Pangarööv (2009)

Fakte filmi saamisloost

Filmi arendus algas 2005. aastal.
Kirjutati 13 stsenaariumi varianti.
Algselt plaanitud lastefilmist sai road-movie sugemetega draama.
2006-2007 tehti foto- ja kostüümiproove Rein Oja ja erinevate poistega.
2008 kinnitati Madise ossa Hannes Kaljujärv.
Filmivõtted toimusid 7. juuli – 14. august 2008.
Järeltootmise tsüklis tekkis terve rida ettenägematuid tehnilisi raskusi.
Esilinastus 22. oktoobril 2009.
Seisuga 7. dets 2009 oli kinodes vaatajaid 6471.
Filmi lõplik eelarve oli 6466183,50 krooni.
EFSA toetustaotluste dokumendid

Filmi vastuvõtust

Olle Mirme: „Aasta halvim film, kuulutas Eesti Ekspress. Lavastaja ja monteerija peavad vaatajaid fantaasiata olevusteks, lisas Eesti Päevaleht. Tahtsin teha peavoolu vaatajafilmi, jutustada poolteist tundi normaalset lugu, selgitas režissöör Andrus Tuisk.

Niisiis, ülekobrutavalt suure kunstiga vaatajat ei vaevata. Aga meelelahutuslikkusest, vähemalt selle üldarusaadavas tähenduses, jääb samuti vajaka. Naerma ei aja ja nutma ei pane. Põnevusega on, nagu on. Samas – piinavalt igav ka ei hakka, reibast sahmimist on ekraanil omajagu ja näitlejad mängivad piisava lustiga.

Häda on eelkõige selles, et tervikuna on «Pangarööv» pusle, mille mitmedki tükid on jõuga paika surutud. Järjestikused stseenid ei kipu omavahel haakuma, sestap jääb ka tegelaste käitumisloogika sageli segaseks. Näiteks võib retsidivist Madis oma õepoega ühes stseenis isalikult julgustada ja järgmises ta ropult vandudes autost tänavale visata. Miks? Vastust teavad vaid tuul ja stsenarist.

Omavahel öeldes tundubki just see Mihkel Ulmani achilleuse kand olevat. Eesti kõige viljakama tele- ja filmistsenaristi lood on enamasti dünaamilised ja kurvilised, aga tegelased jäävad selle möllu keskel sageli kunstlikuks ja ebausutavaks. Justkui lugu oleks eelnevalt valmis konstrueeritud ja tegelased alles tagantjärele sinna sisse sobitatud. Sõltuvalt lavastaja ja näitlejate tublidusest torkab see tema töödes kord rohkem, kord vähem silma.

Kokkuvõtvalt – on palju hullematki nähtud. Ei tohi ka unustada, et «Pangarööv» on Andrus Tuisu debüütlavastus. Olgu pealegi, et tegemist on juba 45-aastase mehega, kel varasemast ette näidata mitu lühifilmi.“
Mirme, O. (2009). Film kui jõuga paikasurutud pusle. Postimees, 25. okt, lk 16.

Filmikriitik Donald Tomberg: „„Pangarööv” ei ole iseenesest ühemõtteline lati alt läbijooksmine. Film areneb nagu  segaduses aktsiaturg: stseenid, mis järsu hooga alla kukuvad, vahelduvad kandvamatega. Kui võrrelda „Pangaröövi” näiteks teise hiljutise Eesti filmiga „Vaša”, mida „Pangarööviga” seob ka selline oluline teema nagu üksiku poisi eeskuju ja isafiguuri vajadus, siis „Vaša”, kuigi kippus klišeedesse, edenes üsna ühtlaselt. „Pangarööv” lubab eeldustelt küll isegi nagu suuremaid võimalusi, rapub aga üles-alla.       

„Pangaröövi” veab suuresti välja Hannes Kaljujärve mängitud Madis. See on tegelane, kelle puhul elujõud, romantikuhing, mängurilust ja kriminaalne plaan loovad kokku sarmika, veidi naiivse ja tegelikult õilsa päti kuju. Õilsat  pätti on iseenesest muidugi kergem kohata kirjanduses kui tavaelus, ka n-ö aklimatiseerub Madis tavaühiskonnas üllatavalt kergelt (meenutagem, et ta istus siiski kümme aastat), ka paadumine pole selle mehe probleem, kuid säärane (loomult pigem kirjanduslik) kangelane on ikka romantiliste ootuste horisondil ja kuidagi armas. Igatahes on Kaljujärve mängitud Madis tegelane, kellega vaataja saab end samastada, ja seda pole sugugi vähe, õieti ongi  ju meil pigem selliste filmitegelaste põud. Nõnda saabki „Pangaröövi” puhul rääkida ühest kandvast liinist, Madise omast.“
Täpsemalt:
Tomberg, D. (2009). Seal, kus lõpeb asfalt, ootab harukontor. Sirp, 30. okt, lk 24.