaarli poeg. Fotod vangilaagrist. Vladimir Pool räägib toimikutest ja inimeste arvust, keda küüditati ja Nikolai Karotammest. Matsimärdi taluõu, Leida Müüri meenutused. Siberisse saadetud eesti perede lapsed ei tohtinud sealses lastekodus eesti keelt rääkida. Märt Müür kohtub Štšeglovo lastekodu kasvandiku ja kunagise kasvatajaga. Fotod lastekodust. Mari Vares meenutab, kuidas ta Siberist saabunud Märdi koos õe Kadriga oma hoole alla võttis. Vend Rein aga ei pääsenud sel ajal tagasi kodumaale, talle anti pass märkega "Elamiseks ainult Novosibirski oblastis". Ka emal-isal oli peale Eestisse tulemist pahandusi ametivõimudega – nad tohtinuks peale vabanemist elada vaid väljasaatmispaigas. Albert Pärtma püüab selgitada hetkeolukorda. Ants Reinet, kes Märdiga sama tapiga küüditati, elab siiani Siberis. Ema ja õe, kes nälga surid, on ta Siberis maha matnud, isa saatusest ei tea midagi. Kooliharidust vaid Eestis saadud kaks klassi. Siberielu on ta tervise ära tapnud, tahab tulla kodumaale tagasi surema.

Rongid, rongirattad, raudteejaam. Siberis orbudeks jäänud eesti lapsed hoiavad kokku, Jüri Lehtranna sünnipäeval on paljud neist kohal. Vendade Urbide laul, kuulajate pisarais näod. Laste kirjad. Natalie Paulsen räägib eesti laste matmisest lastekodus. Jüri Lehtrand räägib ajupesust, mis nendega tehti. Asino linna täitevkomitee esimees Ants Ilmari poeg Rennit (Aleksandr Ivanovitš) loetleb oma elulooetappe ja tõusu karjääriredelil. Asino äärelinn, tänav, ühekordsed puitmajad, vändaga kaevud, taamal 5-kordsed korterelamud. Märt Müür intervjueerib Antsu eesti keeles, kuigi mees on venekeelses keskkonnas. Ants Renniti ja Müüri vanemad olid suured sõbrad. Kaliningrad, võidupüha paraad. Sõjaväeparaadi foonil loeb Märt Müür Nikolai Sarsini passiandmeid, mis kõik on nüüdseks valeks osutunud. Eelmisel aastal oli Vene sõjaväeluure hakanud tuvastama tema isikut, võib-olla seepärast, et ta poeg hakkas Venemaal ohvitseriks saama. 1941. aastal oli NKVD arreteerinud nende pere. Vanaema tapeti kohapeal, isa sai haavata. Siis topiti nad autosse, edasi loomavagunisse. Isa, eesti ohvitser, tapeti Irkutski vanglas, ema suri asumisel, vennast lahutati ta ära ja lapsena anti talle uus identiteet. Alles sel, 1989. aastal, sai ta Eesti ametlikest andmebaasidest teada oma õige päritolu ja nime - Enn Saarse. Mööda teed sõidavad punatähtedega soomustransportöörid. Märt ja Rein Müür on külas oma sõpradel, Orjoli oblastist pärit ja kulakuks tembeldatud talupoeg Koršunovi lastel. Isa Koršunov mõisteti vangi. Hiljem jäi nende pere omakorda sakslastele jalgu. Algas vangilaagrite jada. Ema suri ja lapsed sattusid Eestisse, algul Klooga, hiljem Viljandi koonduslaagrisse. Sealt hakati neid ühel päeval taas Puka raudteejaamas vagunitesse toimetama, kuid leidus kohalikke inimesi, kes nad päästsid ja edasi elada aitasid. Nüüd on Koršunovide lapsed Vladimir Koršunov, Raissa Koch ja Anna Roest tänulikud eestlastele põgenike vastuvõtmise eest, kes koonduslaagrite kaudu loomavagunitega Eestisse sattusid. Leida ja Martin Müüri hauakivid.