Leelo (1969)

Taastatud „Leelo“

Filmi taastamisel on aluseks võetud ainus säilinud Jüri Müüri filmi koopia (saksakeelsete subtiitritega) ja tugevasti tsenseeritud ning Tallinnfilmi partorgi Jevgeni Rosentali poolt ümbermonteeritud filmi negatiiv.
Allikas: Tekst filmilindilt

Annika Koppel: „Kuid mis siis juhtus „Leeloga”? Filmi töösseminek probleeme ei tekitanud: üks rutiinne laulupeofilm, 100. laulupidu pidi olema pühendatud Lenini 100. sünniaastapäevale. Film oli töös, kui tuli käsk see Moskvasse viia, mida tavaliselt selles staadiumis ei tehtud. Tõenäoliselt olnud selle initsiaator Furtseva (Nõukogude Liidu kultuuriminister Jekaterina Furtseva, kes käis ka juubelipeol ning on Müüri filmis vaatajate seas näha). Kes Moskvas käis, pole arhiividest selgunud, aga stuudios sai selgeks, et nii filmi teha ei saa. Jüri Müür taandus, aga tal õnnestus teha oma versioonist koopia, väidetavalt salaja. Ometi on sellel koopial saksakeelsed subtiitrid sees ja seda olevat näidatud VEKSAs Eestit külastavatele välismaalastele.“ /---/
Koppel, A. (2007). Tsenseeritud laulupeofilm jõuab algsel kujul ekraanile. Sirp, 19. okt.

Anneli Ammas: „Toonase helirežissööri Enn Säde eestvõttel leiti Eesti Filmiarhiivist imekombel “Leelo” originaal üles ja Soomes Digital Film Finlandis on kahest variandist üks originaalfilm taastatud.“ /---/
Ammas, A. (2007). Juubelipeo film esilinastub ligi 40 aastat hiljem. Eesti Päevaleht, 25. sept, lk 8-9.

„Leelost“ ja laulupeofilmidest üldisemalt toonases ajakirjanduses

Uno Heinapuu: „25. ja 26. jaanuaril [1972] toimus Moskvas Kinematografistide Liidus Eesti dokumentalistide päev. "Tallinnfilm" demonstreeris pealinna tiimitöötajaile ja kriitikutele kaheksat 1970. ja 1971. aastal loodud dokumentaalteost.  Seekord ei koostatud kava mitte niivõrd viimaste aastate paremikust, vaid püüti esindada kõiki dokumentalistikaga tegelevaid režissööre. See printsiip tõi programmi mitmekesisust nii loojakäekirja kui ka taseme poolest. Kahjuks ei lubanud aga valitud filmid ("Eesti NSV", "Okkaline rada", "Tühi aeg", "Veel kord kevadest", "Üks öö", "Rikas anne", "Kümnevõistlejad" ja "Leelo") anda täielikku ülevaadet meie filmipublitsistikast ega ka kõigist probleemidest, mis on seotud dokumentalistide loominguga. Seega haaravad mõtteavaldused ainult nimetatud ekraaniteoseid.
/---/
"Leelos" (rež. J. Müür) on suurepäraselt jäädvustatud rahvapeo atmosfäär, üllatav oma detailidega, haruldased portreed (Levitan). Haarab nõukogulik ühtekuuluvustunne, leidlik võttetehnika, kuid tehtud neile, kes armastavad laulupidu (Troškin). Head muljet kahandab venitatus (Jakovleva).“ /---/
Heinapuu, U. (1972). Dokumentalistika arvustustules [filmidest „Eesti NSV“, „Okkaline rada“, „Tühi aeg“, „Veel kord kevadest“, „Üks öö“, „Rikas anne“, „Kümnevõistlejad“ ja „Leelo“]. Sirp ja Vasar, 4. veebr, lk 7.

