Klaabu, Nipi ja Tige Kala (1979)

Fakte filmi valmimisest

Valmib "Klaabu, Nipi ja Tige Kala" stsenaarium: 20.01.1979
Režiistsenaarium filmile "Klaabu, Nipi ja Tige Kala": 01.04.1979
Filmi ettevalmistusperiood: 19.02. - 21.05.1979
Võtteperiood: 22.05. - 21.10.1979
Montaaž: 22.10. - 23.11.1979
Filmi üleandmine - 21. detsember 1979
Filmi maksumus - 26 543 rubla.
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.1804: Joonisfilmi "Klaabu, Nipi ja Tige Kala" toimik.     

Filmi annotatsioon

Lõbus ja fantaasiarikas film lastele, kus Klaabu ja tema sõber Nipi jätkavad oma seiklusi. Sõbrad sõidavad grammofonlaevaga merel ja kohtavad Tigedat Kala, kes nad, nagu ennem ka paljud teised, alla neelab. Tigeda Kala kõhus panevad meie sõbrad käima tsirkuse, mida kala ei talu ning lõpuks seetõttu hingetuks tardub. Hea tuju ja lõbusus võidavad kurjuse.
Mati Kütt teeb filmis debüüdi kunstnik-lavastajana.

Linastusluba nr MB-01915 väljastati filmile 23.01.1980. aastal: Filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.

Üleliidulisele ekraanile lubati film 17.06.1980. aastal.
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.1805 Joonisfilmi "Klaabu, Nipi ja Tige Kala" põhidokumentatsioon.

Avo Paistik filmi saamisloost

Katkeid intervjuudest

Samal aastal "Tolmuimejaga" valmis sul esimene Klaabu film. Üldse tegid temast kolm filmi - "Klaabu" (1978), "Klaabu, Nipi ja tige kala" (1979) ja "Klaabu kosmoses" (1981), peale selle oled Klaabust kirjutanud ja joonistanud neli raamatut.
Kuidas Klaabu sündis?
Kui olin 1974. aastal karikatuuride tegemise maha jätnud, tehti mulle "Tähekeses" ettepanek hakata jutte illustreerima. Taheti, et mõtleksin välja säärase fantastilise  tegelase, keda pole seni lasteajakirjades ning -raamatutes olnud, ja et lapsed saaksid teda ise kergesti valmistada. Mõtlesin hulk aega. Ühel õhtul sõitsin Mustamäelt koju Laulupeo-tänavale ning siis tuli mõte, et teeks selle tegelase õige munast. Munal on väga ilus vorm, pealegi on ta filosoofiline alge, algosis, tuum. See oli 24. oktoobril 1975, pühitsen senini igal aastal Klaabu sünnipäeva.
Munakoorest tegin Klaabu keha, plastiliinist jalad, vatmanist lõikasin silmad, harjast ripsmed, panin külge käed ja pähe tundlad - iga laps võib teda vanemate abita teha. Tundlad on õigupoolest krimblid, nendega võib Klaabu kõiksugu imeasju teha. Sõna "krimblid" tuli niimoodi. Mul oli Klaabu laua peal, ateljeesse tatsas minu kahe ja poole aastane poeg Hanno ning küsis: "Isa, mis krimblid need seal on?". Pisut keeruline sõna, aga huvitav ning pealegi ei tähenda mitte midagi.
Pakkusin Klaabut "Tähekesele" ning hulk aastaid kirjutaski Jaan Rannap lasteajakirjale kõikvõimalikke lugusid, mina aga illustreerisin, kasutades tegelasena Klaabut.

Ent Nipi?
Umbes pool aastat hiljem sõitsin rongis, vaatasin lihtsalt aknast välja ja siis tuli mõte, et teeks Klaabule kaaslase, kes oleks äärmiselt vastuoluline tegelane - inimese jalgadega kerakujuline olend ja pealegi londiga. Arvasin, et ta peaks nipitaja poiss olema, sellest nimigi. Hiljem, filmi tehes sain Moskvas etteheidete osaliseks - öeldi, et olgu parem väike elevandipojake, mitte säärane kummaline olend.

Kuigi kasutasid neis kolmes filmis samu peategelasi, on tööd teostuselt küllalt erinevad.
Need pole seeriafilmid. Kujundus ja tehnika ei kattu. Ma ei tahtnud end korrata, iga filmi valmides pead mingil määral üllatama. "Klaabu" juures olin ise kunstnik, foonid tegi Kaarel Kurismaa. Minu senised tööd olid kiire liikumisega, nüüd tahtsin teha müstilist, suhteliselt aeglast filmi, kus foonid ei vahelduks kähku ning neid saaks jälgida. Järgmise filmi kunstnikeks olime koos Mati Kütiga, aga "Klaabu kosmoses" kujunduse tegi ta juba üksi. Selle lastefilmiga oli mul Moskvas üksjagu pahandusi, nii mõnedki fantastilised kohad tuli välja lõigata, üks punane näriv rott õnnestus siiski sisse jätta.
Teinemaa, S. (1992). Vastab Avo Paistik]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 3-10.

