Nael II (1981)

Filmi valmimisest

Valmib filmi režiistsenaarium: 27.04.1981
Filmi ettevalmistusperiood: 28.04. - 30.05 ja 29.06. - 17.07.1981
Võtteperiood: 17.08. - 15.10.1981
Montaaž: 16.10. - 13.11.1981
Filmi üleandmine - 13. november 1981
Filmi maksumus - 40 680 rubla.
Allikas: Rahvusarhiiv ERA.R-1707.1.1989 Nukufilmi "Nael II" stsenaarium, lepingud, otsused.

Linastusluba nr 79/81 väljastati filmile 8.12.1981: ENSV Riiklik Kinokomitee lubab demonstreerida filmi kogu Eesti NSV kinolevis igasugusele auditooriumile tähtajatult.
Linastusluba Nº 13112/81 väljastati filmile 16.12.1981: NSVL Riiklik Kinematograafia Komitee lubab demonstreerida filmi kogu NSV Liidu kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajatult.
Allikas: Filmiarhiivi filmitoimik nr 4787.  

Arutelult Tallinnfilmi Kunstinõukogus
24. november 1981

S. Kiik: "Nael II" on tuntud-teada tasemel. Kujundlik, väga meisterliku liikumisega. Mitmed palad on vaimukad.

E. Tuganov: Ühinen Kiige arvamusega,  Ülo Vinter on hea muusika kirjutanud.

A. Vallikivi: Tihti meie multifilmid ei rõõmusta, kuna pole selget sisu ega stsenaarset täpsust. "Naelas" on selgus, ka tehniliselt hea film.
Allikas: Rahvusarhiiv ERA.R-1707.1.1990 Nukufilmi "Nael II" eelarve, kalkulatsioon, lk 26-28.

Katked intervjuudest Heino Parsiga

Räägime natuke "Naelast". Kui kaua see mõte sul idanes?
Täpselt ei mäleta, aga eriti kaua ma sellega vaeva ei näinud. Ehitasin suvilat, leidsin ühe vana roostes naela, vaatasin, et väga väljendusrikas.

Kuidas asi edasi läks?
"Nael" põhjustas veel suurema nõutuse kui esimene Kõpsu-film. Käisin stsenaariumiga ühe ülemuse juurest teise juurde, mitte keegi ei julgenud filmi käiku lasta. Otsustajad ei saanud aru, kuidas võib nael ekraanil üldse kedagi või midagi kehastada? Stsenaariumis oli sotsiaalset teravust, sellised palad, nagu vanade naelte võitlus noorte vastu, loorberipärg, mis muutub poomisnööriks, klotsi taga esinev kõver kritiseerija jm võimaldasid pisut laiemat üldistust, nähtavasti polnud ka see ülemuste tervisele eriti kasulik. Soovitati konsulteerida Moskvaga, kui "nemad" lubavad, läheb film käiku. Goskino peatoimetaja asetäitja ütles pärast stsenaariumiga tutvumist, et inimesena saab ta minust kui režissöörist aru, ent peatoimetajana pole tal õigust sellele alla kirjutada. Lubas vastutuse enda peale võtta juhul, kui ma esitan läbivaatamiseks monteeritud pildimaterjali. Käisin Moskvas mitu korda, iga korraga muutus stsenaarium aina hõredamaks. Kõik see toimus häireolukorras, filmi käikulaskmine hilines, grupp istus ilma tööta, käskkirjad lendasid. Ainus, mida ma saavutasin, oli luba võtete ajal mõned palad juurde teha, kuid tummvariandi vastuvõtmisel Goskinos visati kõige tuumakamad süžeed pildist ikkagi välja. Selle taustal tundus muinasjutuna võimalus, mis Tšehhoslovakkias, Ungaris jm ammugi tavaks oli saanud, et animafilm lasti käiku ideekavandi alusel, Liidus polnud seda õigust ühelgi stuudiol. Hiljem tegin esimesele "Naelale "järje, et ekraanil oleks kõik, mida ma algselt kavatsesin. Kaks uut pala võtsin juurde.

"Naela"kujundlikkus sõltus suurel määral animaatorite loomingust. Kes on hea animaator? Ja kuidas sa üldse animaatoritega töötasid?
„Naela" animatsioon  oli omamoodi pähkel, sest väliselt muutumatu ese pidi kujutama erinevaid tegelasi ja nendevahelisi suhteid, kusjuures puudusid igasugused abivahendid, polnud võimalik kasutada ei miimikat ega žestikulatsiooni. Animaatoreil tekkis näiteks probleem, kuidas saab nael olla lõvi? Nad unustasid ära, et ma võin pilti toetada heliga, aga peamine roll oli ikka liikumise plastikal, see pidi välja mängima nii lõvi kui ka dresseerija käitumise ning reaktsioonid. Meil sai tavaks enne filmivõtteid kokku tulla ja pala detailselt läbi arutada, et ülesanne oleks selge, siis läksid nad paviljoni. Ahi, Krimm ja Sahkai suutsid filmi päris hästi sisse elada, resultaat oli kena.

Sa oled üle elanud raskeid aegu. Mis sind on aidanud iseendaks jääda?
Eesti talutares oli puhaskamber. See oli ruum, kuhu saabastega ei mindud, seal hoiti perekonnapilte, ristiti lapsi ja toimusid üldse pere kõige pidulikumad sündmused. Niisugune puhaskamber peaks olema iga inimese hinges, sellest piisab, et üle olla hädadest ja muredest, mida elu kaasa toob, ja vastu panna igasugustele "-ismidele", mis inimest ahistavad. Headus kannab siinilmas kõige suuremaid intresse.
Kiik, S. (1995). Vastab Heino Pars [intervjuu, kus Heino Pars räägib oma eluteest, tööst ja filmidest]. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 3-15, ill.   