Sirp ja Vasar, 28.11.1975: „9. detsembril peetakse Eesti Kinematografistide Liidu ja Heliloojate Liidu juhatuse ühine pleenum, mis on pühendatud eesti muusikafilmide probleemidele. Pleenumil tulevad vaatluse alla ka viimase aastakümne laulupeofilmid. Toimetus pöördus mitme helilooja ja kinematografisti poole küsimusega:

Kuidas te hindate viimastele laulupidudele pühendatud filme, kas neile on midagi ette heita, milles on nende voorused või puudused?“

Küsimusele vastasid Hugo Lepnurm, Arvo Pärt, Boris Kõrver, Aarne Männik, Enn Vetemaa, Leida Laius, Jaan Rääts, Villem Reiman ja Heino Pars. Hinnangud olid kriitilised, üsna üksmeelselt leiti, et neis filmides (kui ehk Jüri Müüri „Leelo“ välja arvata) jääb laulupeo vaim tabamata ja meeleolu edasi andmata.

Aarne Männik: „Ei ole näinud filmi, milles oleks tabatud laulupeo hõngu. Rohkem on nad konstateerivat laadi. Ei ole detaile, mis annaksid edasi õiget meeleolu, eriti kehtib see juubelilaulupeo puhul.“

Hugo Lepnurm: „Laulupidu on ju säärane sündmus, säärane elamus, mida ekraanil lihtsalt ei saa edasi anda. Olen võtnud neid filme alati dokumentaalfilmidena, mitte kunstinähtustena, lihtsalt kui sündmuste kroonikat. Ei oska öelda, kuidas saaks seda paremini teha, aga võib-olla annaks mõtelda. Laulupidu haarab just oma massilisusega, ekraan on aga piiratud kitsa raamiga. Kuidas siis teha? Võib-olla publiku reageeringuga, aga see on meil ju nii tagasihoidlik. Ei tea.“

Arvo Pärt: „Ei ole näinud ühtegi laulupeofilmi. Kui endine raadio helirežissöör oskan öelda, et niikaua kui kasutatakse muusika kopeerimiseks nn. optilist heli, ei saavutata adekvaatset edasiandmist.“

Enn Vetemaa: „Seni tehtud filmides (välja arvatud vahest  „Leelo“) lähenetakse sündmusele enamasti küllalt pealiskaudselt. Filmid on fikseerivad, nagu mingid arhiividokumendid, puudub tegijate isikupärane suhtumine sündmusesse. Ja puuduvad ka nähtuse juured. Kardan, et üleliigne pieteet sündmuse vastu ei võimalda tegijatel avaldada isikupärast suhtumist, loob trafaretsed lähenemised ja kroonikalikkuse.“

Boris Kõrver: „Arvan, et neid filme ei tohi teha eelneva stsenaariumi järgi. Stsenarist ei oska kunagi ette ära arvata , mis kordumatut juhtub. Muusika puhul võib tegijaid Heliloojatete Liit aidata, aga kordumatu hetke tabamisel ja jäädvustamisel küll kahjuks mitte.“

Leida Laius: „Varasemaid ei mäleta. Hilisemad jätsid soodsama mulje. Kõige rohkem vastab laulupeo vaimule Jü­ri Müüri „Leelo“. Kõige olulisem on ju see rahva küünarnukitunne. Seal oleme kõik koos. Laulust tuleb ühine rõõm. „Leelos“ seda on — pidulikkust, liikumist, igaühe rõõm liidetud ühiseks rõõmuks.“

Jaan Rääts: „Laulupidu pole see, et tuleb palju inimesi kokku ja hakkavad laulma. Laulupidu on see, mis algab inimeste hinges aastaid enne. Kas saab seda näidata? Jah, oli proovitud alustada laulupeo ettevalmistusest, et näidata, kui raske see on, kui palju aega võtab. Kuid kas ka see andis edasi kõige olulisemat? Laulupeofilmid jäävad ikkagi ainult dokumentideks sündmusest, mitte rohkem. Tavaliselt näevad nad pidu nii, nagu külalise silm näeb. Ei usu, et filmis saaks seda, mis hinges, seda elamust edasi anda. Võib-olla ehk mõni geniaalne režissöör suudaks, aga sääraseid meil ju ei ole.“

