Karl ja Marilyn (2003)

Priit Pärn:

„Porgandite öö“ oli Eesti Joonisfilmi viimane atsetaatkilel teostatud animafilm. „Karl ja Marilyn“ oli tehtud juba arvutiga. Arvuti on tööriist, mis võimaldab teha teatud protseduure kiiremini. Palju olulisem on aga see, et selle abil saab tulemuse, mis polnud varasema tehnoloogiaga võimalik.

„Karlis ja Marilynis“ pole arvuti mängutulekut tegelikult märgata. Näeb välja nagu tavaline joonisfilm. Meie kunstilised taotlused lihtsalt ei vajanud enamat.

Paljud kriitikud ei ole „Karli ja Marilyni“ loole päris pihta saanud. Nad mõtlevad, et kui on Karl Marx, siis ongi Karl Marx. Aga miks ta vette hüppab?

Tegelikult algas see film unenäost.

Unenäos oli nii, et Karl Marx läks juuksurisse, ajas maha nii juuksed kui habeme ja keegi ei saanud aru, et ta on Karl Marx. Kui on mees, kel on kuulsusest kõrini ning kes varjab sellest vabanemiseks oma identiteeti, siis miks ei võiks teine tegelane olla naine, kes tahab olla kuulus ja oma identiteeti, just vastupidi, luua? Jäin lõpuks Marilyn Monroe juurde.

Need kaks tegelast liiguvad teineteise suunas ja isegi kohtuvad peaaegu, aga lõpuks pöördub kumbki tagasi sinna, kust ta oli tulnud. Feministid võiksid selle filmi üle rõõmustada.

Kas animafilmitegija peaks säilitama lapse iseendas? Ma ei arva nii. Mis asi see laps on? Teeline eikuskilt täiskasvanuks. Ma olen karikaturisti taustaga ja võib ju öelda, et karikaturist teeb nalja, aga pigem peab ta olema võimeline nägema reaalsust nii, et ta on võimeline seda tükkideks lõhkuma ja siis teistmoodi kokku panema. See ei pruugi alati olla naljakas, vaid võib olla ka poeetiline, absurdne, filosoofiline, isegi traagiline. Peab olema võime näidata, et asjad ei pruugi olla nii, nagu nad paistavad. Heas anekdoodis ei naudi me niivõrd seda, et kellelegi pandi ära, vaid pigem teravmeelset konstruktsiooni. Et kuidas ta selle peale tuli?

Ma ei arva, et kunst võib maailma muuta, aga see saab tekitada emotsioone. Käivitada mõtteprotsesse. Karikatuur või lühianimafilm on nagu vitamiin, mis ei toida, aga on ometi oluline.

Teede, A. (2017). Lihtsad konstruktsioonid ja keerukas huumor [Priit Pärn meenutab oma filmide saamislugusid]. Sirp, 17. veebr, lk 30-31.