Minek (1990)

Filmi valmimine

Valmib joonisfilmi stsenaarium "Tee": 20.10.1979
Valmib stsenaariumi II variant "Minek": 20.11.1979
Filmi ettevalmistusperiood: 15.01. - 14.03.1990
Võtteperiood: 15.03. - 01.10.1990
Montaaž: 02.10. - 11.12.1990
Filmi üleandmine: 11. detsember 1990
Filmi maksumus: 52 500 rubla

Linastusluba nr 1100791 väljastati filmile 09.01.1991: filmi võib demonstreerida NSV Liidu kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.

Stsenaariumi arutelult Tallinnfilmi kunstinõukogus

8. detsembril 1989

A. Nuut: Tundes Paistikut ja lugedes stsenaariumit, siis olen käiku laskmise poolt.

R. Raamat: Sama arvamus, aga mingi saba tuleb eelnevatest filmidest. Huvitav puänt.

J. Põldma: Kui kolme eelnevat filmi poleks, siis võtaks kahe käega vastu. Palju on eelmistest äratuntavat. Ühe lausega võib lüüa relvituks, et iga tegija teeb ühte filmi.

H. Volmer: Novellis hakkas jooksma sotsialistlik mängufilmike, Paistiku stsenaariumit lugedes hakkas jooksma Paistiku film ja viimase triloogia kujunduslik lahendus. Otsekohene ja küllaltki ühekihiline (seosed mehe-hiirega). Why not?!

P. Pärn: On kaht laadi kunstnikke - üks teeb ühesuguseid, teine arenguline tüüp teeb erinevaid filme. Soovitaks Paistikule, et siis, kui ta ammendab teatud loomeperioodi - vahetada oma nime. Sellest tuleb tipp-topp film, samal heal tasemel. Arvan, et Paistikul on mahtu, et ta võib üllatada. Totaalsest algusest totaalse lõpuni. Imet jääb väheks, et hakata järele mõtlema.
Allikas: Rahvusarhiiv  ERA.R-1707.1.2943 Joonisfilmi "Minek" stsenaarium, lepingud, aktid.

Intervjuu Avo Paistikuga

Tuleme nüüd täiskasvanutele mõeldud filosoofilise tetraloogia juurde. „Hüpet“ tahtsid juba õige ammu teha?
Olin Rein Tammikuga 1978. aastal Võrtsjärve ääres „Toluimeja“ kujundust tegemas. Tammiku naine valmistas lõunat, sõime ja siis läksin vanasse paati päikest võtma ning korraga tuli „Hüppe“ mõte. Ent sellal ei tahetud täiskasvanute filmidest kuuldagi. Alles seitse aastat hiljem sain töö teostada. Tetraloogia viimases osas „Minek“ kasutatud Tarmo Tederi novelli „Pimeduse neelus“ lugesin „Vikerkaarest“ ja pakkusin mõtte välja toimetaja Silvia Kiigele. Kolm aastat läks mööda, ühel päeval ütles ta, et Avo Üprus olevat selle järgi mängufilmi stsenaariumi kirjutanud, kuid see ei lähe käiku, tehku ma joonisfilm. Aastatega koguneb mul ühe filmi kohta kaustade viisi materjali, mõte setib, stsenaariumi kirjutan vahel, nagu „Lennu“ või „Silmuse“ puhul, paari tunniga valmis.
„Mineku“ jaoks tegin hiljem ikkagi uue stsenaariumi, palju liigseid stseene jätsin välja. Täiskasvanute animafilmis ei pea kõike detailselt näitama, inimene saab ise aru, keerulisemadki mõistatused lahendatakse. Viimased tööd olengi teinud mõttega, et just kohe ei saadaks aru. Praegu on video vaatamise võimalus, filme saab edasi-tagasi lasta. Teisel-kolmandal korral leiad uusi seoseid, uusi tasandeid ning filosoofilise koega tööd eeldavad süvenemist. „Hüpet“ on lihtsaks looks peetud, kuid vähesed said temast täielikult aru. Tihti vaadatakse sõrme, mis osutab Kuule, aga Kuud ei nähta. Vastu võetakse kõige pinnalisem teave.

