Kangelastegu on vene keeles podvig (1990)

Ideekavand dokumentaalfilmile tankist ja banaanist

„Viimane aeg on jäädvustada Eestimaal pesitsev Nõukogude armee kogu tema hiilguses. (Loodetavasti teda varsti enam siin polegi ning ongi rasvane suutäis läinud!) /---/ Auvalved, lipud, stendid, rivistused, kõned – Matrossovi polgus. Tallinnas on pidupäev.  9. mai – Nõukogude rahva poolt Suures Isamaasõjas aastail 1941-1945 saavutatud võidu püha. Hurraa! Viimane aeg on filmida Eestimaa teisigi sõdureid: metsavendi, Saksa sõjaväes teeninuid (need mehed ju murrab aeg). Ülistuskõnesid Matrossovist on kena kõrvutada meenutustega meie soodes, rabades ja metsades peetud lahinguist... põgenemistest... Või lugudega saksa sõjaväest... Eesti Leegionist. 6.-7. juulil kogunevad Torisse eesti sõdurid (leegionärid, lennuväe abiteenistuse mehed, metsavennad...) – seal neid filmimegi. Kogu meie lugu on üles ehitatud paralleelmontaažile, kus vaheldumisi näeme meie kangelaslikku ja kuulsusrikast Nõukogude armeed Matrossoviga eesotsas ning EESTI keelt kõnelevaid erusõdureid Toris.“ /---/

Peeter Tooming, 12.04.1990.

Allikas: Eesti Riigiarhiiv, ERA.R-1707.1.2952

Filmist kriitiku pilguga

Peeter Laurits: „Peeter Tooming on teinud enamasti murelikke filme, ükskõik mis ainevallast nad ka ei pärineks. /---/

«Vene keeles on kangelastegu podvig.» Piibli keeles on enamlik desintegratsioon «keelte segamine». Semantiliselt tähendab venekeelse podvig'i «edasinihkumine » hoopis midagi muud kui meie «kange tegu». Segunedes on mõlemad paratamatult segaseks ja sassi läinud. Tooming kasutab sellist skisofreenset keelesituatsiooni oma filmis järjekindlalt ja kõvakäeliselt. Pilti saatev heliriba pärineb hoopis teisest kontekstist: sõjaväelisi käsklusi kuulab õnnistamiseks tõstetud kätega Kristuse kuju, soldatid marsivad koraalide saatel, ülemjuhataja võidupühakõne kommentaariks näeme kaadreid enamlaste pommitatud Harju tänava varemeist ja maarahva nõutuid nägusid, pastor ütleb kogudusele: « . . . ja pärast laulame ise laululehtedelt «Kui ükskord pean mina siit ilmast lahkuma»» ning rood marsib rivilaulu röökides kaadrist välja. Oleme jõudnud sellise semantilise absurdini, et eesti poisid käivad okupatsioonivägedes «aega teenimas» ja ajalehed nõuavad Nõukogude vägede «väljaviimise» asemel nende «kojutoomist». Tähendusest irdu rebitud sõnad desintegreeruvad, inimkõne muutub segaseks mölinaks ja inimeste teod kõõmaveski ringiajamiseks. Toominga «Podvigi» story'ks on Eesti vabadusvõitlejate Tori kokkutuleku nurjaajamine okupantide poolt ja selle tähenduse pea peale pööramine enamlikus propagandaveskis. Säherduse ajupesu koreograafilised üksikasjad on filmis esitatud üsna veenvalt ja elegantselt. Samas aga, kätt südamele pannes, jõuab sõnum meieni küllalt sarnaste võtete vahendusel. Toominga mure on liiga valdav, et oma objektist piisavalt distantseeruda. 

Üks seik on ometi, mis laseb Toominga filmidel oma ainesest kõrgemale tõusta. Toominga — Ülevainu kaamerakäsitust olen ma alati nautinud. Ükskõik missugustest jõledustest nad ka ei räägiks, alati jääb nende kaader rõhutatult estetiseerituks.“ /---/

Laurits, P. (1991). Kuid, ent, vaid, ehk, siiski, ometi [filmidest "Lahkumine Borodinist", "Valuvesi" ja "Kangelastegu on vene keeles "podvig""]. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 69-72.