Mängutoos Manilaiul (1984)

Filmi valmimisest

Filmi ettevalmistusperiood: 25.04. - 13.05.1984
Võtteperiood: 14.05. - 06.11.1984
Montaaž: 07.11. - 02.12.1984
Filmi üleandmine - 2. detsember 1984
Filmi maksumus - 21 809 rubla.

Linastusluba nr 2/85 väljastati filmile 15.01.1985: ENSV Riiklik Kinokomitee lubab demonstreerida filmi kogu Eesti NSV kinolevis igasugusele auditooriumile tähtajaga kuni 31.12.1986.
Allikas: Rahvusarhiiv ERA.R-1707.1.2329 Dokumentaalfilmi "Manilaid" lepingud, aktid, eelarve, kalkulatsioon.

Filmi arutelult Tallinnfilmi Kunstinõukogus
28. jaanuar 1985

J. Škubel: Mark Soosaar on loonud tõsielumudeli Manilaiust, kasutades lavastuslikke elemente. Tüüpiline Soosaare film - kõik läbi mõeldud. Mängib loodus, foon. Kui midagi ette heita, siis mõnede kujundite naiivsust ja pealetükkivust.
 
J. Sillart: Normaalsete dokumentaalfilmide taustal väga huvitav. Selle teinud inimene teadis, mida ta tahtis. Kas see meile meeldib ja kuidas selle vastu võtame, on iseasi. Selle taga on südamevalu. Filmis on teatud kahestumine - ühelt poolt hüperrealistliku vormi - majade, talude, looduse rida - ja teiselt poolt näiteks voodi värvimine. Ja veel masohhistlik liin - tüdruku öised jalutamised. Kokkuvõttes: oleks niisuguseid filme rohkem!

A. Beekman: Paiguti ei ole nõus autori eetilise platvormiga. Dekoratiivsed on surm jm. Ma natuke kahtlen selles valus.

R. Raamat: Probleemid on püstitatud radikaalselt, järelikult ka vastuväited. Suure mandri peal need lahustuvad. Uue inimese tulek väljakujunenud struktuuri selgelt muudab midagi. Ta tõi kaasa oma maailma, ei sulandunud kohe. See on eluline konflikt. Surma ja õnnetuse momendid on antud paraja intervalliga. Need ei ole ainult dekoratiivsed, vaid annavad tõesust juurde. Kuppude panek, tilguti panek - nendeta oleks jäänud film vaesemaks. Muusika ei illustreerinud, vaid jälgis. Minu jaoks terviklik film.

H. Aasaru: Mulle tuleb meelde üks naivismile pühendatud konverents Tartu kunstimuuseumis. Soosaar pidi rääkima naivismist filmikunstis. See film ongi üles ehitatud naivismi esteetikal. Tulemus on hea, väga huvitav.

V. Anderson: Huvitav film, tuletab mulle meelde Flaherty filme. Toetan Beekmani arvamust, filmi vaadates kaob kaastundmus saare elanikele. Kõik on liiga ratsionaalselt paika pandud. Ilu moment ületab kõik, kohati liiga detailne.
Lõpuks - olen elanud Manilaiul, Ruhnus ja mujalgi. Tean, millised inimesed seal elavad - looduslapsed. Nad ei tahagi väga mugavaid eluasemeid. Mulle tundub, et see polegi saare probleem, vaid sinna tulnud inimese probleem. Ma ei usu seda filmi, ei võta selles kujutatud maailma vastu.
Allikas: Rahvusarhiiv ERA.R-1707.1.2360 Kunstinõukogu istungite protokollid ja otsused, lk 4-5.

Intervjuu režissöör Mark Soosaarega

Meie aastatagune jutuajamine lõppes Teie sõnadega: „On soov teha midagi Manilaiust. Ma ei tea meie randades ühtki teist kohta, kus inimesed elaksid nii rasketes tingimustes ja kus ollakse mehiselt rahul ja ei kolita ära... mind võlub see mehisus.”

Kas saite vastuse enda jaoks, miks inimesed tänapäeval veel eelistavad elu ilma koolita, telefonita, autota, kalmistuta, arstita?
Jaa. Nende, manijalaste meelest oleks loomuvastane m i n n a  ä r a  o m a  k o d u s t. Nad on oma kodus. Kõik muu – puhas õhk, merearmastus jne – on puhas jamps. Nad ei mõtle ise üldse sellele. /---/

Kas saare elanikud on ise teie filmi näinud?
On küll. Demonstreerisime seda Pootsi koolimajas. Filmimine ei ole pootsilastelegi uudiseks, tegi ju Kaljo Kiisk siin oma „Jäämineku” võtted.

