Portreefilm maalikunstnik Lembit Sarapuust.
Lembit Sarapuu erinevates paikades ja keskkondades – oma isikunäituse avamisel, õigeusu kirikus, kohvikus, kodus Õismäel, Kalamajas meenutamas lapsepõlve, looduses molberti taga, pankrannikul ja metsas uitamas, kunstigaleriides, presidendilt teenetemärki vastu võtmas jm. Oma kodus, boheemliku segaduse ja kõrgete raamatuvirnade keskel räägib ta muuhulgas kunstiloome tõukejõududest, mis tema meelest on viha ja raev, mitte armastus, nagu tihti oletatakse. Suure osa portreefilmist hõlmab Sarapuu maalilooming: näidatakse tema naivismisugemetega, ürgset väge ja erootikat kiirgavaid mütoloogilisi maale, täis alasti mehe- ja naisekujusid, vahel ka veidraid loominimesi, naisakte, aga ka rahulikke loodusvaateid. Paljud Sarapuu maalidest on Kalevipoja-ainelised. Loomingu ainest ammutab kunstnik nii eesti kui ka maailma mütoloogiast, seda omamoodi ümber mõtestades, endale mängulisemaks muutes. Sarapuu: „Müüdid tegelikult elavad edasi, kogu aeg. Ma mõtlen ise ka mõnikord müüte välja.“ Iga maali kohta on Sarapuul oma seletus ja lugu jutustada. Näiteks „Kalevipoega allmaailmas“ luues elas ta mitu päeva ühes Türisalu panga lähedases koopas, kogemaks maa-aluse elu tunnetust.
Maalide taustal jagab Jaanus Orgulas tekstilugejana kaadri taga mõtteid kunstnikust, nentides muuhulgas, et pahatihti on Sarapuu loodud müüte tõlgendatud vääriti ja mõni aeg tagasi ei tahetud tema pilte näitustel eksponeerida, kuna nende „müstiline seksuaalenergia vallandas ebamugavaid tundeid.“ Sarapuud kriitika aga ei häiri, tema ajab ikka oma rida. Nii nagu ei häiri teda ka päevapoliitika tühi-tähi. Sisemist rahu ja energiat käib Lembit Sarapuu suviti ammutamas loodusest, elab lihtsalt mõnda aega telgiga metsas. Ka usu poolest on ta enda sõnul pigem pagana- või looduseusku. Kunstnikku portreteeritakse erinevatest vaatevinklitest, sama mitmetahuline on ka tema väline kuvand: kord on ta kaadris militaarses riietuses matšomehena, kord galantse härrasmehena, lill rinnas. Lembit Sarapuud vaba loojanatuuri ja isiksust polegi võimalik lõpuni avada. Väga algupärane ja ürgne anne, unikaalne nähtus mitte ainult eesti kunstis, vaid ka maailma mastaabis, resümeerib filmis arhitekt Vilen Künnapu.
Vaata lisainfot selle filmi kohta