Perebisnes (2003)

Reklaamlause filmi tegijatelt: Eesti esimene poeröövifilm!

Film linastus 2004. aastal ka EXPO maailmanäitusel Portugalis.

Arve ja fakte filmi valmimisest

Algselt on filmi eelarve 659 454 EEK. Filmi produtsent Andrus Tuisk kommenteerib eelarvet nii:
"Filmi odavus on saavutatud sellega, et enamus võtteid toimub ühes kohas. See omakorda võimaldab ühel võttegrupi liikmel tegeleda mitme ametiga, st võttegrupp on väike. Loomingulisel personalil on kokkuleppeliselt madal töötasu, st huvi on sisulisel tegemisel. Kõige suuremad kuluartiklid on dekoratsiooni ehitus ja laboritööd. Koht, kus kulud võivad samuti ületada eelarvet, on näitlejate tasu."
August - oktoober 2002 valmib filmi režiistsenaarium ja käib tootmise ettevalmistus. Võtted toimuvad 7 päeva jooksul novembris. Järeltootmine kestab 2003. aasta veebruarini.
EFSA andmekogu.

Algplaani kohaselt pidid võtted toimuma suvel. «Aga saatus ulatas meile abikäe. Sinine, külm ja lumi on isegi veel friigim kui mingisugune a la Mehhiko suvi.»
Tegevustik toimub väljamõeldud keskkonnas. «Oleks me läinud Neste või Statoili bensiinijaama, oleks see olnud filmi surm. Siis oleks pidanud tegema filmi hoopis teises, kas grotesksemas või naljakamas võtmes,» on Andrus Tuisk veendunud.
Filmi materjali oli kokku 22 rulli, kinolinale jõuab 12 minutit. Filmi eelarve, 680 000 kooni läks lindikulu ning ilmutamisega lõhki 130 000 krooniga, kuid Tuisk on optimistlik. «Ei põe. Praegu on tunne, et film sai 95 protsenti valmis nii nagu tahtsin.»
Kulli, J. (2003). Jan Uuspõld poeröövlina uues filmis. SL Õhtuleht, 12. juuni, lk 16, foto.

Esimeses variandis oli filmi nimeks "Mees, naine, vanamees ja tüdruk".
Ja sünopsis kõlas: Lühifilm neljast inmesest, kes puutuvad kokku poeröövi käigus. Vanamehest müüjal õnnestub lüüa kiil röövlitest mehe ja naise vahele ning meelitada mees enda poolele. Naine üritab kättemaksuks teha sama vana mehe lapselapsega.

Filmi tutvustatakse erinevate lausetega:

* Põnevusfilm, kus poeröövi mudelskeemi paigutatud tegelased põrkuvad kokku eluliste küsimustega. Ja kus üks süžeepööre järgneb teisele.
* Basic Instinct 2, kus mehed usaldavad mehi ja naised naisi...
* Draama, milles tegelaste käitumine viib neid järk-järgult lähemale hukatuslikule lõpule. Ja mille ainsaks võitjaks on mees, kes mitte midagi ei tee.
* Šokifilm, kus jõhkra vägivalla näitamine on võetud ette teadmisega, et see kutsub esile vastasjõu tekke. Nagu ikka, võivad vastasjõud olla positiivselt erinevad.
* Lühifilm, milles on aega püstitada küsimus, aga kus vastuse annab vaataja juba ise. Kõigi oma küsimustega, mis tal filmi vaadates tekivad...
* FILM, KUS ON MIDAGI ENAMAT KUI LIHTSALT RAHA!

Režissöör Andrus Tuisu lühike nägemus filmist

Vormiliselt tüüpiline põnevusfilm, tüüpilise poeröövi episoodiga. Tihedate süžeepööretega, pinget üleskruviva montaažiga, pingestatud kaadritega. Ka ühe verise kaadriga, mis tundub, et on õigustatud. See oleks siis näide korraliku "käsitöö" võimalikkusest eesti kinos.
Sisuline plaan on kahemõtteline juba situatsioonist tulenevalt, kaldumata otseselt kummalegi poolele, sundides vaatajat ise otsustama.
EFSA andmekogu.

Andrus Tuisu lühifilmidest kriitiku pilguga

Tuisu kinost võib tõmmata pika joonega paralleele mitme noorema või vanema kinomehe juurde. Näiteks Tykweri, Tarantino ja Aki Kaurismäki juurde (ärgem kartkem ennast võrrelda tippudega).
Mis seal siis sarnast on?
Kerge teatraalsus. Väljamõeldud tegelaste kammerlik lugu (suletud süsteem), mis justkui poleks unustanud antiigist pärit aja, koha ja tegevusühtsuse nõuet, aga ei ripu ka selle nigu päästerõnga küljes.
Dramaatilised pöörded. Ja eelkõige see, et väljamõeldud tegelastele — nojah, nendega on hea efektsete pööretega lugu teha, elulised tegelased (keda mina tegelikult pooldan) on amorfsed ja tabamatud —, et nendele väljamõeldud tegelastele suudetakse elu mekk sisse ajada.
Need filmid ei lähtu elust (nagu varasem hea kinokunst). Need filmid tõukuvad ära kinost ja kinovaatamisest, aga suudavad ärgata ellu.
Kui Tarantinol poleks isikupärast tembutamist või kui Kaurismäki lihtsad tegelased ei läheks südamesse, kellele nende head filmid siis ikka peale läheks.
/---/
"Perebisnesi" puhul ma ei saa enam loost aru. Vahepeal huvitavaks läinud lugu keeratakse arusaamatuks. Minu meelest tüüpiline esimese filmi ülepingutus. Mul on kahju, sest ülejäänud on kõik väga hea. Pinge hoitud, mäng väljapeetud, pilt ilus, heli toetav. Mõlemas filmis on hea pilt, kunstnikutöö, näitlejate töö. (Lembit Ulfsak mõlemas väga hea, aga kuidas ta meile „Ringis“ korda läheb oma potentsimurega ja kuidas me ei jõua hakata talle kaasa tundma „Perebisnesis“. Me hakkame talle kaasa tundma, kui ta oma tütretütart kaitstes korraks endast välja läheb ja pooleldi tahtmatult röövlibeibe maha kõmmutab, aga meile öeldakse peagi — ha, ha, ha, see oli nali.)
Mõlemas filmis on väga tihe (loe hea) montaaž.
Sauter, P. (2004). Andrus Tuisk pikaks filmiks valmis [Andrus Tuisu lühimängufilmidest "Ring" ja "Perebisnes"]. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 108-112, fotod.