Manijal valitseb kihnu keel ja kihnu meel ning selles on seaduspärasus, et et manijalane teeb oma elu esimese ja viimase merereisi just Kihnu. Kogu filmi süžeed toetavad imeilusad looduspildid.
Paljud ehk arvavad, et me nende pärast käingi ja filmin. Ma pole kunagi püüdnudki teha ilusaid looduspilte, kuid need on lihtsalt ilusad välja tulnud, nagu mulle räägitakse. Mind üllatas ja võlus miski muu. /---/

Manijale tuleb ühel päeval üle mere noor arst, pärast teda tuleb teine, kellel on mängutoos... aga Manijal ju arsti polegi?
Arst filmis on väljamõeldis, unistus, et arst oleks... Need 17 peret 60 inimesega annavad saarel riigile küll kala, küll liha, piima ja villa. Ometi pole saarel veel elektritki, pole telefoni. /---/

Tundub, et arstiprobleem saarel on laiema tähendusega.
Tegu on tüüpilise nähtusega: noor spetsialist tuleb paika, kuhu ta võibolla ei jäägi pidama – võõras ümbrus, võõrad kombed. Valitseb oht – intelligentsi ja maarahva vahe on liiga suur. Lokkab ka joomine. Filmis hakkabki sündima konflikt ja arst läheb ära. Läheb ära enne konflikti, sest inimeste valuläved on ju erinevad.

Filmi valmimisega ei ole Te aga Manija saarele päriselt hüvasti ütelnud – jutualtid kinnitavad koguni, et olete sinna elama asunud?
Kes teab, kuidas elu pöörab... Aga Manilaiul teen veel ühe filmi, kosklatest. Neid on seal palju, saab filmida kosklaid lennul, pesapaiga läheduses, pesal, vee all ja vee peal.
Naaber, G. (1985). Mängutoos Manilaiul [intervjuu Mark Soosaarega]. Pärnu Kommunist, 23. märts, lk 3, foto.


Filmist ajakirjanduses


Tarmo Teder: "Soosaare paar viimast teost — dokumentaalse rõhuga lühi-tumm-mängufilm «Mängutoos Manilaiul» ja sellele otsekui järgnev, samuti lavastuslike elementidega dokumentaalfilm «Kosklad» — keskenduvad jälle ühele kindlale paigale, avanevad põhjalikumalt sissepoole ja süvitsi ning näitavad Manija sidemeid muu maailmaga niivõrd, kuivõrd need liinid on orgaaniliselt olemas ja filmi­deski vajalikud.
Lahknevaid vormi- ja sisuerinevusi võrdlusalustes filmi­des ei ole, kuigi «Mängutoosis» keskendutakse peamiselt ini­mestele, aga «Kosklad» jälgib kosklatesse puutuvat. M. Soosaare kaadrid omavad tihti visuaalset iseväärtust ja kõnelevad helitagi. Seetõttu on Manija-filmide keel sõnadetagi arusaadav, kontrabassilt sõrmitsetud kammerdžässitõmbed (T. Unt ) annavad aga «Kosklatele» mõndagi juurde. Rütmi ja pulsi ilmselt. Ja eks avaldu Manija — selle väikese Pärnu lahe saarekese — inimeste, loomade, lindude, hüttide, paatide, võrkude, töö ja olemise filmograafilise esitusviisi kaudu režissööri enese autoripositsioon, tema hoiak ja suhtumine olevasse. Seejuures on tähtis, et autoripositsioon on pidevalt adutav, jääb erinevais kaadreis olemuslikult samaks, ja see heatahtlikkus oma toonilt nagu ei muutugi. Kord juba avalduma hakates ei tüüta, ei pressi peale, sest tegevuskäike ja ma­terjali saab huviga jälgida. /---/

Mitte kuidagi ei saa tähelepanuväljalt elimineerida M. Soosaare fantaasiaküllast loomingut läbivat põhikujundit - päikest. ...ikka jääb see põhimotiiv seletamatuks täiuseks, ideaalseks suuruseks, mille pühaduse all toimub kogu ülejäänud, mitte vähem püha, filmikunstiliselt tõlgendatav elu. Selle olustikulised nüansid ei hakka eraldi võimenduma, linateose atmosfäärist väljuma, vaid täiendavad ja rikastavad kompositsiooni, tihti mahehumoorikate detailidena tervikule kaasa aidates. Ka vastupidi: kujundilisfilosoofilised üldistused ei kisu teost metafüüsikasse, pigem avardavad teemat rohkem kui üllatavad olustikupildid ja tugevdavad sõnumit.
Mõnikord hakkavad häirima nn lavastuslikud efektid, mis ju võivad olla taotluslikud ja omaette headki, kuid kokkuvõttes jäävad linateosesse siiski ripatseiks." /---/
Teder, T. (1985). Inimesed ja kosklad [filmidest "Mängutoos Manilaiul" ja "Kosklad"]. Sirp ja Vasar, 6. dets, lk 7, foto.

