Klaabu kosmoses (1981)

Fakte filmi valmimisest

Valmib "Klaabu kosmoses" stsenaarium: 15.05.1980
Valmib filmistsenaarium "Klaabu muusikaplaneedil": 14.08.1980
Režiistsenaarium filmile "Klaabu muusikaplaneedil": 15.09.1980
Filmi ettevalmistusperiood: 22.09. - 22.12.1980
Võtteperiood: 23.12.1980 - 03.03.1981
Montaaž: 04.03. - 13.05.1981
Filmi üleandmine - 13. mai 1981
Filmi maksumus - 37 500 rubla.

Linastusluba nr MB-04884 väljastati filmile 18.05.1981. aastal: Filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.1978: Joonisfilmi "Klaabu kosmoses"  eelarved, kalkulatsioon.     

Filmi annotatsioon

Kolmas film Klaabust viib meid tundmatule planeedile, kus Klaabu ja tema sõbrad päästavad suure õgijaseene käest planeedi looduse ja põliselanikud.

Tallinnfilmi Kunstinõukogu arutelult

15.05.1981

S. Kiik: Filmi tugevaim külg on Mati Küti kujundus. Tema näol oleme saanud väga hea ja isikupärase kunstniku. Filmi muusika on samuti hea, režiist ma vaimustatud ei ole, kogu tähelepanu on kujunduse väljamängimisel.

L. Laius: Ootasin Klaabult aktiivsust ja väljenduslikkust, kuid ta jääb staatiliseks. Ei tea, miks ta maasikakuningaks valitakse.

A. Põldmäe: Põhimotiivid ja muusikaline materjal, kompositsiooniline laad ja koloriit on huvitavad, kuid kokkumäng ei ole õnnestunud.

T. Elmanovitš: Hakkasin muusikaplaneeti vaatama, kuid siis ristisin selle maasikaplaneediks ja kõik paigutus omale kohale.

S. Kiik: Filmi peaks tõepoolest ümber nimetama. See on kolmas Klaabu-film. Seeriat on raske teha, tekib enesekordamine. Teist filmi pean paremaks, sest sündmustik oli lakooniline ja dramaturgia kompaktne. Esimese filmi stsenaarium oli hästi läbi mõeldud, kuid tegemisel jäid episoodid välja mängimata. Kaarel Kurismaa pastelne muinasjutumaailm ja Grünbergi muusika olid head. Nüüd kolmandas filmis on sündmustik tagaplaanil ja kujundlikkus esiplaanil. Tahaks, et Paistik liiguks täpsema mõtte suunas. Praegu jäävad olulised süžeekäigud enamikule ebaselgeks.

A. Arnover: Filmil on väga ilus operaatoritöö, mis tehniliselt oli raske.

Nii Karemäe, Laius, Põldmäe kui ka Kärk pidasid filmi ebaselgeks.

Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.1977 Joonisfilmi "Klaabu kosmoses" stsenaarium, lepingud, toimetuskolleegiumi ja kunstinõukogu otsused.

Avo Paistik filmi saamisloost

Katkeid intervjuudest

Samal aastal "Tolmuimejaga" valmis sul esimene Klaabu film. Üldse tegid temast kolm filmi - "Klaabu" (1978), "Klaabu, Nipi ja tige kala" (1979) ja "Klaabu kosmoses" (1981), peale selle oled Klaabust kirjutanud ja joonistanud neli raamatut.
Kuidas Klaabu sündis?
Kui olin 1974. aastal karikatuuride tegemise maha jätnud, tehti mulle "Tähekeses" ettepanek hakata jutte illustreerima. Taheti, et mõtleksin välja säärase fantastilise  tegelase, keda pole seni lasteajakirjades ning -raamatutes olnud, ja et lapsed saaksid teda ise kergesti valmistada. Mõtlesin hulk aega. Ühel õhtul sõitsin Mustamäelt koju Laulupeo-tänavale ning siis tuli mõte, et teeks selle tegelase õige munast. Munal on väga ilus vorm, pealegi on ta filosoofiline alge, algosis, tuum. See oli 24. oktoobril 1975, pühitsen senini igal aastal Klaabu sünnipäeva.
Munakoorest tegin Klaabu keha, plastiliinist jalad, vatmanist lõikasin silmad, harjast ripsmed, panin külge käed ja pähe tundlad - iga laps võib teda vanemate abita teha. Tundlad on õigupoolest krimblid, nendega võib Klaabu kõiksugu imeasju teha. Sõna "krimblid" tuli niimoodi. Mul oli Klaabu laua peal, ateljeesse tatsas minu kahe ja poole aastane poeg Hanno ning küsis: "Isa, mis krimblid need seal on?". Pisut keeruline sõna, aga huvitav ning pealegi ei tähenda mitte midagi.
Pakkusin Klaabut "Tähekesele" ning hulk aastaid kirjutaski Jaan Rannap lasteajakirjale kõikvõimalikke lugusid, mina aga illustreerisin, kasutades tegelasena Klaabut.

