Armastuse lahinguväljad (1992)

Tallinnfilmi sünopsis

Baumannid on õnnelikus abielus, nende pisipoeg teeb esimesi samme. Kõik on suurepärane selle õhtuni, kui Ain Baumannile tuuakse sõjaväekutse. Nõukogude Armeest pääseks ta juhul, kui perekonnas oleks kaks last. Aini naine muretsebki tõendi, et ta on rase. Kahjuks pole see tõsi. Mis aga veelgi hullem - fiktiivne paber tekitab Ain Baumannis sellise stressi, et ta ei suudagi enam mehe kohuseid täita. Riigi ja noore perekonna  vaheklises võitluses jääb perekond kaotajaks, kuid ka riik ei võida.
Eesti film/Estonian Film 1991-1999 (2000). Tallinn: F-Seitse OÜ, lk 32.

Filmi saamisloost

1980-ndate teisel poolel hakkasid ajakirjad Vikerkaar ja Looming Valentin Kuigi filmilikke, elavate stseenidega novelle ja stsenaariume avaldama. Oma novelli "Desertöör" põhjal stagnaajal alustatud ja sulaajal lõpetatud "Armastuse lahinguväljad" jäi seni viimaseks Valentin Kuigi mängufilmiks. Hiljem valmis tõsieluline Siberi triloogia: "Teade parlamendile" (Eesti Telefilm, 1989), "Lend" (Tallinnfilm, 1994, Kultuurifondi auhind 1996), "Hääled" (Tallinnfilm, 1996).
Teder, T. (1997). Romaanivõistluse võitja lendab edasi. Eesti Päevaleht, 1. veebr.

Katkeid Filmistuudio Tallinnfilm mängufilmide Kunstinõukogu  protokollist 1. oktoobril 1991:

Valentin Kuik: Tutvustan kohalolijaile stuudio direktori J. Škubeli kirja. Filmi tootmine on rahaliselt tagatud 680 000 rubla ulatuses. Stuudio kindlustab võttegrupi 1000 m valgustundliku lindiga. Peaosalisena näeb direktor ainult H. Toompere jun, kes mulle kui režissöörile on täiesti vastuvõetamatu. Ma ei suuda tema kangelastele ekraanil kaasa elada, ka paljukiidetud "Ainult hulludele!" filmis.

Leida Laius: Tulime kunstinõukokku stsenaariumi arutama, räägime sellest. Stsenaariumiga on tehtud tohutu töö. Sisuliselt muutunud, kaasajastunud. Seda varianti elu tänaval enam ei kahjusta. Põhiküsimus: torkab silma kohatine otseütlemine sõnas, dialoogis. Teksti oleks vaja peita, sündmused kõnelgu ise enda eest. Eriti torkas see silma perekonnaliinis. Ilona isa kuju on antud mustades värvides. Suulised hinnangud on vaja peita, anda edasi tegevusega.

Mihhail Lotman: Kuik on publitsistlik, groteski kalduv, mitte psühholoogiline. Pilt peab rohkem kõlama jääma, mitte sõna. Sellist filmi on vaja teha, olgugi see kommertslikus mõttes väheedukas.

Tõnu Karro: Kommertsi mõttes on üks edu komponent tagatud - filmi väga lööv pealkiri. Kas vaataja filmi lõpuni vaatab, on iseasi, aga niisuguse pealkirja peale ta pileti kahtlemata lunastab.
Minu sõnavõtt oleks üldistus kõigist kolmest erinevast stsenaariumi-variandist, mida olete lugenud. Millest on viimases variandis kahju:
1. Mõnest jõulisest visuaalsest kujundist, mis kadunud, nt Ain tõstukikorvis raudmehe surmapitsituses.
2. Miilitsa- või politseikongis on Ain nüüd kummalise vene naisega. Mulle tundus joobnud vene meesmigrant ja tema inimlikult mõistetav jutt venelaste hirmudest eelmises variandis paremana.
3. Täielikult on kadunud sõnaga, ütleme mehesõnaga ja selle pidamisega seotud problemaatika. Sõna piibellikule algele viitav semantika. Siis ka oluline jutuajamine kirikuõpetajaga. Mulle on üldse vastumeelt jõuetu, madaldatud keskne tegelaskuju. Mõistaksin meest, kes on oma allkirja sõjaväekutsele andnud, ta vastutab selle eest, läheb kohale. Ta näitab sellega, et ta ei karda süsteemi, ja sellest ei järeldu üldse, et ta tahaks sõjaväkke minna. Ta seda lähebki ütlema, et tal pole selle armeega asja. Ja muidugi hakkab ta meheväärilist väljapääsu otsima. Usun ka komplikatsioone, mis võivad tekkida, kui ta peab käsu peale lapsi tegema. Muidu tuleb ta toime, aga niimoodi ei saa hakkama. Ei saa, kui peab võltsima, valetama. Muidugi on selle motiivi allkihtides totalitaarne süsteem, mis muserdab inimpsüühikat.
4. Nüüdses variandis on pandud sõnad, et bürokraatlikud paberid, võltsitud tõendid jms on määrinud ära Ilona ihu. Eelmises olid need Aini sõnad ja olid veenvamad.
5. Selles variandis on tunduvalt lahjenenud perekonnatraagika, mis viib Ilona enesetapukatseni. Minu arvates võiks olla pärast seda kõnelus kirikuõpetajaga ja järgneda I variandi lõpp: Ain sõjaväes. Miks Valentin arvab, et motiivistik on Eesti Vabariigi väljakuulutamise tõttu aegunud? Inimesed pole ju muutunud. /---/

