Müümise kunst (2006)

Filmitegijate autorinägemus

Jaak Kilmi, Andres Maimik: "Müümise kunst" on pikaajaline vaatlusprojekt, mille käigus jälgitakse paralleelselt mitme tegelase elukäiku. Kõikide kangelaste puhul huvitab meid dramaturgiline protsess ehk kujunemislugu. Me ei keskendu niivõrd intervjuudele, kui just vahetute sündmuste jäädvustamisele. Meie kangelased ei tunne üksteist, küll aga ristuvad nende teed filmis. Ühendavaks lüliks on Peebu karismaatiline isiksus ja tema koolitusmissad. Kõik meie filmi peategelased on osad suures koolituspüramiidis suunaga suurelt juhilt väikesele müügimehele.
Kas meie tegelane usub jäägitult sellesse, mida ta müüb?
Millised on jutlustatud tõdede ja reaalse elu vahekorrad?
Kas need idealistlikud müügitõed sobituvad siinsesse töömiljöösse?
Kas on tõepõhi all väidetel turundusest kui moodsa aja religioonist?
Kuidas tungib müügiideoloogia inimeste eraellu?
Milliste varjatud ja varjamatute vahendite abil luuakse kunstlikke vajadusi?
Need on mõned olulised küsimused, millele otsib dokumentaalfilm vastust. Sotsiaalne kriitika ilmub filmi dramaatilistes sõlmpunktides, tegelaste valikutes ja sisemistes rollikonfliktides. "Müümise kunst" on subjektiivne kroonika ajastust, kus kiirelt muutuv ühiskond imendab kriitikavabalt enesesse turumajanduse imepäraseid vorme.
EFI andmekogu

"Müümise kunsti" kontseptsioon

Jaak Kilmi, Andres Maimik: Koolitustööstuse eesmärk on müügimeeste ja -naiste isiksuste ümberkujundamine. Julgus, ettevõtlikkus, veenmisoskus, entusiasm, pandlikkus, eesmärgipärasus on märksõnad, mille taga seisab üks suur maagiline vormel - enese motiveerimine. Koolitusgurud laenavad oma arsenali nii ameerika turundusstaaridelt kui ka religioossetest praktikatest. "Usu enesesse! Tea, kes oled, kuhu lähed! Ületa hirmud, motiveeri ennast! Naudi iga hetke. Ole õnnelik, sest õnn on ülim, mida inimene vajab." Nii kuulutab Peep Vain 3500 hardunud silmapaari ees. Sütel käimine, laudade purustamine kollektiivses eufoorias - koolituse lõppedes tunneb algaja müügijuht end kõikvõimsana ning entusiasmist särades sööstab ta töökohale alluvate motivatsiooni tõstma ja müüginumbreid kasvatama.
Müügikoolitus pretendeerib järjest suuremale osale inimese elust - moodsa religioonina jutlustab ta õnnelikkust, õiget toitumist, harmoonilist pereelu, aktiivset elustiili, töökoha feng shui'd. Aga varjatud eesmärk on kõigel ikka üks - kuidas teenida rohkem raha. Koolitusbisnesi kasumid järjest kasvavad, turule ilmub üha uusi tegijaid, kes pakuvad järjest uuemaid, efektsemaid ja efektiivsemaid teenuseid. Ja tänulikud kliendid tulevad taas ja taas, üksinda, kollektiividega, peredega, et kogeda seda ülevat hetke, kus tuntakse ennast ümbersündinuna. 
EFI andmekogu

Filmitutvustus DVD-l 

Müümise kunst. Kontsentratsioon! Käivitus! Energia! Löök! Võidurõõm!
Film uurib turumajandusliku ühiskonna vundamenti - müügitööd. Üha tähtsamaks on müügitöös tõusnud emotsioon, imago ja müügimehe karisma. Peamine pole, mida sa müüd, vaid kuidas sa müüd. Kuid kuidas seejuures end motiveerida? Kuidas edukas olla? Kuidas jääda ellu turumajanduse tingimustes? Kas kogu elu on müümine?

"Müümise kunsti" erinevate tegelaste elukäigud põimuvad omavahel kahe aasta vältel:
Peep on koolitusguru. Ameerikas ukselt-uksele raamatumüüjana alustanud Peebu koolitusprogramm sisaldab nii edukuse valemit, eluõpetust kui kollektiivse psühhoteraapia elemente.
Raigo tahab saada müügimeheks. Nii nagu Peep oma karjääri alguses, nii läheb ka Raigo Ameerikasse proovima õnne Southwestern Company lihtsa raamatumüüjana.
Mare on lesknaine, kes proovinud õnne võrkturunduses, kuid põrunud valusalt. Nüüd proovib ta uuesti. Ta tahab võita depressiooni ja eluraskusi, alustades uut elu Tupperware müüginaisena. 
"Müümise kunst" on inimlik kroonika ajastust, kus kiirelt muutuv ühiskond imendab enesesse turumajanduse imepäraseid vorme. 