Kuidas „Klaabu“ seeria Moskvas vastu võeti?
Esimese „Klaabu“ pärast sõitsin ma viis korda Moskva vahet. Ma päris imestasin, ise nad tahtsid lastefilme, aga nii lihtsa stsenaariumiga, nagu oli „Klaabu“, tuli tülpimuseni vaeva näha. Finaalis pidid Klaabu ja Nipi vihmavarjuga õhku tõusma, lõpmatusse kaduma. Svjatkovskaja küsis: mispärast lõpmatusse? Taevasse? Mitte mingil juhul! Võtke maha, üle pilvede tõusta ei tohi. Mis tegelane on see inimese jalgade ja londiga Nipi? Lapsed ei saa sellest aru, tehke parem väike elevandikene.
Mina elevandikest teha ei tahtnud. Läksin Svjatkovskaja ülemuse juurde kaebama. Joonistasin tema silme all paberile Nipi ja küsisin, kas animafilmis tohib niisugust tegelast kasutada? Tema vaatas ja ütles, et see on ju päris naljakas, miks mitte, tohib küll. /---/

"Klaabu, Nipi ja tige kala“ läks Goskinos väga kergelt läbi, nii stsenaarium kui ka film. Nad ei tulnud selle pealegi, et tige kala võiks kujutada suurt Venemaad, kelle isu aina kasvas, ehkki kõik lähemad väiksed „vennad“ olid ammugi alla neelatud. Võib-olla tagantjärele said aru, aga siis oli juba üleliiduline tiraaž tehtud ja film ekraanil.
Kiik, S. (2006). Avo Paistiku võitlused võimude, tsensuuri ja. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 90-97.

Eesti multifilmide arutelult Moskva Kinomajas

30. jaanuar 1980

Põhiväitlus käis A. Paistiku ja P. Pärna tööde ümber, mis olid ka lähtekohaks põhimõttelisemale poolt- ja vastujutule eesti joonisfilmi suundumuste üle. Diskussioon kujunes nii elavaks ja sõnavõturohkeks, nagu ta oli, osalt ehk tänu vene joonisfilmi vanameistri F. Hitruki mõneti intrigeerivale avajutule. Tunnustades eesti nooremate joonisfilmiloojate ülihead visuaalset fantaasiat, nende filmide rikkalikke detailileide, mida korduvatel vaatamistel üha avastad, huvitavat joonistust ning autorite head graafilist ettevalmistust, ei pidanud F. Hitruk Pärna ja Paistiku töid veel eriti kinematograafiliseks multiplikatsiooniks, pigem liikuvaks graafikaks. Puuduvat sisemine kinematograafiline liikumine, ka ehtsalt filmlik montaaž: siin oldavat veel tee hakul. Nii «Klaabus» kui ka P. Pärna filmis «... ja teeb trikke» on süžee ise väga lihtne (viimases banaalseim!), kuid teostatud ülirikka fantaasiaga, kogu aktsent on sellel, kuidas asi tehtud. /---/
A. Lipskerov: «Vaatan kadedusega eestlaste multifilme! Meie siin nagu teame täpselt, kuhu ja kuidas multifilmi tee läheb, ning kõnnime seda teed mööda, nemad aga ei tea, pöörduvad kõrvalteedele, otsivad, eksperimenteerivad! Nii tekib erinev esteetika, kuid see ei häiri sugugi. Meie oleme harjunud ühe teega, las käime seda. Nendel on teine tee!»
Režissöör J. Gamburg: «Termin «kinematograafiline multiplikatsioon» on nonsenss: multiplikatsioon on iseseisev kunstiliik, tal on omad väljendusvahendid. Nii loovad ka eesti multifilmitegijad oma vorme, mis võivad olla vägagi viljakad.»
Balbat, M. (1980). ...ja tegid trikke [eesti multifilmide arutelu Moskva Kinomajas]. Sirp ja Vasar, 15. veebr.

Filmile tagasivaatavalt

Sergei Assenin: „Ka "Klaabus" kasutab Paistik järjekindlalt absurdi. Võib kerkida küsimus, kas lastele mõeldud filmides selliste võtete poole tasub pöörduda? Absurdne oleks justkui laste tajumusele võõras. Kuid laste psühholoogia ja kunstitaju hea tundja K. Tšukovski juhtis tähelepanu sellele, et lastele meeldivad pahupidipööratud luuletused. Ta järeldas, et mängus on absurd vahendiks ümbritseva maailma kohta olemasolevate teadmiste kontrollimisel. Ja see vahend on just seetõttu tõhus, et on äraspidine.
/---/
Tundub, et Klaabu-filmides leidis Avo Paistik selle, mida ammu oli otsinud: tema ohjeldamatu fantaasia jaoks vajalikult avarad ja mahukad süžeed, ereda, nakatava ja täisverelise muinasjutulisuse, üldistatud metafoorilisuse väljendusrikka keele.“
Assenin, S. (1986). Avo Paistiku unenäod ja tegelikkus. Rmt: Etüüde eesti multifilmidest ja nende loojatest. Tallinn: Perioodika, lk 82-90.

Jan Ruus: „Veel enne kui Priit Pärn hakkas tegema oma kuulsaid liikuvaid pildiparadokse, tõi Paistik ekraanile olendi, kes saab muuta oma kuju. Olend sündis veetilgast, oli uudishimulik ja naiivne, kuid oskas konflikti sattudes ootamatult muunduda ning eluvõitluses sobivalt kohaneda. See oli Klaabu. Sõna "Klaabu" ütles esimesena välja tollase lasteajakirja Pioneer toimetaja, lastekirjaniku Lembit Rattuse kaheaastane tütar.
/---/
Paistik ei püüdnud kunagi järgmises filmis ennast järele aimata. Raske on talle omistada üht kindlat stiili. Siiski elas ta kõik oma filmid läbi ja arvas, et on kõigis oma filmides olemas, isegi debüütfilmi mustas pliiatsijupis.“
Ruus, J. (2013). Avo Paistiku kuus elu. Sirp, 6. dets, lk 26.

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

Avo Paistiku Klaabu triloogia on  sarja 11. DVD, ilmunud 12.12.2013. Sellel on järgmised filmid:
Klaabu (1978)
Klaabu, Nipi ja tige kala (1979)
Klaabu kosmoses (1981)