Toomas Hõrak: Kui küsitaks minult kui kunstnikult, siis mina seda filmi ei teeks. Eriti ebaõnnestunud on Ilona isa kuju. Ma ei saa aru, miks sa seda filmi teed? Kas konstanteeringuks, et miinus on muutunud plussiks ja kõik läheb vanas vaimus edasi? Miks sa ei tee sellest dokumentaalfilmi?

Jüri Sillart: Momendist, milles elame, on väga raske filmi teha, puudub inimlik perspektiivitunne. Praegune situatsioon sisaldab endas plahvatust, võib-olla tuleks see välja analüütilises filmis.

Valentin Kuik: Film on perekonnast, kelle akna all kohtuvad Ida ja Lääs. Uus kasvab välja vanast. Üks salastatus asendub teisega. Ain on inimene, kes kompromissile minnes andis alla. Õieti puudubki tal tulevik ja väljapääs, sest kohad on juba jagatud. Filmi aluseks on Marcuse filosoofia, Fitzgeraldi "Suur Gatsby".
Küsite, mida on praegu kõige rohkem vaja, et film tuleks. Praegu on vaja aega masinavärgi uuesti käivitamiseks.

Mihhail Lotman: Üks soov oleks veel - et film tuleks heas tempos.

Valentin Kuik: Ses osas on mul mõned salarelvad varuks. Ka vastuseks etteheidetele, et pealkirjas lubatud armastusliin on muutunud kahvatuks. Üks relv on minu ammune harrastus peotants, milles mehe ja naise vaheline varjatud tõmme avaldub päris sügavalt.

Otsustati: Toetada täispika mängufilmi "Armastuse lahinguväljad" tootmisselaskmist, kui Valentin Kuik jõuab stuudioga filmi tootmise osas mõistlikule kompromiss-kokkuleppele.
(Protokollis mängufilmide repertuaarijuht Tõnu Karro).
ERA.R-1707.1.3027, lk 1-6.

Filmi tootmine

Filmi "Armastuse lahinguväljad" tootmine algas ettevalmisperioodiga 12. novembrist 1991 kuni 13. jaanuarini 1992. Filmivõtted lõpetati 23. märtsil 1992, montaažiperiood oli kavas lõpetada 18. mail, kuid kuna tehnilistel ja loomingulistel kaalutlustel oli vaja ümber filmida mõned stseenid, siis lõpetati montaaž 25. mail 1992. Stuudiole anti film üle 1. juunil 1992.

Filmist kriitiku pilguga

Tiina Kruus: Filmi hakati tegema ajal, mil oli veel nõukogude sõjavägi ja sellepärast võis karta problemaatika aegumist enne, kui film valmib. Õnneks on autorid aine ümber mänginud nii, et see ei tundu lootusetult ajast maas. Vene sõjavägi on lihtsalt teatud vägivallamärk, jutustust läbiv okupatsiooniteema maheneb filmis mõistlikesse piiridesse. Peamistena tulevad esile pigem psühholoogilised pinged.
Kruus, T. (1992). "Armastuse lahinguväljad". Postimees, 2. sept, lk 6.

Mati Unt: Valentin Kuigi film „Armastuse lahinguväljad“ on osalt inspireeritud tema enda 1987. aastal Vikerkaares ilmunud jutust „Desertöör“. Aga sealt on võetud ainult kõige üldisem motiiv, kõik seda ümbritsev on tundmatuseni muutunud. /---/
Film pole iseenesest ju halb. Vähemalt algab see väga hästi ja paljutõotavalt. Riik sekkub inimese ellu jõhkralt, nagu ta tegigi, - iseäranis, kui seda praegusest ajast tagasi vadata. /---/