Tetraloogia üksikud filmid on omavahel seotud, neid saab ühe teema arendusena tõlgendada?
Küllap see on nõnda. „Hüppe“ tegemise aegu hakkas õhkkond muutuma. /---/
Püüdsin kiiresti kogunenud mõtted teoks teha – üks film lõppes, teine algas. Poleks mind nagu vedru kõigi nende keelamistega kokku surutud, ei oleks ma „Hüpet“ teinud. Minu emotsioonid läksid üksüheselt nendesse filmidesse, teatud määral on need autobiograafia.

Kuidas on sinu mõte, maailma nägemine tetraloogia valmimise ajal muutunud?
Olen maailma paremini tundma õppinud, selle aja jooksul sain usu Jumalasse. Usu teema on kõigis neljas filmis, mõnes varjatumalt, mõnes selgemalt. Materialist võtab neid filme teisiti vastu kui usklik. /---/

Kui „Lend“ on mõneti helge film, siis tetraloogia ülejäänud kolm osa tunduvad küllalt pessimistlikena.
Vahest tõesti, pidades silmas kasvõi „Silmust“. Teisest küljest on see film sama pessimistlik kui meie elu ja tegevus maamunal. /---/

„Minekus“ tajume selgesti sinu fataalset elunägemist – kõige pisemgi tegu avaldab mõju meie edasisele teekonnale siin ilmas.
Nii ta on, kõik head või halvad teod tulevad sulle endale tagasi. Oleme kahe võimu, hea ja halva, omavahelise võitluse tallermaal. Kummale poole, keda kaldume teenima, on küsimus. Paljud suured kunstnikud ajavad taga raha ja au ning jõuavad kaugele – tegelikult on see kuradi teenimine. Kui inimene sünnib, eraldab ta vahest üksnes alateadlikult head halvast. Inimene eksib kogu elu, ja kui palju on ahvatlusi. Ainult vaimne rikkus jääb igavesti. Tahtmatult teeme halba, nagu Paulus ütles, väga kavalalt viiakse meid vastavate olukordadeni. /---/
„Minekus“ oli oluliseks sümboliks redel: see oli võimalus pääsemiseks. Kuid tegelane tõmbas selle paagist välja ning pärast unustas tagasi panemast. Ta valmistas ise oma huku ette, sest oli kunagi uputanud hiire. /---/

Oma filmides võitled sa pahedega iseendas?
Täpselt nõnda. Paljud asjad olen enda peal ära proovinud. /---/
Kõige suurem, kindlam ja tähtsam asi meie vaimule ning tervisele on pehmus ja armastus. On öeldud, et nõtruses saavutab inimene suurima väe.

Tetraloogia filmid erinevad üksteisest tundelaengult ja kujunduselt küllaltki tugevasti.
Viimast filmi „Minek“ on lihtsaks ja sirgjooneliseks peetud. Panin sinna tõesti vähem emotsioone. „Lennus“ ja „Silmuses“ oli neid palju rohkem, lisaks sürrealistlikud kujundid. Muide, kõike seda olen filmide tegemise ajal unes näinud, kunstnikud on minu läbielamised ja unenäod üles joonistanud. Siiski ei pea ma „Minekut“, mille kunstnik oli Raul Lunia, lihtsaks filmiks, kartsin seda vaid oma visioonidega koormata. Oleks see lihtne lugu uputamisest, poleks ma teda hakanudki tegema. Küll aga tulenes „Mineku“ tegemise tahe teatud määral sellest, et sain kujutada vett ja auru ning näidata inimest selles keskkonnas. /---/ Mingil määral võin öelda: tahan pildi- ja mõtterida selleks luua, et kuulda oma filmides Sven Grünbergi muusikat. Ma ei pea Grünbergile eriti palju seletama, ta tabab intuitiivselt minu filmi iseloomu.
/---/

