Tagahoovis (1957)

Tallinnfilmi sünopsis

Filmi "Tagahoovis" kirjanduslikuks aluseks on Oskar Lutsu samanimeline jutustus ja sellel põhinev A. Särevi teatrilavastuse dramatiseering.
Tegevus toimub kodanlikus Eesti Vabariigis 1933. aastal raske majanduskriisi ajal. Nagu jutustuses, nii näidatakse ka filmis väikeste inimeste elusaatuse kulgu - elu tagahoovis, majanduskriisist tuleneva ja sellega kaasneva taustal.
Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 122.

Filmi saamisloost ja võttepaikadest

“Tagahoovis” oli esimene eesti kirjandusklassika ekraniseering. Selles kasutati pea täies koosseisus Tallinna Draamateatri näitlejaid, kes olid esinenud sama jutustuse dramatiseeringus (esietendus 1955. veebruaris), mida saatis suur publikumenu. Algul oli filmiloojatel mõte teha film otse teatrilavalt – filmnäidendi kujul, kuid sellest siiski loobuti. “Andres Särevi teatrilavastusest toodi üle peaaegu kogu trupp koos kostüümidega ja valmisrollidega. Midagi tuli filmi huvides ja ajastu sotsiaalseid soove arvestades muidugi ka muuta. Ent tõsi mis tõsi, nii võimsat näitlejarühma ei ole üheski teises 1950. aastate eesti mängufilmis. Nemad päästavad Lutsu ja mis veel huvitav: Luts oli aktuaalne tookord ja on ka praegu. Elule jalgu jäänud inimesed on tal ja nende näitlejate kehastuses sümpaatsed, koguni elurõõmsad.”
Mängufilm “Tagahoovis” (1994). Televisioon,  nr 20, 16.–20. mai.

Võtetega oli kiire, sest film pidi valmima juba 1956. aasta detsembriks, mil toimus Eesti kunsti ja kirjanduse dekaad Moskvas. Filmivõtteid alustati sama aasta septembri keskel, kui ilmad olid juba jahedad, kuid sündmustiku järgi pidi kujutama päikselisi suvepäevi. Lutsu jutustuse sündmuskohta Tartusse filmima minna polnud ajapuudusel võimalik, sest kogu teatrilavastuse trupp oli rakkes  tavapärase repertuaari ja dekaadilavastuste viimistlemisega. Niisiis tuli 1930ndate aastate Tartu asendada Tallinnaga.

Hakati kiiresti otsima sobivat võttepaika. Käidi läbi kõik Tallinna äärelinna agulid. Lutsu “Tagahoovile” enam-vähem lähedased majalobudikud leiti lõpuks bussijaama lähedalt - Lastekodu tn 25.
ERA R-1701.1.182.

Selle täienduseks lammutati  filmi kunstniku Maimu Vannase ettepanekul vana kuur kalarannas ja ehitati see uuesti üles filmi tegevuskohas. Filmivõtteid häiris sisevõtete paviljoni puudumine, sest kinostuudio alaline paviljon Kaupmehe tänaval oli remondis.
Toome, V. (1956). Uue filmiga dekaadile [filmivõtetest]. Noorte Hääl, 18. sept.

Võttekoha leidmisele aitas kaasa juhus. Filmi tollane direktor Eduard Mannus külastas Lastekodu tänaval oma tuttavaid ja talle jäi meelde hoovide grupp, mis paistis tänavale üle madala plangu. Koht meeldis kõigile, kolm kõrvuti asuvat hoovi rahuldasid täielikult filmimeeste soovid.
Tagahoovis hakkavad surisema filmiaparaadid (1956). Õhtuleht, 18. sept.

