Kütt (1976)

Fakte filmi valmimisest

Stsenaariumi valmimine: 09.1975
Filmi ettevalmistusperiood: 16.01. - 29.02.1976
Võtteperiood: 01.03. - 13.07.1976
Montaaž: 14.07. - 11.08.1976
Filmi üleandmine - 12. august 1976
Filmi maksumus - 31 911 rubla.

Linastusluba nr MB-06407 väljastati filmile 19.08.1976. aastal: Filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.
Linastusluba nr 2359/76 väljastati filmile 10.12.1976. aastal: Filmi võib demonstreerida NSV Liidus igasugusele auditooriumile tähtajata.
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.1555: Joonisfilmi "Kütt" põhidokumentatsioon.

„Küti“ kunstnik Rein Tammik: „“Kütti“ pean ise oma parimaks kujundustööks. Selle  ettevalmistus oli kõige põhjalikum: suur hulk dokumentaalfilme vaalapüügist sai läbi töötatud. Ta oli selles mõttes õpetlik film, et teda ei saanud pliiatsist välja imeda, vaid aine tuli enne selgeks teha. Kujunduse aluseks võtsime kindla inimese, täpse näitlejatüübi; seda pole eesti joonisfilmis varem kasutatud. Sellega vältisime umbisikulist stilisatsiooni, mis ekraaniloo üldise vaimsusega poleks sobinud.
«Kütt» oli alles teine film, mille tegemisest osa võtsin; seega minu jaoks paljuski eksperimentaalne."
Mis on valmis, teoksil, kavas? Maali- ja joonisfilmikunstnik Rein Tammik (1978). Sirp ja Vasar, 11. nov, lk 7.

Rein Raamat filmidest "Kütt" ja "Antennid jääs"

Pean väga tähtsaks filmi puhtmaalilist väärtust ja selle emotsionaalset mõju vaatajatele. Joonisfilmis mõjuvad üksteisega seostatud maalitud figuurid või esemed paremini, kui need on edasi antud suurema üldistusega ja viimistlemata. Avatud maalilist lahendust kasutasin filmis "Kütt". [---]

Kui minu varasemad filmid polnud reaalse põhjaga, siis siin tegime, suuresti ka tänu kunstnik Rein Tammikule, väga põhjaliku eeltöö. Käisime Moskva filmifondis ja vaatasime läbi kõik vaalapüügiga seotud dokumentaalfilmid, et vältida väljamõeldist. Suuri vaalapüügilaevu ja vaala tükeldamist polnud meil kavas näidata, küll aga inimese tegevust ja selle tagajärgi. Vestlesime vaalakütiga, kes oli aastakümneid ookeanidel vaalu jahtinud. Saime palju informatsiooni ja rikkalikult pildimaterjali.

Tahtsin kangelast näidata tema tegevuses suletult ja napilt, detailide kaudu, jättes ka puhtvisuaalselt suurema osa kaadri taha. Samas oli vaja ühendada kõik olulised detailid maksimaalselt tegevusega ja anda need edasi saatusliku järgnevusreana. Kontrastina inimtegevusele nägin loodust jõuliselt puhtana, puutumatuna, mille loomulikud osad olid vaal ja kajakas.
Mõtlesime, kes eesti näitlejatest sobiks kõige rohkem vaalapüüdja rolli, ja leidsime, et Mikk Mikiver. Tegime temast palju fotosid. Mõnes mõttes portreeline sarnasus õnnestus, mõnes-mõttes mitte. [---]

Filmimise käigus tekkis terve hulk uusi tehnilisi ideid, mida me ei saanud "Küti" juures kasutada. Need jäid järgmist filmi ootama. Selleks oli "Antennid jääs", kus arendasime sama meeskonnaga edasi teemat inimese katsumustest karmis Põhjas ja tema suhetest ürgloodusega. [---]

Mulle heideti ette, et oleksin pidanud "Küti" ja "Antennid jääs" kujunduses ning dramaturgias kasutama tinglikumaid vahendeid. Olen täiesti nõus, et joonisfilmis pole mõtet luua seda, mida on võimalik kujutada mängufilmis, kuid nende filmide puhul oli olukord teine. Siin ei olnud tegemist fotograafiliselt objektiivse looduse kirjeldamisega, vaid kunstiliselt mõtestatud ja läbitöötatud kujunditega. Need on kaks eri tasandit.
Schwede, K.; Raamat, R. (2011). Karmi looduse kütkes. Rmt: Värvilindu püüdmas. Tallinn: Kirjastus Canopus, lk 157-161.

