Laul, ava tiivad (1965)

1965. aasta üldlaulupeost ja rahvakunstiõhtust

XVI laulupidu:

Nõukogude Eesti 1965. aasta üldlaulupidu ja rahvakunstiõhtu: http://sa.laulupidu.ee/ajalugu/xvi-laulupidu/

VIII tantsupidu:

Nõukogude Eesti 1965. aasta üldlaulupidu ja rahvakunstiõhtu: http://sa.laulupidu.ee/ajalugu/viii-tantsupidu/

Kaks erinevat filmi

4.09.1965 ENSV Kinematografiakomitee võtab vastu stuudio Tallinnfilm dokumentaalfilmi laulupeost „Laul, ava tiivad“.
Allikas: Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.925

Samast laulupeost valmis ka Eesti Telefilmis sama nime all film „Laul, ava tiivad!“.
Liivi Uuet: „1. mail 1965 alustas ENSV Raadio ja Televisiooni Komitee koosseisus iseseisva üksusena tegevust stuudio „Eesti Telefilm“. /---/ Suvel valmis senistest laulupeofilmidest ja kroonikaist mastaapseim „Laul, ava tiivad!“.
Uuet, L. (2015). Aasta siis oli 65 – Eesti Telefilm. Rahvusarhiivi ajaveeb, 22. mai.
https://blog.ra.ee/2015/05/22/aasta-siis-oli-65-eesti-telefilm/ (20.04.2016).

Filmist ajakirjanduses

Karl Tamberg: „Peaaegu mitte ühtki kiidusõna ei saa öelda ka filmi kohta vabariigi juubelilaulupeost „Laul, ava tiivad“ (stsenarist V. Gorohhov, režissöör V. Parvel). Küsimusele, miks stsenaariumi filmile kirjutas professionaalne stsenarist väljastpoolt vabariiki, vastasid asjaosalised nii: nad olevat lootnud, et külaline väljastpoolt näeb meie laulupidu värskema pilguga. Tõepoolest, dokumentaalfilmid meie laulupidudest on olnud sarnased nagu aiaherned, üks lohukesega ühel küljel, teine teisel. Lootused ei õigustanud ennast. Ka külalisstsenarist nägi sündmust väga šabloonilise pilguga. Filmis näeme leelutamist. Eestimaa maastikke igasuguste õitsvate lilledega, laulurahvast. Filmi tekst on väga keskpärane ja absoluutselt ilma uudsuse varjundita.“
Tamberg, K. (1966). Märkmeid "Tallinnfilmi" dokumentaalfilmidest 1965.a. Rahva Hääl, 12. aprill, lk 3.

Ivar Kosenkranius: „Juubelilaulupeo päevil olid "Tallinnfilmi" kroonikaoperaatorid Vladimir Parveli juhtimisel oma kaameratega piduliste hulgas, et ekraanile tuua suure peo pale. Jätkatakse ja alustatakse teisi uusi filme. "Tallinnfilmis" on nagu ikka pingelised tööpäevad, kuigi on juubeliaasta.“
Kosenkranius, I. (1965). "Tallinnfilm" 1965. Kodumaa, 28. juuli, lk 13.

Arvamusi laulupeofilmidest

9. detsembril [1975] peetakse Eesti Kinematografistide Liidu ja Heliloojate Liidu juhatuse ühine pleenum, mis on pühendatud eesti muusikafilmide probleemi­dele. Pleenumil tulevad vaatluse alla ka viimase aastakümne laulupeofilmid. Toimetus pöördus mitme helilooja ja kinematografisti poole küsimusega:

Kuidas te hindate viimastele laulupidudele pühendatud filme , kas neile on midagi ette heita, milles on nende voorused või puudused?

Aarne Männik: „Ei ole näinud filmi, milles oleks tabatud laulupeo hõngu. Rohkem on nad konstateerivat laadi. Ei ole detaile, mis annaksid edasi õiget meeleolu, eriti kehtib see juubelilaulupeo puhul.“

Hugo Lepnurm: „Laulupidu on ju säärane sündmus, säärane elamus, mida ekraanil lihtsalt ei saa edasi anda. Olen võtnud neid filme alati dokumentaalfilmidena, mitte kunstinähtustena, lihtsalt kui sündmuste kroonikat. Ei oska öelda, kuidas saaks seda paremini teha, aga võib-olla annaks mõtelda. Laulupidu haarab just oma massilisusega, ekraan on aga piiratud kitsa raamiga. Kuidas siis teha? Võib-olla publiku reageeringuga, aga see on meil ju nii tagasihoidlik. Ei tea.“

Arvo Pärt: „Ei ole näinud ühtegi laulupeofilmi. Kui endine raadio helirežissöör oskan öelda, et niikaua kui kasutatakse muusika kopeerimiseks nn. optilist heli, ei saavutata adekvaatset edasiandmist.“

