Liivlaste lood (1991)

Filmi saamisloost

Filmi idee pärineb Lennart Merilt, esimesel võttereisil 1988. aastal käis ka tema koos filmirühmaga Liivimaal. Kuid sündmused, mida hiljem hakati nimetama Eesti ”laulvaks revolutsiooniks”, viisid filmiidee algataja poliitikasse, ja filmiprojekt jäi ootama oma aega. 1990. aastal jätkas Eesti Telefilmi ja Soome YLE 2 koostöös võtetega Enn Säde.
Ekraanil on inimesed, kelle kohta täna võib paraku tõesti öelda ”viimased liivlased” ̶  sellise pealkirjaga film Soomes televisioonis toona jooksiski: Oskar Stalt, Elfrida Žagare, Alfon Berthold, Poulῑn Kļaviņa, Aņdrõks Zēberg, Irma Frῑdrihson jt. Üles võeti ”Liivlaste lood” 1988. aasta septembris ja 1990. aasta novembris Läti Vabariigis, Kura poolsaarel liivi külades Irē, Vaid, Pizā, Kūolka ning Riia linnas.
”Liivlaste lood” on digitaalselt restaureeritud 2014. aastal. Film on varustatud autoriteksti liivikeelse tõlkega ning liivi subtiitritega. Teksti loeb praeguseks Eestis ja Lätis hästi tuntud liivi muusik Julgῑ Stalte, keda filmi avaepisoodis näeme 12-aastase tütarlapsena.
"Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia" 2014. 

Režissöör Enn Säde: „Õigupoolest on Eva Toulouze, see suure südamega prantslanna, «süüdi», et «Liivlaste lood» Lennart Meri filmide uude väljaandesse jõuab. Paar aastat tagasi, mingite soome-ugri päevade tarvis Pariisis tõlkis ta ja luges ise ka kohe sisse mitu Lennarti filmi ja siis sattus ta kätte ka see liivi-film, mis talle hirmsasti meeldis ja mille ta käigult samuti tõlkis ja sisse luges. Ning tema sõnastas: Lennart Meri idee, Enn Säde teostus.

Olime 1988. aastal Liivimaal filminud (režissöör Lennart Meri, operaator Ago Ruus) üsna suure materjali liivlastest, mis ülepea polnud Eesti Telefilmi ja Soome YLE koostööfilmis hantide karupeietest («Toorumi pojad») ette nähtud. Keelenõuandjaks Mati Hint, kelle akadeemilisema meelelaadiga Lennarti improvisatsiooniline nägemus sellisest filmist teravasse vastuollu läks. Aeg oli ju põnev! Lennart sukeldus poliitikasse ja liivi filmimaterjal jäi ootama selginemist, kuni 1990. aasta sügisel palus Eesti Telefilm mind lugu lõpetada. Nähtavasti Lennarti nõusolekul.

Uus käivitus oli täiesti ametlik: uus lisaleping YLEga, käsikiri, eelarve ja oktoobris 1990 käisime kolmekesi – Ago Ruus, Reet Sokmann ja mina – veel kord Liivimaal. Meeleolukad sügisvaated, mõnusad intervjuud... Eestikeelse variandi panen kokku Tallinnas, Helsingis loeme sisse soome diktori ja nii on 1991. aastaks film valmis. Üks VHS-koopia filmist maandub ka Kadriorgu...“
Säde, E. (2014). Lennarti idee, Enn Säde teostus [„Liivlaste lood“]. Postimees, 9. okt, lk 15. 

Autori kommentaar

Enn Säde: „Ennekõike tahan öelda – see ei ole etnograafiline film soome-ugri hõimust, vaid dokumentaalfilm selle rahvakillu hääbumisest, mis iseenesest pole ju teab mis uudis, kuid kõhedust-tekitav eeskuju vähemasti eestlastele küll. Liiga tugevad on paralleelid liivlaste ja iseenda saatuse vahel, et ükskõikseks jääda. (Lembitu ja Kaupo langesid mõlemad Madisepäeva lahingus 1217).