Andrei Plahhov: "Erinev Söödi tasakaalukast intellektuaalsusest on Mark Soosaare viimaste filmide avatud emotsionaalsus. Täpsem oleks öelda, et filmide «Aeg» ja «Mängutoos Manilaiul» filosoofia teadvustub meile alles siis, kui õnnestub end lahti rebida vahenditute muljete kütkeist, kunstikujundite maagiast, mis on üpris suur. Režissöör ei püüagi varjata, et ta loob ekraanil uut reaalsust, ning selles mõttes on tema filmid pseudodokumentaalsed. Kuid tema eesmärk ongi muu, kui seadnuks endale tõsieluline uurimus. Soosaare filmide haare on väga lai: ta mõtiskleb tsivilisatsioonide ja kultuuride saatustest nende äär­muslike avalduste kaudu.

«Aja» maailm kujutaks endast nagu teatavat tänase tsivilisatsiooni epitsentrit tollele iseloomulike ajuti väärastunud rütmidega, disproportsioonidega. «Manilaiu» tegevus vastupidi mängitakse maha suure maaga vaid hapralt seotud üksiku saare patriarhaalses keskkonnas. Kuid sellestki haprast sidemest piisab, et filmi kangelaste ellu ilmuksid mitmed tänapäeva inimeksistentsi iseloomustavad spetsiifilised jooned.

Filmis on mõjuvalt kõlama pandud inimkirgede ja varjatud tunnete sümfoonia. Teost läbi­vad nooruse ja vanaduse, ilu, kutsumuse ja üksinduse motiivid. Filmi mitmete episoodide lavastuslikkus (seda on eriti tunda finaalis) ei häiri, sest sellega ei püüta kedagi ära petta, ekraanisündmusi reaalse elu piltide pähe pakkuda. Ekraanil toi­munu põhineb tõelisusel, nagu on tõeline seda innustanud tunne. See on kunstniku sisemaailma reaalsus, tema mõtisklused maailmast, mille lõimedeks elav elu. Filmi viimastes kaadrites näeme saarele lapsi arstima tul­nud gruusia neidu. Grusiinlannal on raske saare lastega rääkida, kuid pruugib tal vaid välja võtta nukk-tantsijatari võlukuju, kui kõik asetub paika. Muusika ja armastuse keel on mõistetav kõigile. See lootuse noot on loomulik ja vajalik selles küllalt nukras filmis, milles muuhulgas tõuseb esile küsimus vaimse missiooni hinnast ja mõttest. [---]
Just see ongi olulisim eesti dokumentalistide parimates teostes: filosoofiline sügavus, iga elutõiga ja kordumatu ajahetke vastavus ajaloolisele ajale laiemas mõttes, selle kunstilisele kujutamisele."
Plahhov, A. (1985). Hetk ja aeg [Eesti dokumentalistikast]. Sirp ja Vasar, 28. juuni, lk 7.

Eesti programmist räägiti enim M. Soosaare «Mängutoosist Manilaiul» ja O. Neulandi «Reekviemist», kusjuures hinnangud kummalegi olid erinevad. «Mängutoos Manilaiul» sai hea vastuvõtu: dokumentaal- ja mängufilmi elementide kooselu ekraanil peeti viljakaks ja huvitavaks, filmi sõnumit üldistusjõuliseks, teost mitmeplaaniliseks (J. Gabrilovitš, G. Lukšas jt.). Filmi teemana nimetati üksindust, inimese missiooni probleemi, haritlase ja rahva suhet. Savva Kuliš arvas, et film pidanuks rääkima ka sellest, mis inimesi väikesel Manilaiul hoiab, — see lubanuks paljutki teisiti vaadata. Kohati sooviti näha ka autori selgemat suhtumist filmi peategelase käitumisse.
Balbat, M. (1985). Noor režissöör tuleb filmikunsti [märkmeid üleliiduliselt pleenumilt Tallinnas, juttu ka "Mängutoosist Manilaiul"]. Sirp ja Vasar, 18 okt, lk 7.

FIPRESCI president, filmikriitik ja teoreetik Marcel Martin arvas koguprogrammi parimaks dokumentaalfilmiks «Kihnu mehe», kus «Manilaius» demonstreeritud võttemeisterlikkus rakendub kaalukate sisuliste ülesannete lahendamisele. Vera Naidenova lisas, et dokumentaalse aine sünteesimine lavastuslike vormielementidega on praegu levinud nende režissööride seas, kel see on jõukohane. Seda teed käib ka nii mõnigi Ungari dokumentalist, eriti eksperimentaalsete filmide loomisel.
Elmanovitš, T. (1986). FIPRESCI kollokvium Repinos [tutvuti Balti liiduvbariikide filmiloominguga]. Sirp ja Vasar, 17. okt, lk 7.