Linn (1988)

Tekst filmilindilt

Belgia kunstnik Frans Masereeli (1889-1972) mälestusele pühendatud animafilm

Fakte filmi valmimisest

Valmis kirjanduslik stsenaarium "Öö": 13.08.1986
Kinostsenaarium "Öö": 02.01.1987
Valmis režiistsenaarium "Linn": 03.07.1987
Perspektiivselt oli film planeeritud 1988. aastaks koostööfilmina Saksa DV-ga.
(E. Rekkori kiri Eesti NSV Riiklikule Kinokomiteele 18.06.1986)
Kuna üleliidulises filmilaenutuses eksisteeris filminimetus "Ночь" ("Öö"), siis sai 1987. aastal joonisfilmi uueks nimeks "Linn".
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.2741:  Joonisfilmi "Linn" ("Öö") sts, leping, akt, kunstinõukogu protokoll ja otsus.

Filmi ettevalmistusperiood: 13.10.1987 - 31.01.1988
Võtteperiood: 01.02. - 30.06.1988
Montaaž: 01.07. - 03.08.1988
Filmi üleandmine - 3. august 1988
Filmi maksumus - 148 000 rubla
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.2742: Joonisfilmi "Linn" ("Öö") eelarve, kalkulatsioon.

Filmi lavastusprojekti arutelu

Tallinnfilmi Kunstinõukogu protokoll 3.07.1987

Rein Raamat: "Linn" peaks olema lugu inimese teadvuse ahistamisest tänapäeva linnas. Olen leidnud ahistusele vaste musta kuubi näol, mis esineb filmis erinevates suurustes ja mis surub kokku inimeste tegutsemisvõimalusi. Kuubile on antud mitmed tänapäeva võimumasina omadused - ära osta, ära meelitada, avaldada psühholoogilist survet. Kui lihtsale inimesele mõjub see ahendavalt, siis nendel, kelle puhul nimetatud mudelid töötavad, võimalused hoopis laienevad. Finaal on elu mustas kuubis, kuhu välise surve mehhanism ei ulatu - s.o. elu unistustes, mälestustes, fantaasiates. /---/ Stilistiliselt püüan matkida puugravüüri.

P. Pärn: Rein teab, mis teeb, töö on ränk ja suur. Kas aga idee ja teostuse kaalukus on ka vastavuses? Ideega kaasaegsest linnast pole ma päris nõus.

E. Siimer: Leian, et igas tööetapis on idee läinud aina sümpaatsemaks. Juurde on tulnud uued asjad - ilmetu, standardiseeritud linna pealetung ja inimese enda alla matmine. Assotsiatsioon tekib Viiralti ja "Põrguga". Filmi konfliktid ja dramaturgiline ülesehitus on huvitav, teostus laitmatu.

Filmi arutelu Tallinnfilmi Kunstinõukogus

11.11.1988

S. Kiik: Filmitegijail on õnnestunud luua nägemus tänapäeva urbaniseerunud maailmast ja neist ohtudest, mis inimest selles maailmas varitsevad - võõrandumine, vaimne ahistamine, inimliku õnne ja heaolu illusoorsus. Ülesanne oli raske, film töömahukas. Tulemus on meisterlikul tasemel kõigi komponentide osas.

K. Kivi: Hea film. Kasutatud sümbolid on praegusel hetkel väga täpsed.

J. Põldma: Filmil on palju tõlgendamisvõimalusi. Film on hästi tehtud, kuid stsenaarselt on natuke must-valgelt lähenetud.

A. Paistik: Võimas film, mulle jäi vapustav mulje. Hakkasin paralleele tõmbama "Põrguga". Viimase kolmandiku jooksul hakkasin midagi uut ootama, mingit avastust, ootamatust.

A. Nuut: Tegemist on väga kõrge tasemega professionaali tööga. Film mõjutab vaatajat läbi emotsiooni. Kuid ma ei suuda vastandada kahte linna. Kuubid on nii efektsed, et nad ei mõjugi nii musta jõuna.

