Lapsepõlv (1976)

Tekst filmi lõpus

Keegi ei saa oma lapsepõlve valida. Alles hiljem selgub, mis sealt kaasa anti.

Filmi saamisloost

Filmiloolane Õie Orav on meenutanud seoses filmiga „Naerata ometi“ ka Leida Laiuse  1970ndatel tehtud dokumentaalfilmide „Sündis inimene“ ja „Lapsepõlv“ keerulist saamislugu:

„1974 esitati Tallinnfilmi dokumentaalfilmide osakonnale stsenaarium, mis koosnes neljast novellist. Esimene novell rääkis emadest (sealhulgas esmasünnitajatest), kes ootasid vaimustusega oma peagi sündivat last, emadest, kelle jaoks kodu ja perekond tähendas kõike. Kolm ülejäänud novelli kajastasid dokumentaalse materjali põhjal nende naiste elu, kes olid oma lastest loobunud ja andnud nad lastekodusse; novellid kujutasid ühtlasi orbude saatust. Kuna 1975. aasta oli kuulutatud rahvusvaheliseks naisteaastaks, siis leidis stuudio juhtkond, et esimene novell, õnnelikest naistest kõnelev, sobib suurepäraselt sellesse aastasse, kuid kolm ülejäänud novelli ei kõlba, sest Nõukogude Liidus ei ole sellist probleemi nagu mahajäetud lapsed. Autori ettepanek, et ta tahaks nende novellide põhjal kirjutada mängufilmi käsikirja, oli kui jutt kurtidele kõrvadele.
Kuna režissöör Leida Laius otsis parajasti materjali dokumentaalfilmi tegemiseks, leiti, et see esimene novell on igati tegemist väärt ja mõningate töö käigus tehtavate muudatustega saigi teoks film „Sündis inimene“.
L. Laius tutvus ka kolme ülejäänud novelliga ning järgmisel aastal valmis tal enda käsikirjal põhinev dokumentaalfilm „Lapsepõlv“, kus kõik eespool mainitud teemad on käsitletud. Kuid nende tõsitraagiliste teemade süvauuringuteni jõudis ta just oma mängufilmides „Naerata ometi“ ja „Varastatud kohtumine“.“
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 488.

Operaator Arvo Iho: „Mulle meeldis teha dokfilmi, see oli midagi tõelist. Et me filmisime dokumentaali sünnitusmajas [„Sündis inimene“], oli tol ajal julgustükk. Tallinnfilmi vanad parteilased võtsid mind mitu korda letti ja sõimasid et vähe polnud. Kuid selle dokiga sai Leida Laius justkui uue hingamise. Järgnes „Lapsepõlv”, mis pandi algul riiulile, sest näitas kriitiliselt nõukogude süsteemi üht külge — perekonna lõhkumist. Kuna kaheksakümmend protsenti naisi rakendati tollal tööle, siis ema ja laps ei saanud enam koos olla ning see tekitab hiljem tõsiseid psühholoogilisi ja sotsiaalseid probleeeme. Tollal propageeriti ideed panna laps lasteaeda terveks nädalaks või anda hoopis internaatkooli. „Lapsepõlve” päästis Gustav Naan, kes oli avaldanud äsja Loomingus sarja artikleid perekonnaprobleemidest, ja film jõudis Eestis ekraanile.“
Teinemaa, S. (2008). Vastab Arvo Iho. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 12.