Taarka (2008)

Exitfilmi sünopsis

Maailma esimene setokeelne film räägib ühe väikese rahva kirkaimast kangelasest, rahvalaulikust Hilana Taarkast, naisest, kes elas kogu oma elu ühiskonna heidikuna väikeses korstnata majas; laste vallasemana vaesuses, kerjates, juhutöid tehes ja lauldes. Lauldes alati tõtt, vahel kibedat, vahel naljakat, vahel julma. Teda kardeti ja põlati, vihati ja ihaldati. Taarka laulis läbi kogu oma uskumatu elu, üle oma saatuse, väikesest seto külast rahvusvahelise tuntuseni välja. Ja laulis ta hästi. Väga hästi. Taarkast sai Lauluema, legend. Kuid naisena, kogukonna liikmena ei võtnud seto rahvas teda kunagi päriselt omaks.
Taarka, http://exitfilm.ee/film/taarka (13.04.2012).

Filmist

Filmi kogueelarve 504902 €, EFSi toetus 274437 €.
Eesti filmi arengukava 12.07.2011.

Filmiti 16 mm võttetehnika ja filmilindiga. Esituskoopia 35 mm.
EFSA toetustaotluste dokumendid.

Stsenaariumist

Mart Kivastik: „Mäeotsa „Taarkaga” oli nii, et ma tegin ikka võimalikult filmiliku loo, Tiina Lokk oli toimetaja ja me tegime seda veel koos ümber. Saime sellise asja, et ma mõtlesin, et me saame Oscari selle eest. Pärast – ma ei tea, mis toimus, sada naist hakkas teda ümber kirjutama, Kauksi Ülle ütles, et setod nii ei tee ja naa ei tee ja… Minu lugu see enam ei olnud. Muidugi, Mäeots sai mu peale pahaseks, kui ma nii ütlesin, aga mis teha.“
Kressa, K. (2011). Mart Kivastik: filmis on asi esimese kahe minutiga selge [intervjuu]. Eesti Päevaleht, 15. jaan, lk 11-12.

Jaak Lõhmus: „Stsenaariumi kallal on töötanud tubli seltskond. See on eesti filmi puhul ebatavaline, tavaliselt tahab režissöör kõik ise kirjutada või on tal oma ihukirjutaja, kelle kõrvale kedagi lubada ei tohi (mitte nii, et üks valdab fabuleerimist ja tegevuse pöördeid, teine kirjutab dialoogikildu, kolmas pigistab pisarat jne). Vähemalt pikka aega on see nii olnud ja paistab, et osalt kestab veelgi (eestlase iseloom?).

Nüüd on olnud suur seltskond ametis, vähemalt tiitrites kirjas, aga välja on tulnud enam-vähem ühetasane undamine. Siiri Sisaski purskav vägi pole ekraanile saanud, kuigi ta paar korda proovib. Merle Jäägri hirskamine ja räuskamine Obinitsa taluõuel vajutus võimsamalt meelde.

„Taarka” lugu ei veennud: kogu film tundus kuidagi ühepaksune, miski ei haaranud ega ehmatanud, ekraanil napib traagikat.“
Lõhmus, J. (2008). Filmisügise melanhoolne hakatus. Sirp, 15. aug, lk 13.

Seto Lauluimä Hilana Taarka (1856 - 1933)

Taarka - Hilana külast pärit leelotaja – sündis Gavrila Matsi ja Karassima Oka perre esimese lapsena kaheksast. Juba ta ema oli hea laululine ning tema juures olevat sageli käinud üleskirjutajad. Väikesest peale käis Taarka emaga pulmades laulmas: ema oli eestlaulja ja Taarka laulis killõt. Taarka isa oli musta verd, temalt päris Taarkagi oma välimuse. Isa Mats sattus aga alkoholi ja mängusõltuvuse küüsi ja viis pere vaesusesse. Vaesus saatis Taarkat kogu elu.

See, et ükski prohvet pole kuulus omal maal, käis ka Hilana Taarka kohta. Ta oli küll tuntud ja pulmades vägagi nõutud leelotaja, kuid samas suhtuti temasse äärmiselt vastuoluliselt. Taarka regivärsid olid teravad, tabavad ja väljakutsuvadki, mistõttu teda isegi kardeti, kuna ta ei kartnud tõde otse välja öelda. Taarkat peeti ka äärmiselt moraalituks: ta ei saanud kunagi tanu alla, sest laostunud majapidamises tõttu ei olnud tal kaasavara, kuid tõi siiski ilmale viis last.

Taarkal oli üks poeg ja neli tütart, keda ta kasvatas ema abiga väikeses rehetares. Et end ja lapsi ära elatada, käis ta külapulmades laulmas, tegi päevalisena tööd võõrastes majapidamistes, käis ka kerjamas.

Muredele ja raskele saatusele vaatamata oli Taarka siiski elurõõmus, keevaline inimene. Ta lauljakuulsus levis ja Hilanamäele oli seetõttu sageli asja laulude üleskirjutajatel: Vastseliina kirjamees Hindrik Prants, Soome rahvamuusikateadlane Armas Otto Väisänen, rahvatantsu ja –mängude koguja Anna Raudkats jmt.