R. Lintrop: On hea meel, et Rein Raamat on suutnud luua nii aktuaalse filmi. Ja samas on see kurb, et need probleemid meie jaoks eksisteerivad, et suitsevate korstende pealetung jätkub. Film mõjubki eelkõige emotsionaalselt, mis on kõrge professionaalsuse tunnus. Maailm pole selles masendavas arengus lõpetatuseni jõudnud ja ei teagi, milline see saab olema.

R. Ruus: Rein Raamat on järjekindlalt tugev selles, milles ta alati tugev on olnud - monumentaalsus ja eepilisus. Monumentaalsus eeldabki harmoonilist, teatud mõttes must-valget lähenemisnurka.

Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.2741:  Joonisfilmi "Linn" ("Öö") sts, leping, akt, kunstinõukogu protokoll ja otsus.

Filmi linastumised peale valmimist

25.-27.08.1989 – Norras Trobakis toimunud IV Põhjamaade animafilmitegijate seminaril „Nordic Light“
27.01.1989 – Moskva Kinematografistide Majas toimunud Eesti multifilmide õhtul
20.-29.10.1989 – Uppsala rahvusvahelisel filmifestivalil
29.09.-06.10.1989 – Belgias I Saint Niklaas’i filmifestivalil
1989 – Brüsselis kinematograafia seminaril
1989 – Frans Masereel’i 100. sünniaastapäevale pühendatud teaduskonverentsil Gentis
25.05.-01.06.1989 – Annecy animafilmide festivalil - Nõukogude filmide programmis

Rein Raamat oma filmidest

Katkeid intervjuudest

Ega «Linnal» vist ka viga ole...
Selles ilmub üleöö linna keskele must kuup, mis sülgab välja raha, pimestades inimeste silmi ja muutudes üha suuremaks. Lõpuks pole endisest linnast midagi järel, inimestelgi on alles üksnes unistused.
Nojah, haakub vist tänase maailmapildi, situatsiooniga päris täpselt? Või mis? (Muheleb.)
Tuumalu, T. (2006). Rein Raamat tiris eestlased joonisfilmi juurde. Postimees, 20. märts, lk 16, ill.

Missugusest ainesest ja milliste jõudude tõukel on sündinud teie filmid? Suhe vaatajaga, kellele on teie filmid suunatud?
Kõikides filmides, mis ma olen loonud, olen pika mõtiskluse tulemusena püüdnud saavutada täpse mõttemudeli. Need on lähtunud elust, eluprobleemidest, aga otsustamine, milliste vahenditega seda väljendada, on võtnud alati aega, sest mõte peab olema täpne, harmooniline, üldistav ning kujundlik, ega tohi olla otsesõnu või fotograafilise kujutisena välja öeldud. See kõik nõuab ääretult kaua aega, maksimaalset pinget, võtab kogu energia, jõu ja oskused. Ja mitte üksi minult, vaid ka kaasloojatelt.

Teie filmid eeldavad täiskasvanud ja kaasamõtlevat vaatajat?
Ma ei oska öelda. Kui film on vormilt ja sisult komplitseeritud, siis näib loomulik, et seda peaks mitu korda vaatama ning rahulikult selle üle mõtisklema.

Omal ajal otsustas kõlblustsensuur, et «Põrgut» ei tohi alla kuueteistaastased vaadata - tärniga animafilm.
Muidugi on kummaline, et seda tehti. Paistab, et meie filmide tuleviku üle otsustajad on targad inimesed ja teavad, mida nad teevad. Mulle tuli neil päevil teade Annecy festivalilt, nimelt paluti «Põrgut» ja «Linna», kuna tänavu on neil kavas eriprogramm «Erootilised filmid».
/---/

Paljude teie filmide kunstnikuks-teostajaks on Rein Raidme.
Ta oli nende neljateistkümne inimese hulgas, keda ma valisin joonisfilmi. Raidmel olid mapid täis huvitavaid karikatuure. Väga mahlakalt ja ilmekalt antud karakterid, tean, et ta pole siiani ühtegi oma karikatuuri avaldanud. Ta on suurepärane kunstnik-teostaja. /---/
Minu filmide puhul on ta peaaegu alati kaaskunstnik olnud, seega teise kunstnikuna andnud filmi ka oma ideid. «Linna» tegemise juures oli Raidme koos Ene Männiga kunstnik-lavastaja.
/---/
Teinemaa, S. ja Ruus, R. (1991). Vastab Rein Raamat [intervjuu]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 5-14.

