Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Kas oskame hoida ühte … I jagu (1988)

Sisukokkuvõte

10. juuni 1988. Öölaulupidu Lauluväljakul, rahvamass skandeerimas: Eesti, Eesti, Eesti! Ivo Linna, meie lauljate ja ansambliga laulmas, rahvamass Lauluväljakul sinimustvalgeid lehvitamas. Filmis jäädvustatud sündmusi kommenteerib Ene Hion kaadri taga.
14. juuni 1988. Tartu, Raekoja plats. Tartu Ülikooli dotsent Marju Lauristin kõneleb, et „oleme kogunenud täna, et esimest korda 47 aasta jooksul öelda täiel häälel ja täiest südamest ei sellele minevikule, mida tähistab stalinlik terror.“ Tartu Ülikooli dotsent Rafik Grigorjan räägib stalinismist, „..kuritegu inimsuse vastu. On kätte jõudnud aeg, mil Nõukogude Liidu kõik rahvad mõistavad kohut stalinistide üle.“ Inimesed mälestavad küüditatuid Aardla raudteejaamas. Kõlavad P.-E. Rummo luuleread "Me hoiame nõnda ühte".
16.juuni 1988, EKP KK X pleenumile on kogunenud Mai Kolossova, Karl Vaino, Bruno Saul, Enn-Arno Sillari, Indrek Toome, Vaino Väljas jt Keskkomitee liikmed. Gunnar Paal õnnitleb ja usutleb Vaino Väljast, kes Keskkomitee pleenumil ühehäälselt valiti Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee I sekretäriks.
17. juuni, Kultuurinõukogu tund Eesti Raadios, saadet juhtimas helilooja Lepo Sumera. Arutlusteemaks on Stalini-Molotovi tegevus 1939.aastast alates, kui sõlmiti Nõukogude Liidu-Saksa mittekallaletungi leping. Samal päeval toimub Lauluväljakul ka Rahvarinde algatuskeskuse miiting, kus rahvas kohtub XIX parteikonverentsi delegaatidega. Poodiumil seisavad Hagi Šein, Mart Siiman, Indrek Toome, Rein Järlik, Marju Lauristin jt. Mainori teadusdirektori Edgar Savisaare kõnest:“Kui me oleme tugevad, siis ei saa enam keegi meie eest otsustada, mida me toodame. Ei saa otsustada mida me sööme, kus me käime ega seda, keda me valime, ei saa otsustada, millist lippu me kanname. Elagu isemajandav Eesti!“ Lauristin avaldab kõnes, et „meil on õigus nõuda, et rahvas Eestimaal saaks Rahvarinde poliitilised õigused, õigused esitada oma kandidaate, õigus valida nende vahel oma südame ja oma äratundmise järgi, õigus ise algatada seadusi, ise valvata nende täitmise järele.“
Punalippude alla kogunevad aga liidulise alluvusega tehaste jm venekeelsed inimesed. 12.juulil peetakse miitingut Punaste Küttide (nüüdne Teatri) väljakul Vladimir Jarovoi eestvedamisel. Aleksandr Pantšul kuulutab sõnavõtus Rahvarinde liidrid natsionalistlikeks elementideks, separatistideks, kes tahavad hävitada sotsialistliku korra, nõukogude rahva sõpruse. 27.juulil kogunevad nõukogudemeelsed Dvigateli klubisse. Ööpimeduses kõlavad sõjakad sõnavõtud ja hüüded "Missugused loosungid olid? Viia nõukogude väed Eestist välja! Karjutakse rahvuslippude all. Et see nende lipp oleks Pika Hermanni tornis!“
16. augustil kogunevad Interliikumise esindajad vana Poliitharidusmajja. Hoolega valvatakse, keda sisse lasta. Formuleerub Interliikumise programm, „et lahendada rahvusprobleemid Eesti NSV-s peab nimetama Eesti NSV riigikeelteks eesti ja vene keel, valida nõukogude, majandus-, partei ja riigiesindused proportsionaalsuse põhimõttel, reformida Eesti NSV Ülemnõukogu kahekojaliseks...“
Eesti Televisiooni saatesarja "Mõtleme veel" otsesaates 31. aug.1988 kõneleb ajalehe Sovetskaja Estonia ajakirjanik Galina Diomidova sellest, mida kardavad venelased. „Keegi ei vaidle vastu, et vabariik peab olema suveräänne. Muret teevad selle suveräänsuse piirid. Hirm, et Eesti Vabariik lihtsalt rebib ennast vabaks, astub Nõukogude Liidust välja ja täiesti loomulik, et inimene, kes on siia sõitnud, tunneb hirmu.“
27.septembril on koos Rahvarinde koordinatsiooni nõukogu, kus arutatakse kodakondsuse ja Moskvast tulevate juhiste üle koos siia saadetavate käsutäitjatega. Igor Gräzin teeb ettepaneku, et „praegusel hetkel anda kodakondsus kõigile neile inimestele, kes omavad Eestis alalist töökohta ja alalist sissekirjutust. See välistab sõjaväelased, see välistab ajutise lepingu alusel töötajad jms“
EKP KK konverentsisaalis kõneleb sotsioloog Mikk Titma, miks ei avaldatud Interliikumise programmi. „Meie poliitiline kultuur on veel väga habras. Me ei saa lubada pluralismi piirini, kus kerkivad esile ekstreemsed arvamused, mille võivad omaks võtta suured inimgrupid. Eestlastele on see ainus maa, kus elada. Oleme väike rahvas ja meid ähvardab tõepoolest kadumine. Leian, et Keskkomitee talitas väga õigesti ega andnud Eesti äärmuslastele ajendit.“
Tartu Ülikoolis on koos esindajad teistest Nõukogude Liidu vabariikidest. Sotsioloog Svetlana Arutunjan rõhutab, et „Peame lõpuks aru saama, et on rahvuslikud huvid, mida tuleb iga rahvuse ja riigi kultuuri, ökoloogia ja sotsiaalvaldkonnas arvesse võtta. Need on pühad õigused. Kui tahame olla paljurahvuseline riik, peame rahvaste huve palju rohkem silmas pidama. Normaalne on elada oma rahva tavade järgi, osata oma emakeelt, kasutada oma kultuuri, hinnata oma keskkonda, säilitada omariiklus.“
23.august, 1988. Rahvas Hirvepargis, kaitsmas Tallinna Sõltumatu Malev. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei liige Eve Pärnaste teeb ettepaneku kuulutada 23. august rahvusõiguse päevaks.
Samal ajal peavad interrindelased uues Poliitharidusmaja koosolekut, kus sõna on antud Moskva ajalooprofessorile Juri Afanasjevile, kes „ajaloolasena võin kinnitada, et on võimalik sotsialistlik Eesti väljaspool NSV Liitu. Ignoreerida aga reaalsust, et Eestis elab paju mitte-eestlasi, pole õige. Kui mõni tahab teha oma poliitikat seda silmas pidamata, on tulemuseks avantüür, mis võib viia traagiliste lahendusteni. Kuid rääkida Eesti vabatahtlikust liitumisest siiski ei saa.“
1988 augusti palavad päevad on toonud palju muutusi ning uusi tuuli. Tallinna lauluväljakul toimuvad I Eesti Rammumehe võistlused, taas ja taas ruttavad inimesed Linnahalli Rahvarinde koosolekule. „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ lauldakse lauluväljakul sinimustvalgete lehvides.