Enn Vetemaa: „Seni tehtud filmides (välja arvatud vahest  «Leelo») lähenetakse sündmusele enamasti küllalt pealiskaudselt. Filmid on fikseerivad, nagu mingid arhiividokumendid, puudub tegijate isikupärane suhtumine sündmusesse. Ja puuduvad ka nähtuse juured. Kardan, et üleliigne pieteet sündmuse vastu ei võimalda tegijatel avaldada isikupärast suhtumist, loob trafaretsed lähenemised ja kroonikalikkuse.“

Boris Kõrver: „Arvan, et neid filme ei tohi teha eelneva stsenaariumi järgi. Stsenarist ei oska kunagi ette ära arvata , mis kordumatut juhtub. Muusika puhul võib tegijaid Heliloojatete Liit aidata, aga kordumatu hetke tabamisel ja jäädvustamisel küll kahjuks mitte.“

Leida Laius: „Varasemaid ei mäleta. Hilisemad jätsid soodsama mulje. Kõige rohkem vastab laulupeo vaimule Jü­ri Müüri «Leelo». Kõige olulisem on ju see rahva küünarnukitunne. Seal oleme kõik koos. Laulust tuleb ühine rõõm. «Leelos» seda on — pidulikkust, liikumist, igaühe rõõm liidetud ühiseks rõõmuks.“

Jaan Rääts: „Laulupidu pole see, et tuleb palju inimesi kokku ja hakkavad laulma. Laulupidu on see, mis algab inimeste hinges aastaid enne. Kas saab seda näidata? Jah, oli proovitud alustada laulupeo ettevalmistusest, et näidata, kui raske see on, kui palju aega võtab. Kuid kas ka see andis edasi kõige olulisemat? Laulupeofilmid jäävad ikkagi ainult dokumentideks sündmusest, mitte rohkem. Tavaliselt näevad nad pidu nii, nagu külalise silm näeb. Ei usu, et filmis saaks seda, mis hinges, seda elamust edasi anda. Võib-olla ehk mõni geniaalne režissöör suudaks, aga sääraseid meil ju ei ole.“

Villem Reiman: „Väga kahju, et ei tabata atmosfääri, ei filmita sääraseid momente, mida tuleks tingimata filmida (vaatad, operaatorid seisavad, ei filmi). See ei ole ju lihtsalt muusikaline sündmus, vaid rahvalik, ja just seda ekraanil ei ole. Peaks rohkem filmima (rohkem metraaži, see tuleks välja võidelda) ja rohkem tabada (minu etteheide ei ole mitte režissööridele, vaid operaatoritele). Aga tõesti kibe tunne: saabub kõige magusam koht, vaatad — operaatorid pakivad oma asju.“

Heino Pars: „Kui dokument, et näidata külalisele välismaalt , — jah, aga kui elamuslik sündmus — see on juba küsitav. Kas suudab film midagi sündmusele juurde anda? Vaevalt. Kunagi tehti neid filme nii külmalt kui vähegi võimalik. Pärastpoole (nagu «Leelos») oli juba nagu rohkem tuuma . Muidugi, film taastab, tuletab meelde palju, aga rohkem sellele, kes kõike juba ise teab. Väga hale on helikvaliteet, eriti kooride puhul ja värvilindil. See on ka üks põhjusi, miks laulupeofilmid mõ­jule ei pääse.“
Arvamusi laulupeofilmidest (1975). Sirp ja Vasar, 28. nov, lk 11.  

Vladimir Karasjov: Esimene laulupeofilmide generatsioon (kõige eakam) oli fikseeriv ning natuke pateetiline: siis rahulduti sellega, et sündmus oli jäädvustatud. Teine generatsioon (selle tippudeks olid Jüri Müüri «Leelo»  Tallinnfilmis ja Ülo Tambeki ning Mati Põldre «Mitte ainult leivast» Eesti Telefilmis, mõlemad 1969. aastal) püüdis juba üldistada, ka midagi lahti mõtestada. Kuid neilgi filmidel puudus veel tegijate isikupärane suhtumine toimuvasse (vahest on õigus Enn Vetemaal, kes arvas, et «üleliigne pieteet sündmuse vastu ei võimalda tegijatel avaldada isikupärasust». SV, nr 48). Mis see isikupärasus siis on? Sellele küsimusele vastavad esimesed läinud aastal ilmuma hakanud laulupeofilmide kolmanda generatsiooni pääsukesed — Elbert Tuganovi «Inspiratsioon» Tallinnfilmis ja Andres Söödi «Dirigendid» Eesti Telefilmis.
Karasjov, V. (1976). Andres Söödi autorifilmist "Dirigendid". Sirp ja Vasar, 16. jaan.