Lõpuks leiti koht ka sisevõtete jaoks Tondi tänava maneežis, kuhu ehitati siseruumide dekoratsioonid. “Jutustuse “Tagahoovis“ kirjutas Luts 1933. aastal, elades veel Tartu Pärmivabriku taga Mäe tänavas. Sealsetest õuedest ja nurgatagustest jättiski ta meelde ning kirjutas üles oma pildid Tšuhhooniast, nagu Eestit toona nimetasid “Tagahoovi” peategelased, eesti venelased. /---/Tartu tagahoovidest kirjutas Luts, et need haisevad nagu katku karjamaa.” Kuna Tartusse filmi tegema minna ei saadud, siis “kõlbasid ka Pirita männid Nevežini Emajõe äärde ning eksiti ka paljudes muudes detailides /---/.” Kuid ühes asjas oli lavastaja põhjalik - ta säilitas haisu. Tondi maneežis pandi hobusesõnniku leha sisse mängima oma aja parimad eesti näitlejad.
Lõhmus, J. (1994). ETV saate “Kommentaare filmile “Tagahoovis”” (19.05.1994) diktoriteksti käsikiri.

Täispikk mängufilm valmis rekordiliselt kiiresti – kahe ja poole kuuga. Filmist tehti 2 varianti - üks üleliidulise, teine Eesti turu jaoks. Esimesena valmis 1956. aasta detsembris venekeelne filmivariant, mis ajakirjanduse andmeil läks Moskvas vägagi edukalt.  Filmi demonstreerimise esimese viie päeva jooksul vaatas seda 20 kinosaalis üle 400 000 moskvalase.
Laigna, K. (1957). “Tagahoovis”. Rahva Hääl, 19. veebr.
Filmi “Tagahoovis” menu Moskvas (1957). Rahva Hääl, 30. apr.

Filmi sissejuhatav diktoritekst

Venekeelne variant

Režissööristsenaariumi kinnitamise käskkirjas (2.10.1956) peetakse vajalikuks anda filmi venekeelses variandis selgitusi filmis kajastatud ajaloolise tausta kohta. Sellest tulenevalt oli filmi venekeelse variandi sissejuhatav diktoritekst oluliselt erinev eestikeelse omast ning “kaunistatud” ehtnõukoguliku retoorika ja “ajalooliste lisanditega”. Nii näiteks räägitakse selles kodanlikus Eesti vabariigis valitsevast kauba- ja toiduainete küllusest poodides, mida said tarbida “vaid vähesed valitud.” Samal ajal oli kommunistlik partei sunnitud valitseva terrori tingimustes minema põranda alla, kust see siiski jätkas visa võitlust kuni Eesti vabariigi astumiseni N. Liidu sõbralikku perre.
ERA R-1701.1.183, lk 12 ja 19.

Eestikeelne variant

“30-date aastate raske kriis vapustas kodanliku Eesti majandust. Leiva ja ulualuseta jäid lootuseta olukorda nii eestlased kui venelased. Nii need, kes alaliselt elasid Eestis kui ka need, keda revolutsioonilaine paiskas Venemaalt välja. Mõned nende hulgast ei pidanud vastu eluraskustele, teised otsisid väljapääsu võideldes oma olemasolu eest. Kibeduse ja armastusega ning valutundega südames mahatallatud inimväärikuse pärast kirjutas neist inimestest suur Eesti kirjanik Oskar Luts, kelle jutustuse ainetel on lavastatud käesolev film.” Teksti autor Juhan Smuul, loeb Ants Eskola.
ERA R-1707.1.298.

Filmi vastuvõtust

Film võeti eesti publiku poolt hästi vastu. Omaaegne kriitika tõi õiglaselt esile mitmeid filmi puudusi, kuid samas nähti selles ka märgatavat edasiminekut Tallinna Kinostuudio seniste kesiste mängufilmide taustal. Kõigis arvustustes toonitatakse küll filmi tugevaid näitlejatöid, kuid mitmetes neist kurdetakse, et lutsulik nukker ja soe huumor ei pääse filmilinal täiel määral maksvusele. Kõige õiglasem ja karmim hinnang on Elem Treierilt, kes nimetas “Tagahoovi” sammuks edasi suletud ringis. Ta leidis, et film jätab ekraniseeritud teatrietenduse mulje ning selles pole piisavalt tabatud lutsulikku meeleolu.
Treier, E. (1957). Samm edasi suletud ringis. Noorte Hääl, 20. veebr.