Taarka laulikukuulsus jõudis tippu 1921. aasta juunis, mil ta esines Armas Otto Väisäneni kutsel oma kooriga Helsingi laulupeol, kus teda kuulas ka soome president. Taarka oli ilmselt esimene rahvalaulik, kes esines oma lauluga soome rahva kõrgeimale ametiisikule.

Terve elu elas laulik vaesuses. Sõbrad ja eestkostjad tahtsid ta aga suitsutarest välja aidata. See sai teoks alles üsna Taarka eluõhtu eel. Toetusrahade eest osteti talle maja Võmmorski külla. Olgugi, et koht oli Hilanast kaugel ja Taarka süda jäi kodukülla, kolis ta siiski vanaduses uude - korstnaga - majja, kus ta elas oma tütre Taanaga elu lõpuni.

Hilana Taarka on maetud Obinitsa kalmistule. Tema matustel oli väga vähe inimesi ning peale lauliku ärasaatmist ta haud unustati. Niisugune oli kohalike kättemaks vallasemale. Alles 1981. aastal, mil Obinitsas tähistati koduloo päeva, hakkas rahvas tasapisi oma mälu taastama ja tagasi vaatama – tähistati Hilana Taarka 125. sünnipäeva, toimus talle pühendatud mälestusõhtu jne. Hilana Taarkat hakati tunnustama kui suurt setu laulema.

1986. aastal laulema mälestuseks püstitatud Taarka kuju vaatab tänaseni väärikalt alla Obinitsa järvele ja meenutab möödakäijatele kunagist osavat ja omanäolist riimimeistrit.
Sillaots, Liidia; Seto Muuseumitarõ Obinitsas (2003) „Kumo kaldu kuldakaivo. Hilana Taarka (1856-1933)“. http://www.taarka.exitfilm.ee/index.php?page=taarka (24.08.2012).

Toonastest ajalehtedest

“Lauluimä” Hilana Taarka †

„Ta jäi alati võitjaks, kuid suri suures vaesuses.

Viimasel jõulupühal, 27. dets. suri Petserimaal, Merimäe vallas Võmorski külas setu vanim. lauluemasid Hilana Taarka, kes juba dr. J. Hurdale laulis hulga laule. Kadunud “lauluimä” maetakse pühapäeval, 31. dets. kell 10 hommikul Obinitsa õigeusu kirikus. Hilana Taarka oli juba õige kõrges vanaduses ja vallaline. Viimasel ajal elas ta suures vaesuses. Obinitsa ülempreester N. Raag on saatnud teate lauluema surmast Eesti Kirjanduse Seltsile ja palub seda kadunu soovil teatada Helsingisse mag. A. O. Väisäsele, millise soovi ka Kirjanduse Selts täitis.

Hilana Taarka rahvakeeles, või valla kirjade järele Vasila Taarka koduküla on Hilanamägi Võrumaa piiri lähedal. Tema sai 84 aastat vanaks. Oma eluloost jutustab lauluimä: “Mu ema nimi oli Oka. 16-aastaselt võeti talle mees Härmä külast, nimega Mats. Mu ema oli ilus inimene, aga isa jälle oli sääntse näoga, nagu maa must. Me olime küll rikkad, kuid isast sai joodik. Ta hakkas maid müüma ja praegu on mu venna käes järel veel ainult üks hingemaa. Neljast lapsest olen ma kõige vanem. Kui ma olin 13-aastane, hakkasin juba emaga käsikivi juures töötama, kus ema õpetas mind laulma. Ema oli tugev inimene: kolm mõõtu kartuleid võttis korraga selga. Suur lauluema oli ta ka; temalt on üles kirjutatud ka palju laule. Paljudes pulmades oli ta kaasitajaks – ma olin ikka temaga kaasas. Ema suri 34 aasta eest. Isa kadus kalmu juba ligi 60 aasta eest. – Mehele ma ei saanud. Mul oli küll kosilane naabrikülast, kuid sugulased ei lubanud tal mind võtta, sest neid oli kolm venda ja maad oli neil vähe. Veel 50-aastaselt sain ma lapse. Seda imestas preestergi ja ütles: “Kõvva jako naistõrahvas!”

Hilana Taarkalt on palju laule kirja pannud H. Prants, millised on ilmunud dr. J. Hurda “Setukeste lauludes”. Aastail 1913, 1914, 1921 ja 1922 kirjutas ja fonografeeris temalt hulga laule ja viise mag. A. O. Väisänen.   Hilana Taarka laulurepertuaaris pole palju pikki eepilisi laule, nagu neid on Miko Odel ja Martina Irö’l, aga “sõimamise” man ei annud ta kellelegi järele. Kaasitamislaulude repertuaar ja improviseerimisvõime oli tal seevastu äärmiselt suur.“
“Lauluimä” Hilana Taarka (1933). Postimees, 31. dets, lk 5, foto.