Mälu (1984)

Arvamusi filmist

Andres Sööt ise arvab oma filmi "Mälu" kohta nii: "Kui rääkida konkreetsest filmist, siis tinglikult võib seda ka mingiks dokumendiks pidada. Meie kui filmi autorite sekkumine toimunusse oli minimaalne. Minu arvates oli Villem Raam kui hea jahikoer; kui minna jahile, siis tuleb koer rihma otsast lahti lasta ja las ta siis tegutseb vabalt. Nii ma talitasin ka Raami puhul. "Mälu" on ilmselt üks kõige dokumentaalsemaid filme, mida minu tehtu nimekirja kanda."

Teinemaa, S. (2012). Vastab Andres Sööt. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 12.

Karol Ansip: „Filmis "Mälu" teeb kunstiteadlane Villem Raam ekskursi Karja, Muhu ja Pöide kirikusse. "Pealiskaudsel vaatamisel võiks linalugu pidada informatsioonile orienteeritud loengfilmiks, ent süvenemisel avaneb üsna eripärane viis luua portreed; sarnaselt keskaegsete meistritega, keda tänapäeval tunneme vaid nende loomingu põhjal, avaneb kunstiteadlane Raam oma töö ja teadmiste kaudu. Tundlikult ja peenelt ühendatud kõnetekst, pilt ja heli loovad askeetliku vormitunnetusega terviku, milles sügavust ja rahu.

Söödi portreefilmide tegelastele on tunnuslik, et nad ei ela selles aegruumis, kus elavad näiteks "Jaanipäeva" osalised. Raami isiksuseruum on sedavõrd rikas ja rikkumatu, et väline aeg ja ruum ei sea talle piire. Filmis on kõnekas kaader, kus peategelane astub kiriku aknast sisse ja filmi lõpul väljub selle kaudu - Raam, kes ületab aja- ja ruumipiire."

Ansip, K. (2014). Aegumatu klassika läbi kahe sajandi II. Andres Söödi elu- ja loomelugu. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 94-95.

Kunstiteadlane Kaur Alttoa: „Viimaste aastate tõsiseks kultuurisündmuseks tuleb pidada Andres Söödi „portreefilmide sarja eesti kunstiinimestest: „Voldemar Vaga“ (1976), Johannes Võerahansu“ (1979), „Arnold Matteus“ (1981) ja „Mälu“. Tahaks meenutada Jaak Kangilaski sõnu nende filmide läbivaatusel Kinomajas, et tegemist on dokumentaalfilmidega, mis saavutanud kunstilise (mängu)filmi kvaliteedi; nendes pole tajutavat piiri mängu- ja tõsielufilmiliku vahel.

Andres Söödi filmid meie kultuuriinimestest on puhtakujulised portreed, mitte biograafia või loomingu ülevaated. Neis pole püüdugi esitada publikule mingeid ankeediandmeid ega seletada, mida üks või teine mees teinud on. Võiks pigem öelda, et portreteeritavat kujutatakse situatsioonis, kus tema isiksus avaldub kõige ilmekamalt. /---/

Filmi „Mälu“ tegevuskohaks on kolm Saaremaa kirikut, mis omavahel geneetiliselt tihedas seoses – Karja, Muhu ja Pöide. Televiisoriekraanil oleme Raami ennegi näinud istumas või jalutamas mõne keskaegse rajatise juures. Ent siis on viimane olnud tavaliselt üksnes foon, mis paremal juhul aitab luua sobiva meeleolu. „Mälu“ puhul võib aga öelda, et ehitusmälestisel on siin portreteeritava kõrval võrdselt aktiivse tegelase roll. Näeme Raami talle omaseimas situatsioonis – töötamas ja suhtlemas keskaegse ehitisega. /---/

Teame, et keskaegne kunst polnud kunagi „kunst kunsti pärast“, kus meister lihtsalt niisama, ilu pärast tegi valmis mõne kaunistuse. Keskaegset kunsti on nimetatud biblia pauperum´iks, kuhu sümbolites kodeeriti tollane maailmapilt koos oma eetilise programmiga. /---/ Nüüd asubki tõlkija või pigem interpreteerija ossa V. Raam, vahendades meile killukesi keskaegsest mõttemaailmast; lisaks ekskursid mõne vormimotiivi rännakuist Euroopas. /---/

Võib kiita modelli, kuid ilma kunstnikuta ei jõua ta eales publikuni. A. Sööt pole neutraalne fikseerija, vaid ta joonistab ja selekteerib välja alati kõige markantsema. Ta ei tarvitse ka kinni olla varem kavandatud režiis ning võib vajaduse korral ümber orienteeruda vastavalt momendi olukorrale või uutele võimalustele. /---/

Üks probleem kerkib filmi puhul küll – nimelt tekivad mõningased käärid Raami ja Söödi taotluste vahel. Raam püüab essee laadis, ent ühtlasi metoodilise järjekindlusega interpreteerida üht põnevat ja keerulist peatükki meie vanemas kunstiloos – Karja, Muhu ja Pöide kirikute geneesi. Söödil on aga portreteeritavaid neli. Kolme arhitektuurimälestise kõrval on peategelane ka Villem Raam, keda ta näitab kui vägagi mitmetahulist meest üha uutes ja uutes rakurssides. See aga tingib alguses (vist) süsteemselt kavandatud materjali mõningast segipaiskamist ja väljajätte. /---/

Siiski ei taha kuidagi nimetamata jätta veel ühte filmi voorust – see on arhitektuurinägemine Söödi silmade pro kaamera kaudu. /---/ Tahaks jälle meenutada /---/ sõnu kunsti ja dokumentaalsuse sümbioosist A. Söödi filmides. Kaadrid neist arhitektuuripärlitest kuuluvad meie kultuuriloos vaieldamatult tippsaavutuste hulka.“ /---/

Alttoa, K. (1985). Ühest Villem Raami portreest. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 62, 68.