Kutse (2005)

Tootjafirma sünopsis

See on dokfilm inimese loomupärasest õigusest elule. Peategelane Ivar Heinmaa on rindeoperaatorina töötanud rahvusvaheliste rühmadega kõigis maailma kuumades kohtades: Tšetšeenias, endises Jugoslaavias, Afganistanis, Iraagis. Tihtipeale sõna otseses mõttes surmaga silmitsi.
Kutse / Calling – War Cameraman (2008). Rmt: Eesti film / Estonian Film 2000-2006. Tallinn: Eesti Filmi Sihtasutus, lk 434.

Filmist kriitiku pilguga

Marianne Kõrver: „Peep Puksi dokumentaal „Kutse” on lugu kriisikolletes tegutsevast operaatorist Ivar Heinmaast, kes ohte ja surma trotsides käib sõjast sõtta ja kriisist kriisi oma tööd tegemas, et maailm oleks teadlikum sellest, mis meie ümber toimub. Ivar jätab hüvasti oma naisega ja läheb oma järjekordsele tööreisile. Selle reisi jooksul tutvustatakse vaatajale ka tema kõiki eelmisi reise, sõjakoledusi, julmust, jõhkrust, labasust, inimeste loomastumist, haigusi, surma ning juureldakse vaikselt taustal ka põhjuste üle, miks ja kuidas on üldse võimalik, et sellised asjad meie ümber tsiviliseeritud maailmas toimuvad.

Öeldakse, et hea film on see, mis tekitab kõige rohkem diskussioone. „Kutse” sundiski mitmeid filmis tõstatatud teemasid edasi arutama. Peter Greenaway (Briti filmirežissöör) seletas kunagi mulle antud intervjuus: „Massiliselt räägitakse sellest, et igal pool on viimasel ajal nii palju ülekohut, verd, surma ja sõdu. Tegelikult on aga maailmas kurjust kogu aeg sama palju olnud — praeguses maailmas aga lihtsalt vahendatakse ja raporteeritakse meile sellest palju kiiremini.

”Mida siis tegelikult tahetakse? Kas teadmatus eksisteerivast kurjusest on parem kui teadmine? Tihtipeale on juttu olnud ka Lähis-Ida konfliktist, et selle käimapanevaks jõuks on suures osas olnud just meedia. Kui poleks meediat, mis konflikti vahendaks ja paisutaks, oleks konflikt kas olematu või oluliselt väiksem.

Samas kui Ameerikas tulistatakse ühte koolilast, räägib sellest kohutavast sündmusest iga kohalik telekanal; kui aga Ameerika on juhuslikult samal hommikul pommitanud mingit riiki, mille nime enamik televaatajaid kunagi kuulnudki pole, ning tapnud seal sadu tsiviilelanikke, siis ei tea sellest eriti keegi midagi — sest seda lihtsalt ei vahendata. Mis pole meedias, seda pole olemas.

Kuigi Heinmaa on uudiste tegemisest väidetavalt puhas, saadab ka tema tööd mingil määral siiski meedia käepikenduse vari. Kas mees, kes filmis ja kindlasti ka elus jätab väga sümpaatse inimese mulje ning kes hingega oma tööd teeb, võib samal ajal enda teadmata olla mutrike suures meediasüsteemis, mis tegelikult tema filmitavatele hoopis kahju teeb? See on ilmselt küsimus, millele osalinegi vastuse leidmine nõuaks tervet uurimustööd.

Ei saanud siiski tähele panemata jätta, et seoses paralleelse Norra ajaloo temaatikaga tuli mitu korda filmi jooksul ette ka jumala teema — kuidas jumal laseb sellistel veretöödel juhtuda? Ei saa muidugi täiendamata jätta, et küllap võis jumal tegelda Afganistani ja Tšetšeenia sõja ajal samade asjadega, millega ta ristisõdade ajalgi tegeles — unustas ehk vahele astuda…“
Kõrver, M. (2006). Eesti täispikad dokumentaalfilmid 2005. aastal. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 129-138.

Soome kolleegid Ivarist

Ivar Heinmaa - Eestis elav operaator, keda võib enamasti leida kuskilt laiast maailmast, kes julgeb minna sinnagi, kuhu teised ei julge. Suur kogemus sõja- ja katastroofipiirkondadest. On filminud saatesarja „Silminnäkijä“ algusest saadik, lisaks mitmeid muid soome aktuaalseid ja dokumentaalseid saateid.
http://yle.fi/ohjelmat/kortit/silminnakija/tekijat/ (26.04.2013).