Rein Raamat oma filmidest

Kuidas suutsite 1980. aastate alguse tsensuurioludes oma filme Moskvas läbi suruda?
Ega mul ole ühtegi filmi väga kergelt vastu võetud. Isegi «Tee» puhul kutsuti kokku parteikoosolek ja küsiti, mida ma selle tee all mõtlen. Ka Moskvas käis samamoodi. «Kütile» tahtsin teha teise lõpu, et mees tapab ikkagi vaala ning jääb surnud loomaga keset merd, ja siis hakkavad tulema haid, kes kisuvad vaala küljest tükke. Kuid mulle öeldi, et kas ma arvan, et inimesed on hullemad kui kiskjad.

Missugusest ainesest ja milliste jõudude tõukel on sündinud teie filmid? Suhe vaatajaga, kellele on teie filmid suunatud?
Kõikides filmides, mis ma olen loonud, olen pika mõtiskluse tulemusena püüdnud saavutada täpse mõttemudeli. Need on lähtunud elust, eluprobleemidest, aga otsustamine, milliste vahenditega seda väljendada, on võtnud alati aega, sest mõte peab olema täpne, harmooniline, üldistav ning kujundlik, ega tohi olla otsesõnu või fotograafilise kujutisena välja öeldud. See kõik nõuab ääretult kaua aega, maksimaalset pinget, võtab kogu energia, jõu ja oskused. Ja mitte üksi minult, vaid ka kaasloojatelt.

Teie filmid eeldavad täiskasvanud ja kaasamõtlevat vaatajat?
Ma ei oska öelda. Kui film on vormilt ja sisult komplitseeritud, siis näib loomulik, et seda peaks mitu korda vaatama ning rahulikult selle üle mõtisklema.
Teinemaa, S. ja Ruus, R. (1991). Vastab Rein Raamat. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 5-14.

Filmist ajakirjanduses

Sergei Assenin: „Kuid eriti olulisteks Rein Raamatu loomingus said õige hiljuti valminud «Kütt» ja «Antennid jääs». Mõlemas teoses on R. Raama­tu ammused püüdlused kehas­tada ekraanil aktuaalset ja olulist tänapäevast probleemi, ühendades maali kunstilisi võimalusi multiplikatsiooni omadega, saanud uue, täieli­kuma ja piiritletud väljendu­se. On iseloomulik, et seejuu­res on loobutud meile multi­filmi puhul harjumuseks saa­nud liikumisest ning koonda­tud tähelepanu kujutusele ja selle dramaturgiale, kasutades omapäraseid «ujuvüleminekuid» nagu lõpmatuid pur­deid, üleminekuid, mis ühendavad filmitaiduri kiiresti edasiliikuvaid mõtteid. Inime­ne, tema kõlblate põhimõtete maailm ja teda ümbritsev elav loodus —  see on «Kütis» aktuaalne probleem. Meistri käes on maalist saanud hea vahend mainitud teema lahen­damisel.“
Assenin, S. (1977). Pürgimine mitmekesisuse poole [Eesti multifilm 20-aastane]. Sirp ja Vasar, 25. nov, lk 6-7, ill.

Anatoli Volkov: "Raamat pöördus probleemi poole, mis on teda ammu erutanud: oma kätetööst ja ümbritsevast loodusest sõltuv inimsaatus. Selle teema eri külgi käsitlevad filmid "Kütt", "Antennid jääs" ja "Põld", mis moodustavad kolmiksarja. Just neis kujunevad välja Rein Raamatu uued filmi visuaalse kujundamise põhimõtted. Ta eelistab alati neid kunstnikke, kelle juba väljakujunenud plastiline nägemine vastab tulevase filmi dramaturgilisele ja kujunduslikele eesmärkidele.

Tehnikat, milles filmiti "Kütt", kasutatakse nüüdisaegses multifilmis suhteliselt harva. Aluseks on võetud rohked maalilised kompositsioonid, hetked, mis jäädvustavad kangelase ning teda ümbritseva looduse kõige ilmekamad emotsionaalsed seisundid. Kujutlusobjektide liikumine filmis saavutatakse sujuvate üleminekutega, staatiliste seisundite aeglase muutusega, mis sulavad ekraanil mingiks sisemiseks, vaatajat lummavaks rütmiks. Selline võte lubas ekraanil luua looduse elava, hingestatud maailma, rikka ning muutliku värvilise atmosfääri. Loodusest saab peaaegu filmi põhikangelane.
/---/
"Mulle on ülimalt tähtis, milline on kujutava kunsti tase, mille abil ma filmid loon, milline on selle kunsti mõjujõud," armastab režissöör öelda. "Seepärast töötan meeleldi koos erinevate kunstnikega."
Inimese ja looduse teema, selle avamise maaliliste vahenditega võib kanda eesti multifilmi aktivasse. Suuri teeneid on siin eelkõige Rein Raamatul."
Volkov, A. (1981). Lend [Eesti joonisfilmi rajaja Rein Raamat 50-aastane, tema filmidest]. Sirp ja Vasar, 20. märts, lk 1.

