Laevad võidu (1997)

Filmist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: „“Bomb Squad” (“Pommirühm”) ja “Tall Ship” (“Laevad võidu”) on mõlemad 48-minutised, “Discovery” telekanali jaoks tehtud dokumentaalfilmid, mille rezhissöör ja operaator on Rein Kotov.

Kolme ossa liigendatud “Pommirühm” näitab Tallinna eridemineerijate rühma igapäevast närvipingelist tegevust, avab nende töövõtteid ja laseb asjaosalistel jagada väikestele üldistustele pretendeerivaid lühikommentaare.

Samuti kolmeosaline “Laevad võidu” kujutab kadettide/kursantide elu legendaarsel purjelaeval “Krusenstern” ja avab meremehe alghariduse omandamise olemust, kusjuures sõna saab veelgi rikkalikum bukett “Krusensterni” ja mereharidusega seotud tegelasi.

Mõlemad on n-ö objektiivsed, laiale televaatajale huvi pakkuvat inimtegevust rohke pildi ja piisava sõnaga tutvustavad autoridokumentaalid, milles ei karga silma lavastuslikku punnitamist. Kahtlemata on Kotov neis filmides siin-seal püüdnud natuke toonitada või vähemalt aktsentueerida tõsielu mingit tahku, kuid hoidunud seejuures tegelikkusse kunstlikult vahele pistetud episoodidest. Vaadates filme videos kiirtempos (see lubab teha mõningaid üldistusi lavastaja vormilise ja taktikalise käekirja kohta), võib järeldada, et just pildirea järjestusega tahab dokumentaalfilmi rezhissöör rõhutada üht või teist suhet kollektiivis, inimese seisundit ja eelkõige pakkuda võrdlusi. Tõsielu serveeriva lavastaja mõju jääb aga kaudseks ning on vähe tõenäoline, et sajad ja tuhanded passiivselt audiovisuaalinfot vastu võtvad televaatajad neid sordiini alla jäävaid montaazhiindividuaalsusi adekvaatselt teadvustavad. “Discovery”, kus mõlemat filmi juba kolm korda on näidatud, pole koht subjektiivsete soolode jaoks, vaid populaarteaduslikult hariv meelelahutusliku kallakuga meedium ning kõrgelt koteeritud telekanalisse pääsemine osutab selles filmizhanris rezhissöör-operaator Kotovi professionaalsele tasemele.“ /---/

Võrreldes “Pommirühmaga” tundus “Laevad võidu” mulle vähem huvitav, kuid mitte igav. Tallinnast Peterburi alluvusse üle viidud neljamastilise “Krusensterni” pardal keerlev vile-vee-peal kursantide elu hakkas filmis korduma. Piiratud laevaterritoorium tingis kaadrikeskkonna ühelaadsust, kuid seda ruumilist kitsendust püüti avardada “Tallinnfilmi” (1970-ndate algus) arhiivist pärit ajalooliste mustvalgete dokumentaalkaadritega. Ka anti palju tähtsust sõnale. /---/

Kuigi pildi ja teksti doseeritud suhe ja montaazhiprintsiip põhimõtteliselt korduma kipuvad, püüab Kotov sellest homogeensest kollektiivist individuaalsusi kergitada. Ent need karakterid jäävad hollywoodliku ülelibisevusega markeerituks. Aga ega tihke aines ning sajad ja sajad palged annagi teist võimalust, hea et niigi. Meretundlikele inglastele võiks see küll huvi pakkuda.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
VEEKAHUR JA NOORED BURLAKID
Teder, T. (1999). Veekahur ja noored burlakid. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 87-90.