Linnaloom (1981)

Filmist ajakirjanduses

Toivo Aare: „Peeter Ülevainu kaamera näitab meile koera elu alumisel tasemel, st ka kasvukaim nende hulgast ei ulata meile vööni. Režissöör Peeter Toomingal näivad olevat mõned vanad tuttavad uuslinnapenide hulgas ja on seega kursis nende argimuredega, elutarkuse ja enesesäilitamisinstinkti paljude väljendusvormidega. Ei saa öelda, et meie sugupuuta kaaslinlaste elu just magus oleks. Lõpp seda enam. Plaksuvad kassipüüdja puurid. Viskleb nimetu(?) koer silmuses, mis on tema käpa ümber haakunud. Ja lõpus on süvend, kuhu varisevad korjused. Me võime häälekaotuseni vaielda selle üle, mida neljal jalal kulgevate kaaslinlastega ette võtta või võtmata jätta, kuid see ei kaota tõsiasja, et nad on olemas. Ka homme. Ja meie suhe nendega, olgu siis otsene või kaudne, jääb.“
Aare, T. (1981). Nokdaunis olnu märkmeid [dokumentaalfilmidest „Mitu värvi haldjad“, „Linnaloom“, „Reporter“]. Noorte Hääl, 26. dets.

Tatjana Zažitskaja: „„Linnaloom“ erineb stiililt sellest, mis Tooming varem teinud. Ühes jääb ta küll endale truuks: tema suhtumine käsitletavasse probleemi on selge ja ühemõtteline.  Film linnaloomade saatusest – nii nende omast, kes inimese hoole all, kui ka nende omast, kelle osaks tänav ja linna prügimägi – on väljendusrikas ja terav. Tooming tahtnuks justkui öelda, et nüüd tuleb tõsiselt, ärevalt ja valusalt mõelda meist nõrgematele, kes linnas elavad ja otsa saavad.

1980. aastate alguses oli raske öelda, kas „Linnaloom“ oli Toominga loomingus uue ainevaldkonna leidmine või juhuslik ekskurss. Ja alles nüüd, kui on valminud tema tööd „Peipsi järv“ (ühe Euroopa unikaalse järve hävitamisest), „Teekond mäe südamesse“ (Jaan Toominga improvisatsiooniline filmiportree) ja ringvaadete sari „Varandus“, hakkad tajuma Toominga peaaegu kahe aastakümne jooksul tehtud filmide sisemist ühtsust. Kui erinevad nad ka ei näiks oma süžeede ja vormiotsingute poolest, keskendub kunstniku mõte ikka ühele, tema jaoks tähtsale teemale; see on inimese peaaegu müstiline side loodusega, mida Tooming mõistab ning suurepäraselt pildistada oskab, inimese sõltuvus loodusest, inimest ja loodust ühendavate sidemete purunemise hukatuslik mõju. Sel eeldusel käsitleb Tooming ka tänapäevaelu kõlbelisi ja ökoloogilisi aspekte.“
Zažitskaja, T. (1988). Teekond mäe südamesse: Peeter Toominga tõsielufilmidest [tõlkinud Eda Prii]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 26-35.