Leo Gens: „Kui näiteks analüüsida  Rein Tammiku kunstnikutööd filmidele «Kütt» ja «Antennid jääs» (režissöör R. Raamat on samuti kutselt kunstnik), siis on ilmne, et ta kasutab teadli­kult tahvelmaalivõtteid. Võib isegi väita, et filmid koosnevad tervest seeriast sarnase mo­tiiviga (stsenaariumist tingi­tuna) tahvelmaalidest. Kunst­niku tahtel on need ühenda­tud liikuvaks tervikuks, mil­les iga pilt-kaader siiski säili­tab oma iseseisvuse, mõjub lõpetatud kompositsioonina. Vaataja, kes on harjunud kaadrite sujuva ülemineku­ga, võib koguni sattuda ras­kustesse,  sest ta peab maksi­maalselt mobiliseerima oma loomingufantaasiat, et ise ehi­tada silda ühest kaadrist teise. Samas on aga R. Tammik saavutanud kaadris niisuguse sisemise pinge, mida ta teiste väljendusvahendite abil po­leks suutnud luua. Siin mängivad kaasa pintslilöögi dünaamika, kontrastid, figuuri ja tausta terav vastandami­ne, koloriidi külmade toonide ähvardavad, sünged kooskõ­lad.“
Gens, L. (1978). Kunstnik ja multifilm. Sirp ja Vasar, 30. juuni, lk 7.

Juri Lotman: „Püüe säilitada joonistuse tuntavat kunstilist olemust, mitte tasandada seda fotograafilise filmikunsti poeetikakeeleks, vaid seda rõhutada, avaldub näiteks sellistes filmides nagu Rein Raamatu "Kütt", kus üksnes ei rõhutata lapsejoonistust, vaid tuuakse sisse ka katkendlikkus: üleminek ühelt liikumatult kaadrilt teisele toimub hüpetena, mis imiteerivad täisjoonistatud paberilehtede vilksatamist ekraanil.“
Lotman, J. (1992). Animafilmide keelest [„Kütt“, „Verine John“]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 72-74.

Filmile tagasivaatavalt

Chris J. Robinson: „Raamatu esimene rahvusvaheline edu saabus filmiga, mis näib tõesti olevat leidnud oma hääle: selleks on "Kütt", parabool mehe suhtest loodusega, mis põhineb Hemingway romaanil "Vanamees ja meri". "Mulle meeldis Hemingway peamine mõte: mehe tragöödia, kes teeb rasket tööd ja jääb kõigest ilma. Kuid viimaks muutsin lõppideed ning see sai looks ahnusest ning ühes sellega saabuvast hukatusest."

"Kütt" on keerukalt ja professionaalselt joonistatud ning üleminek ühelt pildilt teisele on üpris ainulaadne, lisades filmi läbivale pingele veel ühe tahu. Kasutades aegluubis liikumist ja aegvõtet, "üleminekud pidid seostuma traditsionaalse maalikunsti kompositsiooniga ja see annab filmile ka rütmi," ütleb Raamat. Niisugune aegluubis stiil rõhutab ka iga pildi tähtsust ja detailsust, mida võib juba omaette kunstiteoseks lugeda.

Raamat ja tema võttgrupp külastasid mitut Moskva muuseumi ja arhiivi, uurides vaalade ja vaalapüügi kohta. Suur hulk filmi ideid kasvas välja just sellest ettevalmistavast uurimistööst.
/---/

Kõigist vormilistest õnnestumistest hoolimata on "Kütt" siiski iganenud ja üheplaaniline, juhtides tähelepanu folkloori ja müütide valdavale puudusele, milleks on keerukuse ja sügavuse puudumine. Nagu enamike oma filmide puhul, lahterdab Raamat ka siin inimloomuse keerukad ja vastuolulised tahud stereotüüpidesse ning imeb sel moel oma tegelastest nende hinge välja.“
Robinson, Chris J. (2010). Rmt: Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel : Eesti animatsiooni lugu. Tallinn: Varrak, lk 96-114.