Andres Maimik: "Kogu selles koolitus- ja müümiskammajaas ma nägin sellist rituaalset maailma, millel on oma siirded sügaval müügitehingutes, sügaval inimeste privaatsfääris. Vanad klassikalised müügistrateegiad, et lähed turule ja laotad oma kauba välja, sellised enam ei toimi, järjest lähemale nihutatakse see müügilett meie kodule. Kuni nad tulevad sinu tuppa, kusevad sinu kappa, hakkavad sinuga ühes elama. Ühesõnaga - meie põhiliseks vaatlusobjektiks filmis on võrkturundus, ukselt-uksele müümine."

Jaak Kilmi: "Esialgu oli meil viis tegelast. On üsna mõistuspärane, et need viis tegelast elavad meie filmi jooksul oma elu ning siis me põimime neid elusid omavahel. Minu arust dokumentaalfilmi tehes on hästi oluline saavutada tegelasega usalduslik suhe, et tegelane usaldaks dokumentalisti ja ei arvaks, et dokumentalist võib järgmisel hetkel talle käru keerata. Juhul, kui tegelane seda arvab, ei ole ta teps mitte loomulik ja hakkab filmitegijat vältima."

Andres Maimik: "Meie tegelased - nad ei ole maailma ohvrid, võibolla üks nendest natuke ka on, nad on samasugusel õnneotsingul või läbilöögiotsingul või tunnustuse otsingul nagu paljud meie seast. Lihtsalt nad üritavad seda kõike leida läbi ühe konkreetse müügisfääri."

Koolitaja Peep Vain: "Müügimaailm on keeruline ja kindlasti mitte kõigi jaoks. Ja negatiivne võib-olla ongi see, et tekib illusioon, et ta on kõigile sobilik, mis on ilmselgelt vale."
Müümise kunst; Lisamaterjal: kommentaarid, © 2006 DVD2002 Oü.

Filmi saamisloost

Jaak Kilmi: Umbes kolm aastat tagasi tundus meile, jälgides, kui palju toimub turunduskonverentse ja koolitusi, et see teema on kuidagi õhus. Just äsja oli olnud Peep Vainu koolitus Saku Suurhallis, kus teda kuulas 3000 inimest. Tundus, et see on teema, mida peaks uurima.

Andres Maimik: Meid ei huvitanud niivõrd müügiinimeste koorekiht või need, kes hakkama saavad, vaid need, kes teevad sel alal oma esimesi samme. Kuidas nemad kohandavad enda jaoks ärisuhtluse strateegiaid või vastupidi, kuidas need strateegiaid ei kohandu. Kuidas nad püüavad müügiagendi üsna profaanses ametis leida ka omamoodi õnneotsingut. Mare puhul oli selgelt näha, et Tupperware ei ole pelgalt elatusallikas, vaid ta loodab sealt leida midagi enamat. Ja kuidas Peep Vainu poolt sõnastatud tõed metamorfeeruvad rohujuure tasemel, näiteks Marguse entusiastlikeks loosungiteks.
Feldmanis, A. (2006). Kuidas müüa asju ja mõjutada inimesi [vestlusring, kus "Müümise kunsti" üle arutlevad lisaks autoritele ajaloolane David Vseviov ja poliitik Meelis Atonen]. Eesti Päevaleht, 28. okt, lk 24-25, foto. 

Kui filmimehed Jaak Kilmi ja Andres Maimik Ameerikasse jõudsid, et filmida episoode oma tõsielufilmi «Müümise kunst» tarvis, selgus ootamatult, et jänkid on nende plaanidele veto peale pannud.
«Kahjuks ei lastud meid neile materjalidele ligi, mis meile huvi pakkusid,» ütleb Kilmi. «Tegemist on kompaniiga, kellel on müügivaldkonnas saja-aastased traditsioonid, ja millegipärast vaadati meid seal väga pika pilguga.»
Kilmi sõnul olid neil küll olemas eelkokkulepped Eestist Ameerikasse müügitööd õppima läinud inimestega, kuid ületamatuks osutus koolituskompanii jäik hoiak. «Arvati, et meil on halvad kavatsused. Nad olid uurinud meie tausta ja küllap arvasid, et me tahame midagi paljastada ja pilada..."
Kulli, J. (2005).  Filmitandem Kilmi-Maimik jäi Ameerikas pika ninaga. Õhtuleht, 14. juuli, lk 10. 