Eestlaste keelepruugis käibivad tänaseni mõisted Liivimaa ja Liivi laht, kuigi nüüdseks on liivlasi vaid 20-30 inimest, laiali pillutuna Läti linnade ja Kuramaa külade vahele. Lennart Meri ütleb: "Kultuuris pole esimesi ega viimaseid, suuri ega väikesi, tähtsaid ega tühiseid." Ometi tundub mulle, et igal rahvakillul, niisiis ka tema kultuuril, on olemas mingi kriitiline mass, alla mille langedes kaob eksistentsi säilimise võimalikkus. Liivi rahvas on selle ohtliku piiri ületanud, me jäädvustame ühe kultuuri finaali.

Viimane sõda ja kõik järgnev pillutas liivlasi laiali Siberist Ameerikani. Nüüd elatakse kodurannas üksikute liivlastena lätikeelses keskkonnas. See on väga habras suhe, sellest on raske ka filmis rääkida. Ennesõjaaegses Lätis oli liivlaste passides kodakondsuseks lätlane, nagu tänaseni on Vepsas ja Vadjas sealsed põlisasukad paberite järgi venelased. Soomes Kaustise rahvalaulufestivalil 1990. aastal esinenud Staltede liivi pereansamblit nimetas Soome TV Läti ansambliks. Me lõpetasime filmimist novembrikuus 1990 Riias Väina (Daugava) jõe ääres, kunagisel liivlaste asualal. Sel päeval oli Valgevenes Novopolotskis samasse jõkke lastud 8000 kilogrammi sinihapet, esimese järgu mürki! Vilniuse ja Riia veriste sündmusteni jäi kaks kuud. Ja selles maailmas püüavad mõnikümmend liivlast liivlastena ellu jääda!
"Kas pole see hullumeelselt lootusetu?", öeldakse kõrvalt. Kui see oleks sinu või minu rahva ja kultuuri finaal, kuidas siis?“
Säde, E. (2014). Lennarti idee, Enn Säde teostus [„Liivlaste lood“]. Postimees, 9. okt, lk 15.  

Filmist kriitiku pilguga

Keeleteadlane, liivi keele uurija filoloogiadoktor Eduard Vääri: „Eelnevaist seikadest lähtudes on eriti hinnatav, et Enn Säde asus koguma ainestikku liivlastest ja koostama lühifilmi, kuigi mitmed olulised momendid jäid jäädvustamata. Käesoleva aasta kevadel valmiski lühifilm "Liivlaste lood", mis vastavalt kaasaja vaimule sisaldab ka YLE TV 2 kaasautorluse. Tegelikult pole viimasest filmi kvaliteedis küll jälgegi. "Liivlaste lood" esitatakse dokmentaalfilmina liivlastest, mida ta aga ei ole. Süvenemine Enn Säde filmisse kinnitab, et tegemist on psühholoogilise filmiga, milles püütakse vaatajat suunata paralleelidele eestlaste võimaliku tulevikuga. Ajaloo pöördepunktide meenutamine koos fragmentidega liivlaste ajaloost on omamoodi kasvatuslikud. Psühholoogiline on ka filmi algus ja lõpp.

Filmi kannavad liivlaste parimad esindajad, kes kõik on olnud aastakümneid Tartu lingvistide keelejuhtideks ja saanud seoses selle tööga häid esinemiskogemusi. Oskar Stalte (Stalt) on rahvuslikult meelestatud liivlane, elukutselt meremees, kes pole kunagi kartnud liivi keeles kõnelda ning liivlaste kaitseks välja astuda, kuigi see on kaasa toonud mitmeid ebameeldivusi. Ta on õpetanud liivi keelt rääkima oma tütretütre Julgi (tema ema Helgi ja isa Dainis on küll liivimeelsed, kuid mitte liivikeelsed). Oskari monoloogid on mõjuvad ning filmi parimad.“ /---/
Vääri, E. (1991). "Liivlaste lood". Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 65-69.

Vaata ka:
EE PERSOON: Julgi Stalte - eelviimane mohikaanlane ...
Mägi, M. (2001). EE Persoon: Julgi Stalte - eelviimane mohikaanlane? Eesti Ekspress, 26. juuli.