Huvitav on Vello Jaansoni sõjakomissariaadi ohvitser – ükskõik, kas ta on siis eestlane või venelane. Niisuguseid rahuldamata hingega inimesi, kes kunstiinimesi kiusavad, on tegelikult väga palju. /---/ Hendrik Toompere on algusest peale hea kuju. Filmis on ta muudetud näitlejaks ja õige kah. Temagi on tuntud tüüp. Noor, subtiilne, veidi agressiivne, haugub võimuga igal esimesel juhul. Patsifistlik rebell, peene hingega poiss, veidi hüsteeriline. Ka Carmen Mikiveri Naine on tüübilt väga puhas kuju. Aga varsti hakkab film segaseks minema. Ma ei räägi sellest, et ma ei usu, et militarismi sekkumine prekonnaellu nii drastilisi tagajärgi võib anda. Võib küll. Aga ikkagi – kuidas ja miks? Depressioonis mees võtab jutus kõvasti viina – filmis ainult üks kord ja seegi paneb naist vaheust lukustama. Miks naine teeb üldse enesetapukatse? Mina küll aru ei saanud. Kõik on liiga punktiirne. /---/ Nii et film on ju päris hea, aga jutt oli küll palju parem. Seal sai veel vähem aru, aga kõik kujutatu polnud nii sihiteadlik ja samal ajal ebaloogiline. Kas ei võiks Kuik teha pikemaid ja üksikasjalisemaid filme ning püüda neis olla vähem ideoloogiline ja poliitiline. Mu arust oli ta eelmise filmiga samasugune lugu. /---/
Unt, M. (1992). Kuigi võitlus Nõokogude armeega.  Sirp, 30. okt, lk 7.

Elust filmistsenaristina Eestis:

Tuumalu, T. (2005). Valentin Kuik kirjutab filme, vahel jõuab mõni ekraanile ka. Postimees, 6. okt. http://rooma.postimees.ee/061005/esileht/kultuur/179230.php  (22.11.2011).

Eestist pärit ajateenijad Nõukogude Liidu relvajõududes

Pärast Teist maailmasõda oli Eesti NSV elanikest noormeestel esialgu võimalus läbida ajateenistus Nõukogude armee nn rahvusväeosades Eesti pinnal. Järgneva kümmekonna aasta jooksul aga kaotati Nõukogude armees rahvusväeosad ja ajateenijad suunati eri üksustesse üle kogu NSV Liidu.

Alguses kestis ajateenistus maaväes ja lennuväes kolm, mereväes viis aastat. Alates 1968. aastast kahanes ajateenistuse pikkus kahe aastani (mereväes kolm aastat), sõjaväelist algõpetust koolides pikendati aga 140 tunnini.

Ajateenistusega seonduvat juhtis NSV Liidu kaitseministeerium, regionaalselt tegelesid kutsealuste ja reservväelastega sõjaväekomissariaadid. Seal korraldati ajateenistusele eelnevat väljaõpet, võeti noormehed sõjaväekohustuslastena arvele, korraldati nende füüsiline ja vaimne kontroll ning lõpuks koguti kokku ja transporditi Tallinna jaotuspunkti, et suunata nad edasi väeosadesse. Sõjaväekomissariaadid võisid ka ajateenistuse kohustusest vabastada või anda selle täitmiseks pikendust perekondlikel või meditsiinilistel põhjustel või haridustee jätkamiseks.

Nõukogude armee käsu- ja suhtluskeel oli vene keel, mis tekitas paljudele eestlastele esialgu raskusi. 1980. aastatel tihenesid armees eri rahvuste konfliktid, julmemaks läks ka määrusteväline hierarhiasüsteem ehk dedovštšina. Nii suurenes Eesti taasiseseisvumise ajal 1980ndate lõpul Nõukogude armeest kõrvalehoidvate kutsealuste hulk. Tavapäraseks saanud 8000 kutsealuse asemel saadeti Eesti NSVst näiteks aastal 1990 Nõukogude armeesse vaid u 2500 meest. Samal aastal kehtestasid Eesti võimud alternatiivse tööteenistuse, mille sai läbida elukohas. 1991. a taasloodi juba Eesti Vabariigi oma kohustuslik ajateenistus, kuhu võetud noormehed saadeti esialgu piirivalvesse, järgmisest aastast alates aga taasloodud kaitseväkke.
Estonica, http://www.estonica.org/et/Eestist_p%C3%A4rit_ajateenijad_N%C3%B5ukogude_Liidu_relvaj%C3%B5ududes/ (22.11.2011).

Näiteks meenutab Nõukogude kohustusliku ajateenistuse algust Keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk: “Esimesel aastal said peksa kõik, eriti palju aga Moskva ja Leningradi poisid. Nende kohta öeldi, et nad on ülbed intelligendid ja see tuleb neist välja peksta. Baltikumist pärit poisid said peksa selle eest, et „teie vanaisad tapsid meie vanaisasid”. Põhiliselt anti peksa aga niisama.”
Enno Tammer. (2010). Nõukogude armee ja eesti mees, Kirjastus Tammerraamat.
http://www.apollo.ee/product.php/0769781 (21. 11.2011).