Maailmaparandajad (1966)

Katkeid Tallinnfilmi Kunstinõukogu koosoleku protokollist

2. august 1966

Sm. Tuganov: Mulle see film meeldis, kõige raskem see ka ei ole. I osa on väga hea, see on I kategooria väärt, aga II osa on nõrgem. Ma kardan, kas küsimused on kõige õigemad ja paremad. Ma istusin seal ja mulle jäi ebamäärane tunne. Kuid vaatamata sellele noored vastasid väga hästi. Ma soovitan anda I osale I kategooria ja II osale II kategooria. Õpetaja on väga hea, ei ole mingit poseerimist, kõik on loomulikult, nagu inimene räägib tavaliselt, vabalt ja hästi. Õpetaja on suur meister.

Sm. Školnikov: Ma olen nõus II kategooriaga. Tõsine mure õpetaja näos meeldib noortele. Kui film oleks ühes osas, oleks rohkem konsentreeritud ja oleks olnud parem.
/---/

Sm. Müür: Meie arvustame Andersoni tööd meie subjektiivsetelt seisukohtadelt, unustame aga ära või ei pane tähele kaamerat. Mikrofon on rõhutatud siin, ta viis küllalt järsult mikrofoni igaühe ette ja esitas küsimusi. Mis sellest välja tuli, nägime. Seda oleksime meie igaüks omamoodi teinud. Mul on tunne, et see asi jäi poolikuks. /---/  Et nad poseerisid, muidugi poseerisid, kaamera ei varja seda, vaadake, kuidas ta poseerib. Ja mis sellest. Et Anderson oskas leida säärase õpetaja, see on hea. Kas õpetaja ei tunne mikrofoni ja kaamerat? Vaadake ta käitumist. Ta ei räägi iseendaga, säärases olukorras räägiks ta teisiti. Autor ei püüa kedagi petta. /---/

Sm. Ruus: On hea, kui dokumentaalfilm äratas nii suurt emotsionaalsust. See on sünkroonne reportaaž, läbi viidud tervikuna ja esmakordselt. Ta on tehtud kahes osas: sünkroonne reportaaž, see on julgustükk ja kunsttükk ja sellega on toime tuldud. Materjal, mida saime, on küllalt võluv. Meil oli vahepeal mõte, kas ühes või kahes osas. See fim üheosalisena ei ole film, oleks hea tükk, aga meie ei saaks terviklikku filmi. /---/

Allikas: Rahvusarhiiv ERA.R-1707.1.942

Filmist ajakirjanduses

Enn Säde: „Reporteri kui isiksuse probleem meie dokumentaalfilmis on probleem number üks. Esimeses arglikus katses ("Maailmaparandajad") jättis režissöör V. Anderson reporteri ainult kaadritaguseks hääleks ja antud filmi puudujääke saab suurel määral seletada reporteri - autori kui isiksuse puudumisega ekraanil. Intervjuus ei tohi küsimused olla retoorilised "valveküsimused". Küsimusega on vaja küsitletav mõtlema panna - siis kaob ka kramp ja poos. Vaatajale on vaja, et autor mõtleks koos temaga, muutumata mõtlejast-uurijast fikseeritud materjali kommentaatoriks. Muidugi peavad küsimused olema huvitavad, sest huvitatus on ka esteetiline probleem. Sealjuures ärgem aga unustagem head araabia vanasõna: "Kui sa räägid, peavad su sõnad olema paremad vaikimisest."

Säde, E. (1967). Dokumentaalsest helifilmist ja filmi helist. Sirp ja Vasar, 6. jaan, lk 3-4.