Tootmine:

Filmiprojekti arendusfaas: 15. jaanuar 2004 - jaanuar 2005
Ettevalmistusperiood: jaanuar - veebruar 2005
Tootmine: esimesed võtted toimusid juba oktoobris 2004, kuid põhiline võtteperiood algab veebruaris 2005
Järeltootmine: detsember 2004 - mai 2006
EFI andmekogu

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: "Mulle tundub, et Vainu portreega on pihta saadud koguni kahele asjale. Esiteks näib see olevat adekvaatne tegelikkuse peegeldus – just seesugune see müügiguru ongi – ja teiseks sobib see kontseptsiooni – just niimoodi, kavalalt meelitades veetakse tsivilisatsiooni aegade lõpu poole. Veidi utreerides võime me Vainu-sugustes näha Saatanat oma kütkestavuses, just seesugused kisuvad meid aegade lõpu poole, nagu kuulutab kristlik dogma. Teised asjaosalised, keda “Müümise kunstis” portreteeritakse, on madalama korruse tegijad, kuid seda ilmekamad, ning erinevad üksnes iseloomu poolest, mis on täpselt välja joonistatud. Maimiku ja Kilmi varasemates filmides on mind häirinud lahtisest uksest sissemurdmised, hambad ristis ponnistused... Ent sedapuhku meeldisid mulle just kõige grotesksemad kohad, kõige selgemad näpuganäitamised. Loendamatud kristliku põhjaga uususud kuulutavad ammu, et kui jumal kedagi armastab, siis teeb ta selle inimese rikkaks, et jumal jagab hüvesid, autosid, maju, raha ja muud kaupa. Selge, et selline jumal on inimese ahnuse loodud,  ning tal ei ole ei Vanas ega Uues Testamendis kirjutatuga midagi ühist. Omand ongi uus kultusobjekt, omanditunne religioon, ja kahtlemata meeldib see inimestele rohkem kui enesesalgamine, mida õpetab piibel. Ja Maimik-Kilmi on seda minu meelest kenasti näidanud, ehk on ainult liiale mindud tsitaatide (seebikad, reklaamklipid) valikuga.
Filmi lõpuosa, alates Ameerikas käigust, vajub kohati ära, sisaldab kordusi ja vigurdamist filmikeelega, vajaks ehk lühendamist ja ümberlõikamist. Ka võib imetleda filmitegijate enda müügioskusi, annet oma tööle tähelepanu tõmmata.
Aga muidu! Kui kenad kaadrid, kui ilmekad näod, kui head värvid!"
Remsu, O. (2006). Omandiiha kui uus religioon. Sirp, 3. nov, lk 13. 

Jaan Ruus: "Haruldaselt häid leide sisaldav film on tugev just grotesksetes episoodides ja detailides. Tegevusliinide vahele üleminekuks monteeritud telekaadrid ameerika seepidest ja reklaamfilmidest ning kasvava rohuga Tupperware poti korduv näitamine polnud küll parim leid. Filmi nõrgim koht on tema sidematerjal. Kuid film on suurepärane filmipublitsistika näide. Film tevikuna illustreerib teesi: inimestega manipuleeritakse ja manipuleeritavad on sellega nõus. Nad on nõus sellele isegi peale maksma. Ja kõik manipuleerijad on ise manipuleeritavad kellegi teise poolt manipulatsioonide paljuastmelises hierarhias. Näidatakse, kuidas see toimub.
Ameerikaliku  elamiskunsti õpikud propageerivad eksistentsiaalsete küsimuste lahendamist lihtsate tehnoloogiate abil. Nad soovitavad aktiivset tegevust. Ameerika kultuur on naiivne ja pealetükkiv. Selline kriitilise mõtlemise ähmastamine rebib inimese lahti elu tõsistest küsimustest ja muudabki manipuleeritavaks. Poliitikas viiakse massid manipuleerimisvõtete abil kuuletumiseni. „Müümise kunst“ tõstab probleemi: miks inimesed lähevad manipuleerimise ohvriks? See on küsimus filmi vaatajaskonnale. Kui peaks tõesti juhtuma, et vaataja hakkab sellele vastust otsima, siis kasvaks film suuremaks iseendast. Ja kas see polegi hea publitsistika eesmärk."
Ruus, J. (2006a). Müügimaagia. Eesti Ekspress: Areen, 2. nov, lk. B7.

