Ruudi (2006)

Sünopsiseid

Väike Ruudi, maailma suurim viikingifänn, elab Saaremaal ja on oma eluga täitsa rahul. Tema ema Karmen on politseinik, isa neil ei ole ja Ruudi pole temast ka erilist puudust tundnud. Ühel päeval saab isa puudumisest Ruudile siiski suur mure. Laadal teeb nimelt lõbusõitu ütlemata uhke viikingilaev, aga lapsed lastakse pardale vaid isadega koos. Üksiminekuks on Ruudi lihtsalt liiga väike ja emal pole aega. Kust peaks aga üks pisike poiss endale isa leidma? Kui ema Karmen kiireloomulisest isahankimisest kuuldagi ei taha, otsustab Ruudi ise asja korda ajada. Ta kuulutab välja Suure Papakonkursi - auhinnaks tema ise, ema Karmen ja koduküla merepõhjas peituv muinasjutuline viikingivarandus, mis nüüd kiiresti üles tuleb leida. Kui paar üpris kahtlase taustaga tegelast väidetavast varandusest haisu ninna saavad, võtavad Papakonkurss ja viikingivaranduse otsimine pöörasemad tuurid, kui keegi kujutleda oskas.
Eesti film/Estonian Film 2000-2006 (2008). Tallinn: Eesti Filmi Sihtasutus, lk 76.

Filmist kriitiku pilguga

Ilona Martson: Nii aastatagune „Röövlirahnu Martin” (2005) kui ka hiljutine „Ruudi”(2006) tegeleb laste endi maailma ja probleemidega. Samas ei saa unustada ka vanemaid, kuid siiski juba nn uue Eesti lastefilme — „Lammas all paremas nurgas” (1992) ja „Kallis härra Q” (1998). Neile kõigile on omane tänapäeva lapse elu ja valu, tema mõtete ja probleemide kujutamine.

Kuid eks aeg ole vahepeal ka muutunud. „Lambas” võib tajuda veel nõuka- aja lõpu vaimu, mil iga põnn võis Tallinna linna peal vabalt ringi jõurata, ilma et tema vanemad murelikult mobiiltelefoni klahve näpiks. Mil kooli ei toodud ega viidud autoga ja kus kotitäie pudelite eest võis saada kenakese taskuraha. Kuid ärgem unustagem, et juba selles filmis kohtame eesti perekonna põhimudelit — ema, kes üksi last kasvatab. Üleminekuaegne „Kallis härra Q” toob meie ette samuti üksikema. Nii et sama teema läbib — ühes või teises variandis — kõiki nelja eesti filmi. Selles mõttes pole „Ruudi” ja „Röövlirahnu Martin” küll mingid eesti lastefilmi standardi kehtestajad, nagu Jürgen Rooste lugejat Sirbis püüab uskuma panna. See standard on kehtinud juba tükk aega. Olekski aeg, kui uus lastefilm näitaks ka „mittestandardset” perekonda, kus isa ja ema kenasti koos.

Mis aga „Ruudit” teistest kodumaistest filmidest eristab? Kaks asja. Esiteks, loo visuaalne siirus. Näitlejate, eeskätt lapsnäitlejate mäng on loomulik ja kaasahaarav. /---/

Kuid „Ruudit” ei tee eriliseks ainult professionaalne näitlejatöö, vaid eeskätt loomulikkus võttepaikade ja interjööride valikul. Rannaküla ei ole mingi ülelakutud näidisküla Saaremaal, vaid pigem üsna tavaline elamise paik, mida filmikunstnik ei ole ülemäära ära silunud. /---/ Vana pukktuulikut ja Sassi bussi vaadates poeb hinge hea soe tunne. See ei kao ka siis, kui näed „Meie Pireti” iludusvõistlust või külakapelli Valge Tuvi etteastumisi. „Ruudi” maailm on argipäevaselt ja äratuntavalt saaremaine — kõigi oma veidrike vanameeste, käe-jala juures loksuva mere ja suviste turistide hordidega. See ei mõju võltsina. „Ruudit” vaadates saad aru, kui tähtis element lastefilmis on ehedus.

Filmijutustuse nõrgemad kohad on seotud just n-ö teise plaani ehk siis fantaasiapiltide esilemanamisega. Võib ju uskuda, et ka tänapäeva väike poiss eelistab plastmassist lego-viikingitele oma kätega savist voolitud mehikesi. Miks ka mitte — oma käega tehtud asi on ikka armsam, kui poest ostetud kraam. Ent kui film savimehikestele elu sisse puhub, piirduvad nad eeskätt mõttetu marssimisega rannajoonel või siis arusaamatu teineteise tümitamisega.

Need säratult tehtud viikingite stseenid, mis paratamatult värvika filmireaalsusega vastuollu satuvad, ja mitte lastefilmi ootuspäraselt õnnelik lõpp ongi „Ruudi” suurimaks vasturääkivuseks. Mis aga puutub stereotüüpidesse, siis unustame meie, täiskasvanud kriitikud, ikka ja jälle ära ühe lastekultuuri lihtsa tõe: see, mis meile tundub klišeelik, ei pruugi tavavaataja jaoks sugugi nii olla. Laps võib suure naudinguga vaadata kümneid kordi seda, mida meie juba enne tuhandeid kordi näinud oleme. Kuid ehkki lapsed on üldjuhul tänuväärne publik, tunnevad ka nemad üsna täpselt ära selle, kui neile  oskamatult ja ebaprofessionaalselt valetatakse. Õnneks keskendub „Ruudi” põhilisele ning suudab olla valetamise pahest prii. Iga Eestis toodetud filmi kohta seda öelda ei saa. Ja ma ei mõtle siinkohal üldse lastefilme.
Martson, I. (2006). Meie Ruudi. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 119-122.

Ruudi seiklustest on ilmunud ka tore piltidega juturaamat "Ruudi", mille autorid on Aare Toikka ja Aarne Mägi.
Film tõlgiti setu ja võru keelde koostöös Võru Instituudiga, tõlked tegi Triinu Ojar. Tänu sellele on nüüd „Ruudit“ võimalik vaadata nii setu- ja võru- kui ka kesk- ja läänevõrukeelsete subtiitritega.
EFSA

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

„Ruudi“ on sarja 5. film, ilmunud 31.10.2013.