Nüüd oled „Tallinnfilmist“ rohkem kui aasta ära olnud. Oled kodus ja maalid. Kas sa filmitegemisele enam ei mõtle?
/---/. Ma ei kurda, olen õnnelik, et sain filosoofilise tetraloogia valmis ning kõik südame pealt ära öelda. Ülejäänud filme tehes pidin tihti kavaldama. Kui ma poleks sellele läinud, oleksin vaid ühe filmi, „Värvipliiatsid“, teinud ja kõik.
Tegelikult ei saa minu filmidest suurem osa inimesi üldse aru, eriti viimastest filosoofilistest töödest. Arvustajatest on kõige lähemale jõudnud Avo Üprus ja Jaan Paavle.
Teinemaa, S. (1992). Vastab Avo Paistik [intervjuu]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 3-10, ill.

Arvamusi filmist

Jaan Paavle: "Stiililiselt ja teostuslaadilt on "Minek" kolme "vennaga" küllaltki sarnane. Ent siin on ka midagi teistmoodi: sisse on toodud aktiivne värvielement, stoori aga, vastupidiselt kolmele varasemale, kulgeb sirgjooneliselt ja selgelt, sümboolikat ja assotsiatsioone ei ole piltideks manatud. Probleemi lihtsuse tõttu asetaksin "Mineku" kuhugi "Hüppe" ja "Lennu" vahele.

Sisemiselt oodanuksin A. Paistikult teistsugust teost. /---/ Sest kolmes eelmises joonisfilmis olid esitatud inimese põhiprobleemid: kus on väljapääs olemise vangist, milles on väljapääs - vaimses eneseületamises või milleski muus? Või kas seda üldse ongi? Need olid filosoofilised pöördumised täiskasvanud, mõtleva inimese poole. Mis olnuks loomulikum kui loota nüüd VASTUST. Seni aga peame vastust teadma ise (või alles leidma).
/---/
Visuaalse vaatemängulisuse kohalt ei ole filmile midagi ette heita. Värviliste kaadrite paralleelkasutamine mustvalgetega loob paraja pinge ning väldib monotoonsusohtu. Ent tagasi mõeldes "hüpetele-lendudele" ei saa kuidagi unustada nende erilist sugestiivsust, nende unenäos seesolemise ja sealt väljapääsmatuse tunnet, enne kui ekraan tuhmus. Nii et vormi atraktiivsus teeb teose küll kergemini jälgitavaks, kuid kaotada võib kunst.
/---/
Peab ütlema, et novelli poeetilist kude on Avo Paistik küllaltki täpselt ja ilmekalt järginud. Nukrat irooniat vahest vähem. Pigem on ekraanitöös edastatud sündmuste fataalsust, kus üks oluline tegur - hiire pange uputamine - jääb vaatajale segaseks, ei seostu uppuva mehega.

Heal tasemel on kogu filmigrupi töö, värskena mõjub Sven Grünbergi muusika. Imposantselt on esitatud kõik värvilised kaadrid ja ka kogu mustvalge filmiosa.“ /---/
Paavle, J. (1991). Väikese olendi tapmine mr. Inimese planeedil ["Minek"]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 40-42.

