Leigo järved (2002)

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: „Andres Sööt on võtnud portreteerida avalikkuse tähelepanust suhteliselt kõrvale jäänud Tõnu Tamme, mehe, kes on väärt paksu raamatut, olgu siis dokumentaalset või ilukirjanduslikumat. Juba selle eest teenib Sööt kõvad plusspunktid. Kui film oleks tehtud kunstiliselt alla igasugust arvestust, oleks see ikkagi võit meie masendaval meeleolude maastikul, kuna see on pühendatud headuse ja ilu sõnumi levitamisele. Kes on Tõnu Tamm? Juhtumisi tunnen seda meest juba ehk kolmkümmand viis aastat ja võiksin temast jutustada järgemööda mitu õhtut. Ta on olnud teadlane, fotograaf, omakirjastuslike väljaannete põrandaalune paljundaja, lillekasvataja ja-müüja, aga ennekõike rännu- ja filmimees. Jah, Tõnu Tamm on oma amatöörfilmidega võitnud kõrgeid auhindugi, need on tal tehtud matkadel Siberi ja Vene põhjala ürglooduses. Igatahes mulle läksid nad sügavale hinge ning film Putoraanamaa koskedest, nähtuna pisikese-pisikese põngermanni silmade kaudu, püsib pidevalt meeles. Kui ma Andres Söödi filmi vaatasin, siis küsisin endalt – kas Sööt seda kõike ei tea? Kui lihtne oleks luua Tammest portreed, pannes ta kommenteerima omaenda kitsasfilmitoodangut. Ei, Sööt on „püsinud teemas”, ei ole valgunud laiali. Valikuseadus kõlab: loobuda tohib, kaotada ei tohi. Mis tähendab seda, et portreteerija võib tõesti jätta mainimata väga olulisi asju, kuid portree ei tohi kannatada, meie mulje portreteeritavast peab olema terviklik.

Isikliku tuttavana võin kinnitada, et Sööt on üsna lakoonilises keeles, väga nappide vahenditega loonud täpse kujutluse. Valik on olnud hoolas, sõel tihe – Söödile pole läinud tarvis isegi fakti, et president Meri on käinud Leigo järvemuusika kontsertidel ning Tammele on nende tegemiste eest antud kõrge riiklik aumärk. Ja tõesti, nende rõhutamine oleks olnud valenoot meelelolude kapriisses partituuris, mida Sööt on meisterlikult valitsenud. Sööt on detaile fikseerides püüdnud kinni Tamme olemuse. Tihti näeme kaadrites ilmselt kõige kinematograafilisemat looma – hobust. Tamme ja hobust seob mingi ülevuse niit.  Ka selge taevas ja suurejooneline maastik kuulub Tamme juurde, ja eelkõige muidugi muusika – Bach, Beethoven, Mozart.

Filmi suureks kolmikuks on inimene, loodus ja muusika ning nende kõrval tunduvad paljud asjad tühised. Inimene kujundab ümber loodust, et teha ruumi muusikale. Nii võimsat asja edastada saab ainult minimalistlikult, igasugune kujundite pillerkaar rikuks mängu. Efektid labastaksid, mida vähem, seda puhtam. Lihtsus on majesteetlik. Iialgi ei pane aga Tamm ette lipsu ning ei jäta välja ütlemata ka oma taunivat arvamust, kui vaja. Ja kindlasti ei määri ta kellelegi mett moka peale. Aga ta võib öelda teadlase sõna eestlase genofondi ja ajaloo kohta.

Endal oleks pähe tulnud panna keegi kommenteerima Tamme ettevõtmisi – las kohalik võimumees räägib, millist kasu lõikab vald, kui Tamme järvemuusika kontserdid turiste Otepää kanti peibutavad; las looduskaitsja ütleb oma arvamuse uute, rajatavate järvede kohta, las muusikamees võtab jutuks repertuaari ja akustika. Aga ei. Kommentaarid nihutaksid minimalistliku struktuuri paigast, apelleeriksid mõistusele ja järeldustele, tõukaksid elamused ja kunstitaju tagaplaanile. Montaažis on vaja oskust loobuda, kes sellega hakkama saab, teeb hea filmi.

Sööt on toime tulnud. Just niisugune juurikas ongi Tõnu Tamm – teeb ainult seda, mis talle meeldib; ei küsi kunagi ühiskondlikku arvamust; ei pööra mingit tähelepanu tunnustatusele; ajab vaikselt ja jõuliselt oma asju, ei unusta ära ennast ega teisi. Positivse elamuse nimel on see mees valmis paljuks; omal ajal seikles ta Siberis, nüüd rajab Otepää kandis järvi ning pühendab ennast muusikale. Ja samal ajal ei lase endal tükki küljest võtta. Loodus on talle katedraal, mets kunstimuuseum. Just ürgelemendid vesi, maa ja tuli on Tamme mänguruum ning pisisasju ei pane ta lihtsalt tähelegi. Ja Sööt on meie jaoks selle täpselt fikseerinud.“

Remsu, O. (2002). Ehitab loodusest katedraali. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 103-104.

Karol Ansip: „Kõige olulisem aspekt, jäädvustamine, ei ole praegu tähtis. Keegi ei vaevu mõtlema sellele, mis saab kümne aasta pärast,” tõdeb Sööt ühes hiljutises intervjuus ning kinnitab loomingu kaudu, et dokumenteeriv lähenemine omandab tema töödes üha enam kaalu. 1970—1980. aastate uljus ja eksperimenteerimislust on asendunud diskreetsusega — samavõrd köitva kui harukordse nähtusega ajal, mil delikaatsus ei ületa uudiskünnist.

Dokumentaalis „Üksinda kiigel” (MONOfilm, 2002) kirjeldatakse kange mehe ponnistusi päästa viletsusest hüljatud ääremaad; „Leigo järvedes” (Exitfilm, 2002) rajatakse ideaalmaastikku, kus kohtuksid hurmav LõunaEesti loodus ja klassikaline muusika.

Ansip, K. (2014). Aegumatu klassika läbi kahe sajandi II. Andres Söödi elu- ja loomelugu [Riigi sünnivalud ja sajandivahetuse apokalüpsis]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 86-97, ill.