Tarmo Teder: "Edasi tegi Raamat filmid „Kütt” (1976) ja „Antennid jääs” (1977). „Kütis” kasutas režissöör ülesulandamise võtet ja filmis võib märgata konkreetse inimese (Mikk Mikiveri) animeerimise ehk piksillatsiooni võtet joonistuslikus lahenduses. Prototüüpide pooside ja liikumise pildistamise-filmimise ning  hiljem selle joonistehnikasse transformeerimise võtet rakendas Raamat ka oma tähtsaima filmi „Põrgu” (1983) loomisel.
/---/
Võib väita, et Rein Raamat on oma filmiloomingus tähtsaks pidanud dramaturgiat, karakterite arendamist, loogikat, audiovisuaalse jutustuse selgust. Raamatu filmid on eepilised ja arusaadavad. Ta on püüdnud oma filmides esile tuua eestlase alalhoidlikku ja visa iseloomu, kohati lausa traagilises vormis. Raamat on ise öelnud, et see on ta sisemus, mis kinolinal välja tuleb, et kui ta tahab mingit tunnet väljendada, siis ikka nii, et see vaatajale pärale jõuab."
Teder, T. (2011). Luust, lihast ja pildist piibel sai pärjatud [riigi kultuuripreemia pälvinud filmirežissöör Rein Raamatust]. Sirp, 25. veebr, lk 6.

Andreas Trossek: „Popilik-hüperrealistlik „kalk” filmikujundus tekitas lastefilmi žanris vaid kummastust ja hirmu. Samas polnud päriselt tegemist nn kunstilise festivalifilmiga, sest: „Täiskasvanud vaatajat ei rahulda aga liiga sirgjooneline teemaarendus, mis on õigustatud noorele auditooriumile määratud filmis, ja kunstniku väga ilmekas ning sugestiivne lahendus kaotab oma väärtusest palju.”
/---/
Vaid Rein Tammik jäi joonisfilmide juurde kauemaks, tegutsedes pärast „Tolmuimejat” ka juba iseseisva režissöörina: valmisid vormiliselt küllaltki sarnased „Poiss ja liblikas” (1979) ja „Nike kutse” (1980), mõlemad režissööri enda kunstnikutööga. Kummatigi kordasid need lahjendatult Raamatu 1976. aasta filmi „Kütt” ja selle omalaadse järje „Antennid jääs” (1977) lauskonservatiivset ja fotopõhist maalilis-realistlikku rõhuasetust, lisamata midagi uut.“
Trossek, A. (2009). Eesti popanimatsioon 1973-1979: joonisfilmist lähikunstiajaloo kontekstis. Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture = Studien für Kunstwissenschaft, kd 18, nr 1-2, lk 69-107.

Reet Varblane: „Kolleegid, nii kodu- kui ka välismaal kõrgelt hinnatud vene animafilmide lavastajad peavad Rein Raamatu läbilöögifilmiks 1976. aastal valminud "Kütti". Eduard Nazarov peab seda nii häbematult lihtsaks, et selle kohta ei saa öelda midagi muud kui geniaalne, sest Rein Raamat on kasutanud "Kütis" niisugust keelt, mille poole Nazarovgi püüdles, kuid millegipärast ise sellele ei tulnud. Juri Norštein kasutab Raamatu kui joonisfilmide režissööri rolli määratlemiseks isiklikumat, kuid vägagi ilmekat metafoori: ta ilmus animatsioonimaailma kuidagi selja tagant, sai iseeneslikult tuttavaks ning puudutas vanu olijaid-tegijaid isiklikult ja sügavalt, ikka sellesama geniaalse lihtsuse tõttu. /---/

Juri Norštein: "Esimest korda ma vaatasin filmi "Kütt" ...see oli vist 1975. aastal. Ma pean ütlema, et see oli Rein Raamatu esimene film, mis tõepoolest harmoneerus minu arusaamisega filmist, ja mulle tundub, et see oli Reinu esimene tõeline film võrreldes eelmistega, mis olid nagu ettevalmistavaks jõuprooviks. Mulle näis, et selles filmis ühildus harmoonilisus, plastiline liikumine sisemise ideega — seega oli kõik ideaalne."

Animafilmide režissöör Andrei  Hržanovski: "Kui ma nägin Rein Raamatu esimesi filme, sain aru, et see on väärikas jätk väga rikkalikule eesti kujutava kunsti traditsioonile. Mind üllatas neis filmides, et eesti graafikale ja filmikoolkonnale on omane kõrge euroopalik kultuur, kuigi mul on tihti tekkinud hoopis vastupidised assotsiatsioonid — võrdlus just jaapanlastega." /---/
Varblane, R. (2001). Tõlgendajast looja ja loojast tõlgendaja. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 58-61.

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

Rein Raamatu animafilmid on sarja 9. DVD, ilmunud 28.11.2013. Sellel on järgmised filmid:

Lend (1973)
Värvilind (1974)
Kilplased (1974)
Rüblik (1975)
Kütt (1976)
Põld (1978)
Suur Tõll (1980)