Villem Reiman: „Väga kahju, et ei tabata atmosfääri, ei filmita sääraseid momente, mida tuleks tingimata filmida (vaatad, operaatorid seisavad, ei filmi). See ei ole ju lihtsalt muusikaline sündmus, vaid rahvalik, ja just seda ekraanil ei ole. Peaks rohkem filmima (rohkem metraaži, see tuleks välja võidelda) ja rohkem tabada (minu etteheide ei ole mitte režissööridele, vaid operaatoritele). Aga tõesti kibe tunne: saabub kõige magusam koht, vaatad — operaatorid pakivad oma asju.“

Heino Pars: „Kui dokument, et näidata külalisele välismaalt , — jah, aga kui elamuslik sündmus — see on juba küsitav. Kas suudab film midagi sündmusele juurde anda? Vaevalt. Kunagi tehti neid filme nii külmalt kui vähegi võimalik. Pärastpoole (nagu „Leelos“) oli juba nagu rohkem tuuma . Muidugi, film taastab, tuletab meelde palju, aga rohkem sellele, kes kõike juba ise teab. Väga hale on helikvaliteet, eriti kooride puhul ja värvilindil. See on ka üks põhjusi, miks laulupeofilmid mõ­jule ei pääse.“
Arvamusi laulupeofilmidest (1975). Sirp ja Vasar, 28. nov, lk 11.  

Vladimir Karasjov: „Esimene laulupeofilmide generatsioon (kõige eakam) oli fikseeriv ning natuke pateetiline: siis rahulduti sellega, et sündmus oli jäädvustatud. Teine generatsioon (selle tippudeks olid Jüri Müüri „Leelo“ Tallinnfilmis ja Ülo Tambeki ning Mati Põldre „Mitte ainult leivast“ Eesti Telefilmis, mõlemad 1969. aastal) püüdis juba üldistada, ka midagi lahti mõtestada. Kuid neilgi filmidel puudus veel tegijate isikupärane suhtumine toimuvasse (vahest on õigus Enn Vetemaal, kes arvas, et „üleliigne pieteet sündmuse vastu ei võimalda tegijatel avaldada isikupärasust“. SV, nr 48). Mis see isikupärasus siis on? Sellele küsimusele vastavad esimesed läinud aastal ilmuma hakanud laulupeofilmide kolmanda generatsiooni pääsukesed — Elbert Tuganovi „Inspiratsioon“ Tallinnfilmis ja Andres Söödi „Dirigendid“ Eesti Telefilmis.“
Karasjov, V. (1976). Andres Söödi autorifilmist "Dirigendid". Sirp ja Vasar, 16. jaan.

 „Leelole“ tagasivaatavalt

Andris Feldmanis: „Kinos Sõprus jookseb Jüri Müüri omaaegne 1969. aasta juubelilaulupeost tehtud dokumentaalfilm, mille Nõukogude võim toona ära keelas. Võrreldes kas või väliseestlaste viimase katsega meie kuulsast laulutraditsioonist äksifilmi teha (dokumentaalfilm “Laulev revolutsioon”), on Müüri “Leelo” tõepoolest õige laulupeofilm.

Eestis jõuab see film oma esialgsel kujul linale esimest korda. Toona tehti filmist hoopiski Jevgeni Rosenthali (Tallinnfilmi tollane partorg) käe all töötlus, mis võõpas filmi paksult punasega üle ning jäi sellisena publiku huvipuuduse tõttu riiulile.