Väljavõtteid ajakirjandusest

Jaan Paavle: „Belgia kunstnik Franz Masereel (30. VII 1889 — 3. I 1972) on tuntud kui ekspressiivse käsitluslaadiga graafik ja maalikunstnik, kes on loonud palju literatuursetel faabulatel põhinevaid sarju, sealhulgas ka «Linna» (1925.a.). Tema graafilised tööd põhinevad musta-valge kontrastil, piltide kompositsioon on seeriates äärmiselt dünaamiline, pildid kui filmikaadrid. Sisuks inimene, kes vastandub kas ühiskonnale või ühiskonna loodule: majadele, ööle, saatusele, sotsiaalsetele oludele jne. /---/ Täpselt on edastatud II maailmasõja-eelse linna umbsus ja ärevus; inimeste igatsused, lootused, himud ja pürgimised.

Kõik see on tõepoolest Masereelil ja kõik see on ka filmis, kuni ilmuvad mustad kuubid. Ja alles siit algab film, algab R. Raamat. Must nelinurk tõuseb üles, lükkab maju, mööblit kokku. Mis see on? Või: kes ta on? Jõud, mis ähvardab elu puruks muljuda — kelle-mille sünnitatud? Kas film vastab sellele? Või peame meie, vaatajad, sellele vastama? /---/

On pinget, on mängu rütmi ja värvidega. Visuaalselt nauditav vaatepilt, omajagu mõtlemagi panev. Ometi... Jah, ometi.

Ei pea jutuks olnud teost sugugi nõrgaks, keskpärasekski mitte: vastupidi, filmina on teos sündinud, uue sõna ütlemisena eesti multifilmikunstis aga mitte. Põhipuudused tulenevad stsenaariumist, millest johtub ka hajuv filmidramaturgia. Eriti häiriv on filmi lõpp, mida kunstikujundina pole, on vaid filmikaadrite katkemine ekraanil. Visuaalselt nauditav linateos — ent kellele? Milleks? Sellest, et ta ületab üleliidulise multifilmide keskmise taseme, MEILE ei piisa.“
Paavle, J. (1989). Võitlus mustade kuupidega. Sirp ja Vasar, 28. apr, lk 7.

Valter Uusberg: „Siin elab Raamat oma linnakriitilisuse pidurdamatult välja, võttes toeks belgia kunstniku Frans Masereeli graafilise sarja „Linn”. Sellest ka skemaatilisus ja kohatine lihtsustamine.

Alguses on kõik hästi. Näeme linna tihedalt täisehitatud meeldiva ühise ruumina, kus igaühel oma väike taskuke. „Kerjuse” pessimismist ollakse veel kaugel. On hoolivaid suhteid nii omade vahel kui üle omade. Linn täidab ja ühendab, ei külva egoismi ega tee suhteid tühjaks. Ka Masereeli graafiline stiil pole resigneerunud nagu Wiiraltil, pigem energiliselt kaastundlik.
Ometi variseb kogu idüll kokku siis, kui paljastuvad seni justkui kusagil peidus olnud linna juurde kuuluvad vääramatud jõud: tööstus, tarbimine ja palju lõbu. Puhta idealismina tundub, et inimesed nagu polekski neist jõududest kunagi kuulnud, püüavad põgeneda või vastu hakata. Linn tõmbab ja tõukab üheaegselt. Seda traumat kannavad linnainimesed vist kogu aeg endas.“
Uusberg, V. (2011). Kõige eest, mis on minus head, võlgnen ma tänu Raamatule! Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 84-91.