Ent Nipi?
Umbes pool aastat hiljem sõitsin rongis, vaatasin lihtsalt aknast välja ja siis tuli mõte, et teeks Klaabule kaaslase, kes oleks äärmiselt vastuoluline tegelane - inimese jalgadega kerakujuline olend ja pealegi londiga. Arvasin, et ta peaks nipitaja poiss olema, sellest nimigi. Hiljem, filmi tehes sain Moskvas etteheidete osaliseks - öeldi, et olgu parem väike elevandipojake, mitte säärane kummaline olend.

Kuigi kasutasid neis kolmes filmis samu peategelasi, on tööd teostuselt küllalt erinevad.
Need pole seeriafilmid. Kujundus ja tehnika ei kattu. Ma ei tahtnud end korrata, iga filmi valmides pead mingil määral üllatama. "Klaabu" juures olin ise kunstnik, foonid tegi Kaarel Kurismaa. Minu senised tööd olid kiire liikumisega, nüüd tahtsin teha müstilist, suhteliselt aeglast filmi, kus foonid ei vahelduks kähku ning neid saaks jälgida. Järgmise filmi kunstnikeks olime koos Mati Kütiga, aga "Klaabu kosmoses" kujunduse tegi ta juba üksi. Selle lastefilmiga oli mul Moskvas üksjagu pahandusi, nii mõnedki fantastilised kohad tuli välja lõigata, üks punane näriv rott õnnestus siiski sisse jätta.
Teinemaa, S. (1992). Vastab Avo Paistik. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 3-10.

Kuidas „Klaabu“ seeria Moskvas vastu võeti?
Esimese „Klaabu“ pärast sõitsin ma viis korda Moskva vahet. Ma päris imestasin, ise nad tahtsid lastefilme, aga nii lihtsa stsenaariumiga, nagu oli „Klaabu“, tuli tülpimuseni vaeva näha. Finaalis pidid Klaabu ja Nipi vihmavarjuga õhku tõusma, lõpmatusse kaduma. Svjatkovskaja küsis: mispärast lõpmatusse? Taevasse? Mitte mingil juhul! Võtke maha, üle pilvede tõusta ei tohi. Mis tegelane on see inimese jalgade ja londiga Nipi? Lapsed ei saa sellest aru, tehke parem väike elevandikene.
Mina elevandikest teha ei tahtnud. Läksin Svjatkovskaja ülemuse juurde kaebama. Joonistasin tema silme all paberile Nipi ja küsisin, kas animafilmis tohib niisugust tegelast kasutada? Tema vaatas ja ütles, et see on ju päris naljakas, miks mitte, tohib küll. /---/

"Klaabu, Nipi ja tige kala“ läks Goskinos väga kergelt läbi, nii stsenaarium kui ka film. Nad ei tulnud selle pealegi, et tige kala võiks kujutada suurt Venemaad, kelle isu aina kasvas, ehkki kõik lähemad väiksed „vennad“ olid ammugi alla neelatud. Võib-olla tagantjärele said aru, aga siis oli juba üleliiduline tiraaž tehtud ja film ekraanil.