Valter Uusberg: „„Minek“ (A. Paistik) näib lõpetavat A. Paistiku masohhistliku varjundiga süvaeksistentsiaalse tetraloogia, milles on vaadeldud indiviidi (mehe) fataalset sõltuvust kogu tema olemust läbistavaist absoluutseist programmidest.
Programmid oleksid:
— meheliku sotsiaalse edu pro­grammi täitmine filmis „Hüpe“;
— idee materiaalse väljenduse kal­lal töötamine kui mehelik ideoloogiaprogrammi täitmine filmis „Lend“;
— mees silmitsi meheliku mõtlemise, tunnetusliku program­mi täitmisega filmis „Silmus“ (sarja parim, esteetiliselt veen­vaim osa);
— ja nüüd „Minekus“, mees moraalsest programmist aru saamas ja seda täitmas.
„Minekus“ paneb üks koht kahtlema. Filmi alguses siseneb mees peaaegu absoluudina tun­duvasse objekti. Ka objekti si­semus kõneleb raskepärasest korrastatusest ja funktsionaalsu­sest. Korraga osutub täiesti läbimõeldamatuks viis, kuidas pää­seda üle hiigelreservuaari. Ju­huslikke vahendeid kasutades, juhuslikel asjaoludel pudeneb mees reservuaari, kus satub sil­mitsi absoluutsete asjaoludega. Filmi idee avaneb mõnevõrra banaalselt (näriline toobris), kuid on teostatud mastaapsete vahenditega. Kõik, mida teed teisele, teed tegelikult endale.“
Uusberg, V. (1991). Traditsioonid ja teadmatus [uutest esilinastunud animafilmidest, nende hulgas "Minek"]. Sirp, 29. märts, lk 7.

Mihhail Lotman: "Vastandina R. Raamatule lähtub A. Paistik igas filmis põhimõtteliselt samast maailmamudelist ning kasutab selle representeerimisel küllaltki lähedasi visuaalseid vahendeid. Uus teos täiendab ja arendab juba osaliselt eelmistest filmidest tuttavaid ideid (vrdl. isegi filmide pealkirju, näit. „Hüpe“ ja „Lend“).
/---/
Kuigi animafilmi nimetatakse sageli piiramatute võimaluste kunstiks, on täheldatud, et tema vahenditega on peaaegu et võimatu edasi anda keerulisi psühholoogilisi läbielamisi või komplitseeritud kontseptuaalseid konstruktsioone. A. Paistiku loomingus, eriti aga just „Lennus“ (kunstnik L. Lätti) näeme sellist kunstilist keelt, mis võimaldab manifesteerida nii küllalt keerulisi tundeid kui ka sügavalt filosoofilist sisu.
Pean sügavalt lugu nii R. Raamatu pidevaist otsinguist animafilmi kunstikeele arendamisel kui ka A. Paistiku visadusest juba leitud kunstikeele võimaluste arendamisel.“ 
Lotman, M. (1989). Tööd ja tegemised. Mõtteid Eesti animafilmist 1988. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 14-22.

A. Orlov: „Avo Paistiku tetraloogias („Hüpe“, „Lend“, „Silmus“, „Minek“) on peategelased, kelles „välgatavad“ erinevate olevuste ja loodusjõudude iseloomulikud jooned. Näiteks „Minekus“ on kujutatud vees hukkuva elusolendi draamat, keda järjestikku näidatakse mehena ja naisena, kuid kes finaalis osutub hiireks; paksus veekihis, kus tegevus toimub, on aeg-ajalt näha hõljuvaid pilvi. Nii luuakse antropo-teriomorfse tegelase ja vesi-õhk keskkonna kompleksne kujund.“
Orlov, A. (1996). Eesti animafilm ja eesti anima: subjektiivseid tähelepanekuid, žiletitera keelel [ülevaade, Jüri Ojamaa tõlge raamatust “Animator i jego anima”. Moskva, 1995]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 43-56.