Mihhail Lotman: „...uus teos märgib radikaalset lahtiütlemist senistest saavutustest ja otsinguid täiesti uues valdkonnas. Arvan, et midagi analoogilist juhtub ka filmiga «Linn». Igatahes peab siinkirjutaja ausalt tunnistama, et see meeldis talle vähem kui «Suur Tõll» või «Põrgu». Küllap oleks õige anda hinnang alles mõne aja pärast.

Film on pühendatud Frans Masereeli mälestusele ja kujutab endast tema kujundite ja visuaalse maailma animatsiooni (selle sõna otseses tähenduses). Masereeli tsükleid ja seeriaid moodustavatest gravüüridest filmi tegemine näib olevat loomulik ja nende olemusega kooskõlas. Filmi audiovisuaalne struktuur tundub olevat väga õnnestunud ja mõjuv. Seda ei saa aga ütelda tema narratiivse struktuuri ja üldkompositsiooni kohta. Film näib isegi olevat lõpetamata, enamik süžeeliine jääb poolikuks (eriti astronoomiliin; ka komeedi ja kastide seos jääb ebaselgeks). Üldse on ulmemomendi sissetoomine Masereeli maailma küllalt kunstlik. Sellele kunstnikule oleks omasem, et inimese hävitaks tema enda looming – industriaalne tsivilisatsioon ning mustad kastid on tsivilisatsiooni sümbol ja produkt. Masereel nägi kõiki sündmusi läbi klassivõitluse. Praegu oleks üsna loomulik täiendada seda skeemi rohelise ideoloogiaga, mitte fantastikaga. Seevastu on huvitav varjatud poleemika Masereeliga, mida tähelepanelik vaataja filmis märkab. Filmis ei suuda töölisklass kuidagi ohule vastu panna ning on pigem abivajaja kui messias.“
Lotman, M. (1989). Tööd ja tegemised. Mõtteid Eesti animafilmist 1988. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 14-22.

Tarmo Teder: „Peale oma peateose  „Põrgu”, milles režissöör animeeris dünaamilisse liikumisse Eduard Wiiralti kolm kuulsat  gravüüri („Kabaree”, „Jutlustaja”, „Põrgu”) ja tabas teravalt külma sõja aegse maailma tuumahüsteeriat, lõi Rein Raamat veel ühiskonna fassaadi ja pahupoolt kujutava „Kerjuse” (1985) ja erootilis-ekspressiivse „Linna” (1988) flaami kunstniku Frans Masereeli samanimelise graafilise seeria ainetel ja „Põrgu” meetodil. Nende teostega oli Rein Raamatu loominguliselt tähtsaim etapp lõppenud. /---/

Võib väita, et Rein Raamat on oma filmiloomingus tähtsaks pidanud dramaturgiat, karakterite arendamist, loogikat, audiovisuaalse jutustuse selgust, Raamatu filmid on eepilised ja arusaadavad. Ta on püüdnud oma filmides esile tuua eestlase alalhoidlikku ja visa iseloomu, kohati lausa traagilises vormis. Raamat on ise öelnud, et see on ta sisemus, mis kinolinal välja tuleb, et kui ta tahab mingit tunnet  väljendada, siis ikka nii, et see vaatajale pärale jõuab.“
Teder, T. (2011). Luust, lihast ja pildist piibel sai pärjatud [riigi kultuuripreemia pälvinud filmirežissöör Rein Raamatust]. Sirp, 25. veebr, lk 6.

Joonisfilmide režissöör, maalikunstnik ja vaimulik Avo Paistik: ""Linnas" on võib-olla niimoodi, et seal on liialt seda seksiasja, raskus on nagu selle peal. Kuid seal on ka see must kuup, see võib olla täiesti saatana sünonüüm. Sellest ei pääse keegi mööda. Sest saatan on selle maailma jumal.“
Varblane, R. (2001). Tõlgendajast looja ja loojast tõlgendaja. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 58-61.