„Film „Tagahoovis“ ei ammenda jutustuse rikkust ja võimalusi, mida see pakkus filmi loojatele. Siin näeme lutsulikke kujusid ja momente, mis on pärit teose sündmustikust, kuid filmi kui terviku mõju on väike. Ta on rohkem illustratsioon jutustusele kui omaette haarav teos.“
Heim, E. (1957).  „Tagahoovis“ ekraanil. Sirp ja Vasar, 22. veebr.

Oskar Lutsu “Tagahoovist” ja selle tegelastest

“Suure osa tagahoovi tegelastest moodustab I maailmasõja ja Vene revolutsiooni keerises Eestisse jäänud või siia elama sattunud vene emigrantide seltskond. Tatjana Nikolajevna on eesti kirjanduses üks väheseid venelasest peategelasi, keda on kujutatud suure sümpaatia ja kaasatundmisega /---/. Lutsu “Tagahoovis”  on ajatu teos, sest vaatamata ühiskonnakorrale leidub ikka üks osa inimesi, kes jäävad elu rataste vahele ning on sunnitud kohanema elu all-või keldrikorrustega /---/. Lutsu leebe naeratuse ja kaastundega kujutatud agulipilte on võrreldud Charlie Chaplini monumentaalsete filmidega “väikesest inimesest”. Nõnda on ka igati kohane näha Oskar Lutsus eesti Chaplinit.”
Veidemann, R. (2011). 101 Eesti kirjandusteost. Tallinn: Varrak, lk 66-67.

Kõik “Tagahoovi” kujud on praeguseski Eestis olemas, leiab Jaan Kaplinski. “Pastelli on täitsa olemas tänagi. Tal on kolm ajakirja, teda avaldavad ka päevalehed ja teda loetakse väga tõsiselt. Ta käib konverentsidel ja räägib igasugustest energiatest, väristab oma habet ja teenib üsna korralikult.”
Kull. A. (2007). Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest. Tartu: Ilmamaa, lk 200. 

Lutsu “Tagahoovis” ja looming üldse on väga lava- ja filmipärane. Näiteks ainuüksi jutustuse “Tagahoovis” põhjal on Lutsu uurija Aivar Kulli andmeil aastail 1934-1998 tehtud 12 kutselist teatrilavastust. Ka selle filmimisest oli juttu juba 1930ndate keskel. Suomi film´i juures peaoperaatorina töötanud Theodor Luts on ühes oma usutluses kinnitanud: “Suomi Filmi” tegelased on huvitatud minu venna Oskar Lutsu teosest “Tagahoovis”. Andsin neile teosest lühikese kokkuvõtte, see kiideti üksmeelselt filmi jaoks sobivaks. Kindlat otsust pole veel antud, kuid lootust “Tagahoovis” filmimiseks on.”
Kull, A. (2007). Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest. Tartu: Ilmamaa, lk 417-423; Asjaarmastajast “Suomi Filmi” peaoperaatoriks. Oskar Lutsu “Tagahoovis” kinolinale (1936). Postimees, 26. jaan (cit. via Kull 2007, lk 465).

Põhjalikumalt Oskar Lutsust ja tema loomingust vt:

Kull. Aivar. (2007). Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest. Tartu: Ilmamaa. 

Sünnipäevalaul “Hele täht”  

Laulavad filmis Trumli Sassile härrad  Soin ja Trei:

Hele täht, sa vaikselt vilgud,
sinetavas taevas pilgud,
ära peida minu eest
oma lahket silmakest.
Sinu juurde üles sõuda
sooviksin siit ilmast jõuda.
Sääl siis armsamale ma
Paistaks hele tähena!

ERA-1701.1.298, lk 107-108.