Urve Eslas: "Ilmselt ongi «Müümise kunsti» dokumentaalsus see, mis vaatajat enim haavab. Seda kahel põhjusel.
Esiteks, dokumentaalfilmi žanr annab kiretuse, mida kunstiline film sageli ei sisalda. Seda isegi siis, kui vaataja teab, et ka dokfilm ei ole tegija hinnangust vaba. Tegija ideoloogia sekkub materjali vähemalt kaks korda: kui valitakse teema ja filmitavad ning eriti montaaži käigus.
Teiseks. Hirmu ei ärata stsenaariumikirjutaja välja mõeldud üleloomulikud õuduslood, vaid see, mille kohta vaataja teab, et on tingimused, meeleseisund, mille aktualiseerudes ta ise sellisteks tegudeks võimeline oleks. Kui paljud saavad öelda, et nad massimõjutusele allunud pole või ei ole kordki teistest tegevusvaldkondadest kõneledes äriretoorikat kasutanud?
Dokumentaalselt kirjeldatud ühiskonna toimemehhanism põhineb hirmul – hirmul mitte olla edukas, olla vaene, vana, imelik. Hirm mitte olla heaks kiidetud, sellest tulev edumentaliteet, muutumissoov ja äriretoorika moodustavad nähtuse, mida võiks kultuuriteoreetik Antonio Gramsci terminit kasutades hegemooniaks nimetada. Müümisretoorika ja saavutamismentaliteedi domineerimine genereerib vastavat usku, mõtlemist ja käitumist. Hirmul põhinev edumentaliteet imbub igapäevaellu kui lõhnatu ja värvitu gaas, mida me ei tunne, kuid mis mõjutab meie mõtlemist ja käitumist. Müügist on ammu saanud suurim religioon. Nagu enamikus religioonides, ei ole ka seal kohta irooniale. Põrgu või paradiis, vali. Üks jumal, üks hindamiskriteerium. Oled võitja või luuser, sellest sõltub, oled sa väärt elama või ei."
Eslas, U. (2006). Puudulikult sotsialiseerunud. Postimees : Kultuur Extra, 28. okt, lk 5. 

Andris Feldmanis: ""Müümise kunstis” on režissööriduo Jaak Kilmi ja Andres Maimik leidnud suurepärase koostisainete tasakaalu ning küpsetanud vaatajale oma Tupperware’i totsikus ühe imemaitsva dokfilmielamuse. Lisaks sellele, et tegemist on maitsva tükiga, on see samavõrra häiriv, terav ja ühiskonnakriitiline. Eriti mõjuv ongi just filmi argine toon.
Kui filmist nõrku kohti otsida, siis on selleks Ameerikasse raamatuid müüma mineva Raigo liin. Kuna Southwesterni raamatuäri bossid ei olnud just õnnelikud, et dokumentalistid nende äritegevuse kulisside taha tungivad, keelasid nad filmimise lihtsalt ära ja konfiskeerisid juba filmitud materjali. Teisalt on Raigo oma mõtiskleva loomusega asendamatu tegelaskuju: püüdes saada müügimeheks, jälgib ta toimuvat kõrvalt ning oskab esitada väga inimlikke küsimusi. Jälgiva dokumentaalfilmina “Müümise kunst” pigem näitab, kui ütleb. 
Feldmanis, A. (2006). "Müümise kunst" pakub vaataja enda peegelpilti. Eesti Päevaleht, 26. okt, lk 15.  

Margit Tõnson: ""Müümise kunst" on tandemi Maimik-Kilmi kõige objektiivsem ja erapooletum film. Ja kõige pikema inkubatsiooni- ja sünniperioodiga film ka. Provokatsioon, skandaal ja hinnangulisus on andmas teed tundlikule vaatlusele."
Tõnson, M. (2006). Õndsaks saamine [intervjuu dokumentaalfilmi "Müümise kunst" autorite Andres Maimiku ja Jaak Kilmiga]. Eesti Ekspress: Areen, 26. okt, lk B2-B3.

Tarmo Teder: "Kilmi ja Maimik on hästi kaalutlevad, oma tulemust ja edevust kaifivad filmimüügimehed, kes oskavad oma linateoseid teistest eesti kineastidest paremini turustada. Ja tihtipeale mitte üksnes filmi turustada, vaid seda ka sisukamalt ja võimsamini luua."
Teder, T. (2006). Alkeemikud ja hüpnootikud. Sirp, 27. okt, lk 1.