Kuid järgmise stsenaariumiga, see oli „Klaabu kosmoses“, algas vana trall otsast peale. Tumpi, despooti, kes terroriseeris kogu planeeti, läbi ei lastud. Stsenaarium lükati kolm korda tagasi. Filmi tähtajad põlesid. Sina soovitasid appi kutsuda Enn Vetemaa. Määrasime kohtumise televisiooni kohvikusse. Tema tellis suure konjaki, mina väikese ja Vetemaa küsis: mida sul vaja on? Vastasin: stsenaariumi, mis Moskvas läbi läheks. Käsikiri valmis väga kiiresti. See oli eht-mitšuurinlik lugu, mille Goskino pikema jututa vastu võttis.
Filmi ma täpselt selle järgi ei teinud. Kunstnik oli Mati Kütt. Palusin, et ta joonistaks Tumbi asemele pisikese Napoleoni, kes saabub planeedile, käsi põues, ning kasvab hiljem elu ohustavaks monstrumiks. Aedviljade hulka hakkas Mati maasikaid joonistama, need olid nii ilusad, et ühele variandile panime isegi vist pealkirjaks „Klaabu maasikaplaneedil“.
Aga ma tegin jälle natuke pikema filmi. Mul oli seal igasugust fantaasiat, Ameerika Vabadussammas ilmus kuskilt ja kadus, Eiffeli torn hävis, pealuu, hauakaevajad, olla või mitte olla? Jne. Te tulite mõlemad Jaan Ruusiga minu juurde ja ütlesite, et kontekstivälised stseenid tuleb välja jätta!

Millestki tuli loobuda. Goskino käskkirjaga oli tootmisse lastud kaheosaline film, sul oli ekraanil kolm osa.
Ei-noh, ma teadsin seda, ma teadsin. Kärped olid väikesed, tegin pildi kaheosaliseks, aga roti, mis oli muidugi jälle punane, päästsin ma ära. Tollal tegeles Goskinos animafilmidega üks väga mõistlik naisterahvas, kes sealt kahjuks kiiresti kadus. Või „kaotati“? Ei tea. Leppisime temaga kokku ja rott jäi sisse. „Klaabu kosmoses“ saadeti Madridi rahvusvahelisele ulmefilmide festivalile, kus filmile anti esimene auhind.

Kiik, S. (2006). Avo Paistiku võitlused võimude, tsensuuri ja Goskinoga Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 90-97.

Arvamusi filmist

Jaan Ruus: „Tõsi, võib ka juhtuda, et vorm tapab sisu. Filmis «Klaabu kosmoses», mis laadilt on süžeeline seiklusfilm, hakkab Mati Kütt ennast kunstniku rollis näitama, tehes seda nii ahvatlevalt ja tulvavalt, et me lõpuks ei tea, mis selle filmi juures olulisem on, kas tegevuse jälgitavus või siis tegelaste väline ekstravagantsus. Tegelased vajutusid mällu, kuid me ei suuda meenutada, mida nad tegid.“
Ruus, J. (1982). Multimarginaale [animafilmidest "Suur Tõll", "Klaabu kosmoses", "Harjutusi iseseisvaks eluks", "Ohver", "Välek Vibulane"]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 38-47.

Sergei Assenin: „Ka "Klaabus" kasutab Paistik järjekindlalt absurdi. Võib kerkida küsimus, kas lastele mõeldud filmides selliste võtete poole tasub pöörduda? Absurdne oleks justkui laste tajumusele võõras. Kuid laste psühholoogia ja kunstitaju hea tundja K. Tšukovski juhtis tähelepanu sellele, et lastele meeldivad pahupidipööratud luuletused. Ta järeldas, et mängus on absurd vahendiks ümbritseva maailma kohta olemasolevate teadmiste kontrollimisel. Ja see vahend on just seetõttu tõhus, et on äraspidine.
/---/
Tundub, et Klaabu-filmides leidis Avo Paistik selle, mida ammu oli otsinud: tema ohjeldamatu fantaasia jaoks vajalikult avarad ja mahukad süžeed, ereda, nakatava ja täisverelise muinasjutulisuse, üldistatud metafoorilisuse väljendusrikka keele.“
Assenin, S. (1986). Avo Paistiku unenäod ja tegelikkus. Rmt: Etüüde eesti multifilmidest ja nende loojatest. Tallinn: Perioodika, lk 82-90.

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

Avo Paistiku Klaabu triloogia on  sarja 11. DVD, ilmunud 12.12.2013. Sellel on järgmised filmid:
Klaabu (1978)
Klaabu, Nipi ja tige kala (1979)
Klaabu kosmoses (1981)