Põhjuseid, miks käreda Jüri Müüri “Leelo” ära keelati, pole vaja kuigi kaugelt otsida: keelamiseks või ümbertegemise nõudmiseks piisanuks juba üksnes filmi kulminatsiooniks olevast täispikkuses kõlavast “Mu isamaast”, mille taustaks on kaadrid kaunist Eesti loodusest. Oma äraspidisel moel kasutab film siin selget propagandafilmi keelt – ühene ja otsene sugestioon, mis igas eestlases tekitab tänase päevani vähemalt mingigi patriootliku tundeväreluse. (Taas)esilinastuselt lahkusid paljud selle tõestuseks nutetud silmadega.“ /---/
Feldmanis, A. (2007). Üks õige laulupeofilm [digitaalselt taastatud dokumentaalfilmist "Leelo“]. Eesti Päevaleht, 27. okt.

Valentin Kuik: „Jüri Müüri „Leelos” kõlav koorilaul ja peoliste hingestatud portreed võivad praegugi isamaaliselt meelestatud vaatajas tekitada emotsionaalse kõrgepinge, kuid seda, miks film hävitati, sest mida muud autorite tahet eirav ümbermonteerimine ja teistest filmidest laenatud kaadrite lisamine ikka on, mõistab tänane vaataja tõenäoliselt alles pärast „Tuulepealsete leelode” nägemist. Lisaks sellele aga veel palju muudki, mis puudutab meie lähiajalugu. /---/

Mis aga veelgi olulisem: Hando Runnel oli juba stsenaariumis välistanud diktoriteksti kasutamise. Ja nii ei olegi „Leelos” paljudele tolleaegsetele dokumentaalfilmidele iseloomulikku tühja retoorikat. Võimu ülistuseks ütlemata jäetud sõnad ja filmimata kaadrid saidki „Leelole” saatuslikuks. Müüri mehisus väärib lugupidamist: ta keeldus mis tahes kärpeid või muudatusi tegemast. Kogu koostöö piirdus eestikeelsete laulutekstide tõlkega venekeelde, et Moskva filmiametnikud mõistaksid, millest on juttu. Must töö tehti ära kohapeal, Tallinnfilmis.“ /---/
Kuik, V. (2008). Laulu tähendus [filmidest "Leelo" ja "Tuulepealsed leelod"]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 106-113.

Tiit Tuumalu: „Mõistagi ei võinud ideoloogid Tallinnfilmis ja Keskkomitees uneski ette näha, et kommunist Müüri filmis ei ole kellakägudena eksponeerivaid parteifüürereid tribüünidel, pidulik-kõmisevaid ava- ja lõpukõnesid.“ /---/
Tuumalu, T. (2007). Tsenseeritud laulupidu. "Leelo“ lugu [intervjuu Enn Sädega]. Postimees, 9. okt.

Immo Mihkelson: „Nimelt väntas Jüri Müür 1969. aastal, kui pidu sai sajaseks, parteiametnike heakskiidul ja soovil ülevaatefilmi „Leelo“, mis pidi jäädvustama ürituse suurust. Film, mille tegemisse pandi samamoodi palju hinge nagu laulmissegi, jäi aga algsel kujul riiulile. Ei vastanud tellijate ootustele. Alles pärast seda, kui üks tubli parteisõdur selle „ümber kohendas“, punalipud ja parteibossid kaadrisse tõi ning „natsionalismi“ kahandas, jõudis tapetud linateos vaataja ette. Kuigi tiitrites autorina kirjas, ei pidanud Müür seda enam omaks. Alles praegu näeb laiem publik esmakordselt õiget „Leelot“, seda juba rekonstrueeritud kujul.“ /---/
Mihkelson, I. (2007). Film tõrjutud laulupeofilmidest ja mitte ainult sellest [filmidest "Leelo“ ja "Tuulepealsed leelod“]. Postimees: AK, 20. okt.

Vootele Hansen: „Jüri Müüri „Leelo” on just seepärast väga hea film, et selle tegijad on suutnud tabada ja portreteerida rõõmu ning see ei ole enam dokumentaalfilm ühest juubelilaulupeost, vaid ajatu ning kõigi laulupidude rõõmust.“ /---/
Hansen, V. (2008). Kuidas portreteerida rõõmu [filmidest "Leelo“ ja "Tuulepealsed leelod“]. Sirp, 25. jaan.

