Konrad Mägi (2001)

Ene Lamp: Andres Söödi ja Maie Raitari film on harras matk läbi Konrad Mäe (1878–1925) elu ja loominguga seotud paikade. Eks estetism oligi üks eelmise sajandi alguse maastikumaali lähtekohti, ja vaated sobivad Mäe kunsti taustaks. Kaamera rännakud Euroopa linnades, saateks suunav valik Mäe napis telegrammistiilis kirjalõikudest, on tehtud tänast miljööd võimalikult vältides. Väike ebakõla – stseen Pariisi bistroos: selliste lihahindade juurde oli nälgival Mäel vaevalt asja, ka šansonetilaulja seal on klišee. Kohapeal filmitu püüab omas laadis stiilselt anda kunstniku eluloo esitamisele autentsust. Rohkem teevad seda ikkagi vanad fotod, neid on leitud ja kasutatud rikkalikult.

Mäe isikust teeb film ikooni, loomingu käsitlemisel leidub palju ülivõrdeid. Kunstniku saatust ja maale kommenteerivad nopped järelhüüdeartiklitest, nende paatoslikkusele sekundeerivad arvustuste katked, samuti vaimustatud. Peahinnang Mäe loomingule on usaldatud Voldemar Vagale, kelle nime nimetamise ja tsiteerimise korduvus hakkab lõpuks mõjuma ähvardava sugestioonina: nii on, katsuge te mõelda teisiti! Tõenäoliselt rääkis eesti kunstiajaloo patriarh seda filmi autorile peaaegu saja aasta vanuselt ja toon ning sisu on nii vanatestamentlik kui ka liigutav. Paikapidav on, et Mägi kujundas oma stiili lähtumata otsestest eeskujudest.

Mõni ülejäänud määratlustest äratab imestust. Filmi kommenteeriv tekst eelistab 1920.–30. aastatel kirjutatut. Evi Pihlaku põhjaliku Mäe-raamatu hinnangute asemel näiteks kedagi Jaan Kangro-Pooli (kes see üldse oli, kas üks Kangro-Pooli-vendadest?). Kuid tegelikult on igal autoril õigus oma kontseptsioonile ja sinna kõige paremini sobivale. Film ei tegele kunstniku loomingu süvakihti mõjutanud jõududega. Selle toonist lähtuvalt ei saagi oodata Mäe saatusliku haiguse süüfilise mainimist. Ometi tooks see Mäe inimese ja kunstnikuna huvitavalt tänasesse. Eesti kunstniku armuelu on meie kunstikirjanduseski pea olematu. Ka Mäe haigusest räägib ainult suuline, summutatud häälega edasi antud traditsioon. Mägi oli oma ahne sensuaalsusega tüüpiline 20. sajandi alguse boheemi esindaja, kes tõttas suurlinnas osa saama juhuslikest armumängudest, tagajärjeks – naudingute pahupool. Toonane kunst ja kirjandus atesteerisid armastuse ja surma kauniks paariks, elus seostus see drastiliselt ja õudselt. Süüfilis, selle aja aids, oli ravimatu, teda suudeti ajutiselt peatada ja siis lootis haigestunu imet, tegelikult lükkus lõpp vaid mõnevõrra kaugemale.

Lamp. E. (2002). Film ikoonist, mitte inimesest [Ene Lamp heidab uuele dokumentaalfilmile Konrad Mäest ette stampides püsimist]. Eesti Ekspress, Areen, 3. apr.