Mis? Kes? Kus? (1970)

Fakte filmi valmimisest

Filmi ettevalmistusperiood: 14.11. - 23.12.1969
Võtteperiood: 16.12.1969 - 28.02.1970
Montaaž: 01.03. - 03.04.1970
Filmi üleandmine - 3. aprill 1970
Filmi maksumus - 26 995 rubla.
Linastusluba nr MB-03686 väljastati filmile 02.06.1970 : Filmi võib linastada kogu Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajatult. 

Allikas: ERA.R-1707.1.1147 Nukufilmi "Au kevadele" põhidokumentatsioon.

Tallinnfilmi Kunstinõukogu arutelult 10. aprillil 1970

Skulski: Asi on huvitav oma formaalse lahenduse poolest, nukud on ebatavalised, võrreldes meie seniste nukkudega. Kui hinnata eksperimendina ja näpuproovina, siis hindan neid päris kõrgelt, kuid tervikuna ei oska kõrgelt hinnata. Mis oli teise filmi mõte? Ja mida taheti nende eriti pealetungivalt esitatud trellidega filmis "Au kevadele!" näidata?

Gross: Mõte on igas neis olemas. See pole küll suur ega ühiskondlikust seisukohast vaadatuna oluline, aga huvitavalt lahendatud ja sellisel kujul päris hea vaadata. See võrdlus trellidega ei tulnud mulle ette. Meie elus on tihti ilu varjamist ja hävitamist, abitut näitlikku agitatsiooni - seda võib siit välja lugeda. Muusika on tugev, see annab palju juurde.

Kiisk: Viimases novellis polnud nagu trelle. Tihtipeale looduse industriaalse ümberkujundamisega teeme karuteene rohelistele aladele. See plakat, millega taheti asendada kevadet ennast, ei jää kõlama. Olukord on ikka selline, et hoolimatult käiakse ümber kohtadega, kus saaks sõõmu värsket õhku hingata.
Esimese novelli lõpp oleks võinud olla püandirikkam, tundub kuidagi lõpetamata. Huvi on viidud maksimaalsele tasemel, lõpp on aga "soss" tasemel. Poksistseen üllatas kõige vähem, sest juba Disney filmides on analoogilisi stseene nähtud.
Valgu juures on hästi positiivne see, et kõik novellid on tal stiilselt tehtud, alates rütmist ja lõpetades väikeste noodikestega. Kõik kompositsioonilõigud, rütm, muusikaline saade, nukkude joon - kõik on küllalt hästi esile toodud. See on värske tuul nukutegijate peres, sest tihti on tunda rütmilist ja dramaturgilist ebatäiust.

Raamat: Vaatasin kolme miniatuuri üllatusega. Päästab värvilahendus ja stiil, kuid sisu on vaesevõitu. Vast sellepärast, et niisugune lühivorm nõuab mingit kindlat ja hästi tihedat dramaturgiat, väljapeetust. Natuke vara sai kõik selgeks. Viimases novellis, kui puu murdus, oli mul selge autori kavatsus ja see detailide juurdetoomine tundus sisu veelkordse seletamisena. Esimene pala oli muidu kujundlikult heas stiilis ja hea harmooniatunnetusega tehtud, kuid ei üllatanud. 

Remmelgas: Meil Nõukogude Liidus anti äkki multiplikaatoritele võimalus teha miniatuurfilme. Tahtsime võimalust ära kasutada. See on kahekordne eksperiment. Siin toodi ära puudused, kohatine mõtteselgus, lakoonilisus. Kõige olulisem on siiski see, et mikrofilm nõuab suuremat tihedust, ei võimalda üleütlemist, pikaksvenitamist. Sellest tekkib mingi ootus või mõtte äraarvamine. Mulle tundub, et see oli kasulik katse.

Salajasel hääletusel anti filmile 2. kategooria.
Allikas: ERA.R-1707.1.1108 Kunstinõukogu protokollid.

Nukufilm: vahtkonna vahetus

...umbes 1975. aastal mõistis Elbert Tuganov, et tema ja Heino Pars olid vanaks jäänud ning vaja oli uusi lavastajaid. /---/Üks esimesi, kes oma projekti esitas, oli tuntud karikaturist ja hilisem Eesti poliitik Heinz Valk. Ta tegi nukufilmile kaks lastefilmi: "Mis? Kes? Kus?" (1970) ja "Sõbrad" (1970). /---/
Esimene režissööride rühm ei vastanud stuudio ootustele. Probleem oli osalt selles, et nad (Valk, Kurismaa, Kurepõld) olid juba küpsed kunstnikud, kellel oli oma väljakujunenud stiil. Teine häda oli selles, et neile anti filmi ohjad kätte, ilma et neil oleks olnud mingit eelnevat filmitegemise kogemust. Seetõttu pole osa filmidest lihtsalt kuigi hästi lavastatud. Pärast paari filmi lavastamist pöördusid kõik peale Aarne Ahi tagasi varasema kunstimaailma juurde...

Robinson, C. J. (2010). Nukufilm: vahtkonna vahetus. Rmt: Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu [inglise keelest tõlkinud Kristjan-Jaak Kangur]. Tallinn: Varrak, lk 156.