Mitme kandiga Õun (1984)

Kiri filmi lõpus

Täname ENSV Kunstifondi, ENSV Riiklikku Kunstimuuseumi, Tartu Riiklikku Kunstimuuseumi

Filmist kriitiku pilguga

Tiina Käesel: „Arvo Iho—Ülo Õun. Arvo Iho üksi, Ülo Õun tugevatest karakterportreedest kaaskonnaga. Juba pingutatult teatraalne algus annab märku, et on oodata mitmeplaanilist lavastust. Arvo Iho ei ole vaatleja: ta sekkub, korraldab, suunab. Mängufilmi juurest dokumentaalfilmi (kas kõnalune film ongi dokumentaalne tavatähenduses?) tulnuna ta lavastab ka siin — ja Ülo Õuna skulptuuride näol on suurepärane lavastusmaterjal olemas. Filmis on nii huvitavat lavastust (mida pole mõet kirjeldama hakata) kui ka ootamatut avastust, näiteks seegi, kuivõrd kannatab Ülo Õuna dekoratiivskulptuur välja suurenduse, mõjudes moondatud suurusvahekordades lausa monumentaalsena. Ja et siin pole kollaaže, on füüsiliselt kujuteldamatud need manipulatsioonid skulptuuridega geograafiliselt nõnda laial võtteplatsil — Õismäe — Kadriorg— Maarjamägi — Lauluväljak— Raekoja plats Tartus— Draamateatri lava identifitseerimata võttepaigad. On need kohad skulptuuridele tavatud? Loomulikult. Skulptuuri tavapärane koht on hoidlas või fondis, ka akadeemilises näitusemiljöös. Selles lavastuses tekkisid tõepoolest kummalised dialoogid, ebatavalised seosed ja ülekanded, millele mängis hästi kaasa muusikataust ning millesse oli üna raske sobitada... skulptorit ennast. Sõnavõtt teemal “Kuidas minust sai skulptor” oli liiga ajalehelik (mis sellest, et lindude topiseid kõrvale näidati) ja stseen purunenud (või hoopis lõhutud?) skulptuuriga kramplikult sügavamõtteline. Need stseenid olid nagu režissööril peale pressitud ja ilmselt skulptorile enesele mitte eriti mugavad.“
Käesel, T. (1984). 2x10 minutit skulptuurist [dokumentaalfilmidest "Visioon" ja "Mitme kandiga Õun"]. Sirp ja Vasar, 14. dets, lk 7.

Jaak Olep: „A. Iho oma filmis kujur Ülo Õunast /---/ näitab meile — peaasjalikult kujusid. Me ei näe loomehetki, kujuri tööd, näitusi, kaaskunstnikke, tellijaid ja üldse seda, mis iseloomustab kujuri igapäevast elu. Need napid hetked, kus Ülo Õun ise kaadris on, tutvustavad meid küll kunstniku välimusega, aga ei aita selgitada tema loomingu iseloomu ega selle eripära põhjusi. Iho näib uskuvat, et taiesed räägivad ise enda eest; või õigemini — tema moodi eksponeerituna: mererannal, rannakivide vahel, Lasnamäe paepealsel, metsas peavad need kujud kõnekaks saama. Oli kaadreid, mille vaimne lähedus Ridala luulega oli hämmastav: Vabana vaevast/ kui kevade lind/ kesk ääretut merd ja ääretut taevast/ avar ja kergemeelne on rind/

Aino Kallas on iseloomustanud Ridala luulet: «Ridala lüürika maa on kui maailm enne inimese loomist.» Ja ka Õun Iho käsituses astub meie ette kui suur demiurg, maailma esimene kujur, kes tühja, ainult loodushäältega täidetud maa oma kujudega elustab. Ka L. Sumera muusika toetab seda seisukohta. Peab tunnistama, et see võte annab filmile suure jõu ja tema lummavamad kaadrid. Igavust, mida ainult kujude näitamine oleks võinud tekitada, ei ole selles filmis grammigi. Siin saab rääkida Õuna kui kunstniku isikupära täpsest tabamisest. Iho on osanud Õunas näha toda stiihilist ja metsikut, kultuurist puutumatut ürgset alget, mida temas ja ta kunstis tõepoolest paras annus on. Näiteks A. Kuulbuschi (või J. Soansi, M. Variku jt) töid nii filmida oleks mõttetu — tema kaunid ja rafineeritud vormikultuuriga kujud mõjuksid sellises keskkonnas absurdseina: niivõrd kindlalt on nad linnakultuuris kinni.

Oma filmiga pakub Iho uudset mõtlemisainet ka kunstiteadlastele. Nimelt on Õuna ikka puhtakujuliseks säidkunstnikuks peetud, kelle portreed, loomakujud ja kompositsioonid sobivad hästi intiimsesse keskkonda ja on oma imiteerivusega iga skulptuuriväljapaneku ehteks. Seda seisukohta toetab ka Iho, eksponeerides kuju «Mikiver lipsuga» Draamateatri laval eesriiete avanemise foonil. Kuid Iho kaamera tõestab samas, ja suuremagi veenvusega, kuivõrd mõjuvad Õuna kujud monumentidena oleksid. Väike, poolemeetrine «Maamõõtja» on Iho käsitluses — ja ta veenis selles mindki — parim monument Lasnamäele. Ka paljud teised tegelikkuses väikesemõõtmelised taiesed hakkasid loodusmaastikus, mere ja taeva taustal muinasaegsete hiigelkujudena elama.

Kokkuvõtvalt väidaksin, et tegu oli parima filmiga kujudest, mida olen juhtunud nägema. Kunstnikest, ka skulptoritest olen kinolinal mõndagi huvitavat näinud, aga kujudest — seda küll mitte.“
 Olep, J. (1985). Ka skulptuur on filmitav. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 32-33.

Maris Balbat: „Teistest Eesti filmidest sai tunnustava hinnangu A. Iho «Mitme kandiga Õun» (skulptuuri kui staatilise kunstiliigi elavaks mängimine, režissööri hea kunstimõistmine).
Balbat, M. (1985). Märkmeid üleliiduliselt pleenumilt Tallinnas. Sirp ja Vasar, 18 okt, lk 7.