Jaan Ruus: „„Vaatasin, et Priit Pärn hakkas oma tegelastega tegema trikke, Rein Raamat maalis filme, millega saan siis mina esineda? Tahtsin ka tähtis olla ja mõtlesin, et hakkan hoopis mängima mõttega, mitte vormi ega värviga. Esimene film, mis niimoodi tuli, oli „Hüpe” (1985). Pingutustest laguneb keha ja vaim läheb taevasse. „Silmuse” (1989) tegin Saatana sünonüümina.”
Oma eksistentsiaalfilosoofilist tetraloogiat (siia kuuluvad lisaks eelmisele kahele filmile veel „Lend”, 1988 ja „Minek”, 1990) pidas Paistik piiblimotiiviliseks. Kuid nagu hea kunsti juures ikka, mahub neisse ebasõbralikus keskkonnas inimpürgimusi kajastavatesse filmidesse rohkemat. Need on filmid üksildase inimese eluvõitlusest karmis maailmas. Filmidele on palju juurde andnud Mati Küti kunstnikutöö.
Paistik ei püüdnud kunagi järgmises filmis ennast järele aimata. Raske on talle omistada üht kindlat stiili. Siiski elas ta kõik oma filmid läbi ja arvas, et on kõigis oma filmides olemas, isegi debüütfilmi mustas pliiatsijupis.“
Ruus, J. (2013). Avo Paistiku kuus elu. Sirp, 6. dets, lk 26.

Chris J. Robinson: „Muutused Paistiku eraelus peegelduvad väga selgelt tema bergmanlikus filmitriloogias: "Hüpe" (1985), "Lend" (1988), "Silmus" (1989). Varasemate tööde värvikus, iroonia, huumor ja süütus on asendunud kahvatute ja ekspressionistlike söejoonistustega. Kadunud on tänapäevase inimese frivoolsused ning Paistik pöörab pilgu üldisematele küsimustele nagu vaimne tühjus ja lunastus. Kõigis kolmes filmis võitlevad valuliselt võõrandunud tegelased kõikvõimalike takistustega, et leida rahu ja harmooniat. Taassündinud Paistiku jaoks peitub seesugune meelerahu vaid jumalas.
/---/
Triloogia järel tegi Paistik veel vaid ühe filmi - selleks oli sobiva pealkirjaga "Minek" (1990). Iseseisvuse saabumise ajaks oli Paistik pöördunud maalimise ja jumala juurde.
"Ma ei suutnud Joonisfilmis" jätkata. Tundsin juba jumala vastu huvi ega suutnud ennast ümber pöörata“.“
Robinson, C. J. (2010). Rmt: Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu [inglise keelest tõlkinud Kristjan-Jaak Kangur]. Tallinn: Varrak, lk 124-125.

Helilooja Sven Grünberg ütleb, et ilmselgelt on ta teinud kõige rohkem filme koos Paistikuga. Alates „Klaabust“ on kuni Paistiku viimase filmini „Minek“ kirjutanud muusika Grünberg.
„Olime Avoga sõbrad kuni tema viimaste filmideni – kuni ta animaatorina hoopis lõpetas, oma kristliku koguduse lõi ja kui me enam väga palju ei suhelnud,“ meenutab helilooja Sven Grünberg oma küllaltki ootamatult lõppenud sõprussidemeid /---/ joonisfilmitegija Avo Paistikuga.
„Eks me olime temaga mingil perioodil ikka väga head sõbrad. Mitmed tema vaated elule haakusid minu omadega. Ning oma ekstreemses käitumises oli ta omamoodi võluv isiksus. Ilmaelu teevadki värvikamaks just värvikad inimesed, mitte hallid kujud. Avo puhul tuleb kindlasti rääkida ühest väga värvikast inimesest.“

Samas tunnistab Grünberg, et sõbra Avo viimased filmid „Silmus“ ja „Minek“ olid tõelised õudusunenäod, košmaarid. „Pealegi veel mustvalged, äärmiselt traagilised. Ma arvan, et Eesti filmiloos ei ole kõrvale panna midagi nii karmi. Ma ei tea, kas see oli just kristlik nägemus, mis ta nii agressiivseks tegi, aga ülemäära pealetükkiv ta selle teemaga oli, ja mille pärast paljud inimesed temast taandusid. Ta muutus tõeliseks Viiralti jutlustajaks.“
Kulli, J. (2013). "Avo Paistik oli oma ekstreemse käitumisega omamoodi võluv isiksus." Õhtuleht, 4. dets.