Raimo Jõerand: „Rahvuslik paatos tipnes esimest korda vahest 1969. aastal, mil tehti koguni kaks filmi samal aastal peetud juubelilaulupeost. Ent kohe tulid ka tagasilöögid. Üks laulupeofilmidest läks riiulile („Leelo”, Jüri Müür), aga ka liigselt avameelne maaelukajastus „Talupojad” (Ülo Tambek). Muide, mõlema filmi stsenarist on luuletaja Hando Runnel. /---/

Omaette diskursuse moodustavates laulupeofilmides läheb meeskoor paralleelmontaaži metsas kasvavate puudega („Leelo”, Jüri Müür, 1969).“ /---/
Jõerand, R. (2014). Eesti filmi tüvi. Sirp, 24. okt.

Enn Säde: „Rühkisin Lasnamäe veerust üles kodu poole ja siis meenus mulle üks neljakümne aasta tagune déjà vu. Juuni keskel 1969 on režissöör Jüri Müür  Tartus üles võtmas meestelaulupäeva. Sellest saab „Leelo” filmi esimene episood, ilm on ilus ja meeleolu ülev. Hilisõhtul seatakse sammud restorani Tarvas poole, seal peaks ootama Kaljo Kiisk, laud tellitud ja koht kinni pandud. Aga ei – Jürit sisse ei lasta! Tema kõrgeausus šveitser on uksel ees kui raudnael. Jüri poleks Müür, kui ta ei lükkaks šveitserit kõrvale: „Meie jõudude vahekord on liiga erinev, et mind siin takistada!”

Restorani administraator Ülle hüppab  Matrossovina trepile ette ja kutsub miilitsa. Sest see „meeskodanik, kaunis tugevat kasvu, plond” (nii seisab seletuskirjas) oli kaks päeva tagasi siinsamas saalis lõiganud noaga läbi orkestri võimenduse juhtme. (Jüril oli tõepoolest kombeks alati mingit nuga tagataskus kaasas kanda.) Igatahes kõmbib Jüri nüüd Tartu miilitsaosakonda, kell on üle kesköö ja me saame tänagi lugeda tema keskkonnakaitselisi seletuskirju, nuta või naera. Orkester oli  purjus, nad mängisid kõvasti ja valesti. „Lülitasin võimendaja laua kohal välja, seal polnud vaja läbi lõigata midagi …” Administraator Ülle lisab: „… ja ta vastas, et tema ei kavatse kunagi taluda seda, mis talle ei meeldi. Just nimelt selle ülbuse ja avaliku huligaansuse tõttu keeldusin kodanik Müüri saali laskmast.”

Ka edasine kesköine protokoll on kõnekas. Jüri: „Ma ei olnud purjus. (Alla kirjutab miilitsaleitnant: „Nõus, ei olnud”). Olen kaine, kakelnud ei ole,  kellegi suhtes jõudu tarvitanud ei ole. Vabandage tülitamast!” Tegelikult see lugu ei alga ega lõpe muidugi kesköises Tartus. Jüril on mõni aeg tagasi valminud „Inimesed sõdurisinelis”, film on auklikuks kõmmutatud. Nüüd on käsil enam kui kahtlane „Leelo”, tollal veel stsenarist Runneli antud tööpealkirjaga „Laulev eestlane”. Juba ette on stuudio hoiakus hirmu – nagunii tuleb üks natsionalistlik laulupeofilm. Kaljo Kiisk on  pool aastat tagasi lõpetanud „Hullumeelsuse”, oma võib-olla parima filmi, mis samuti auklikuks kõmmutatud. Ime siis, et mehed konjakiklaase kummutavad. Tallinnfilmi direktor Danilovitš vannub tuld ja tõrva: „…andsin ühe aasta jooksul 24 käskkirja purjutamise eest!”“ /---/
Säde, E. (2009). Kuidas Jüri Müür keskkonda kaitses. Sirp, 8. aprill.