Milliseks hindate eksperimendi osa nukufilmis?
Eksperiment on igal alal vajalik, muidu tekib seisak. Noortest on näiteks Kalju Kivi kasutanud ka muid materjale. Omal ajal oli «Nael» näiteks niivõrd eksperimentaalne, et rahvusvaheliselt märgiti selles ära kujutise (peegelduse efekti) tehniline lahendus. Siin tahaks eriti aga esile tõsta operaatori Arvo Nuudi otsivat mõtet.

Kas «Naela» sünd oli juhus?
Muidugi oli see puhas juhus — mõte plahvatas, kui sattusin vaatama ühte ilmekat kõverat naela. Fantaasia hakkas tööle: sellega saab midagi ära teha. Algul olid nukujuhid ka nõutud. Omaette probleemid tekkisid paindliku, naelaks sobiva materjali leidmisega, kuna käepärast ei olnud soovitatud kulla-hõbeda segu, sai selleks lihtsalt kummi. Kirjandusliku materjali juures tekkis probleeme — nael osutus väga üldistusvõimeliseks, eriti kõver nael. Mõned seltsimehed aga soovisid, et tegu oleks ikka mõne konkreetse asutuse kohta käiva kõverusega.
Aadla, H. (1985). Mees nukufilmimaailmast [Heino Parsist]. Sirp ja Vasar, 11. okt, lk 7.

Heino Pars meenutab, et kõik algas selle filmi puhul eks­perimentidest, kuidas üliting­likkusega midagi väljendada: «On vaid üldfiguur ja liiku­mine, mis kannab ka emotsio­naalset laengut. «Nael» oli tõeliseks eksamiks nukujuhtidele. Ajapikku hakkas asi minema ja mõne lõiguga võib rahulegi jääda. «Nael» II ei mõjunud enam nii uudsena, on ehk sisult raskem jä olemuselt kuivem, igatahes kolmandat filmi küll kavas pole. Mind ehmatas ka kino­publik, kes naeris kõige sobi­matumas kohas. «Naela» teema pole kaugeltki ammendatud, kuid ta pole endale enam hu­vitav teha. Muu tingliku ese­mega võiks võiks ehk küll filmis katsetada.»
Kalda, V. (1983). "Meemeistrite linn" [H. Klaari, H. Parsi  mõtteavaldused, ka nukufilmist "Nael"]. Nõukogude Õpetaja, 9. juuli, lk 4, ill.

Filmist ajakirjanduses

Heino Parsi kui kunstniku omapära seisab selles, et ta käsitab režissööri ülesannet loomingugrupis pea­mise väljamõtleja ja konst­ruktori tegevusena, leidurina, kes multiplikatsiooni ebata­valisi vahendeid julgesti kasutades, seab vastamisi fan­taasia ja tegelikkuse, reaalsu­se ning väljamõeldu ja sellest ootamatust «nõiduse harmoo­niast» oskab välja meelitada mitte ainult spetsiifiliselt multiplikatsioonipäraseid efekte, vaid ka kunstilise väärtusega ideesid. Kunstis on Parsi jaoks eriti määrav uue mater­jali, faktuuri, tegelikkuse valdkonna tunnetuse element.

Multiplikatsiooni tugev külg on vormide ülekandmine ja võimalused elavat loodust ning elutuid esemeid vaheldumisi näidata, väljamõeldut loodus­likuks muuta, hingetut, iga­päevaselt harjumuslikku fan­tastiliseks muuta. Just siin peituvad paljud väljendus­likkuse saladused ja multifil­mides esinevate kujude oma­pärane «animism».
Seda süga­valt tunnetades on H. Pars loonud mitmest mikronovellist koosneva filmi «Nael», mis kuulub tema loomingu pare­mikku. Kui sageli märkame elu väljenduslikkust juhusli­kult silmahakanud oksa või mõne teise objekti puhul? Midagi sellist nägi Heino Pars vanas kõveras naelas ja ta kirjutas stsenaariumi, milles puhtinimlikes situatsioonides ja konfliktides ei esine mitte inimesed, vaid omapärasel vii­sil täidavad nende aset tavali­sed naelad. Üldistatult, samal ajal aga erakordselt väljendus­rikkalt tulevad neis novellides esile kavalerist naela ja daa­mide, uudishimuliku tallalakkuja ja haamri, tänaval kak­levate ja miilitsajaoskonda sattuvate joodikuist naelte ning lõpuks naelast loomataltsutaja ja lõvi omavahelised suhted. Nagu pantomiimis, sõ­nadeta tegevuses alati, on siin­gi kõik üles ehitatud reaalse inimtegevuse äratundmisel, mõistaandmisel.
Tänu meisterlikkusele ja täpsusele on väljenduslikkus hingestatud, niisugune, mida võib kadestada professionaalnegi näitleja — miim.
Assenin, S. (1977). Pürgimine mitmekesisuse poole [Eesti multifilm 20-aastane]. Sirp ja Vasar, 25. nov, lk 6-7, ill.

Nukkude parade-allez

Jaan Ruus valis poolsajandi jooksul tehtud kahesajast Eesti nukufilmist välja kümme, mis kõnekad omas ajas ja üle aja.
“Nael” (1972, Heino Pars)
Neli allegoorilist sketši inimsuhetest, mille koomika johtub sellest, et inimesi mängivad jäigad naelad, kes käituvad kui inimesed. Armastajapaari tango ja oma taltsutaja areenil ära sööv lõvi panevad kaasa elama ja lustima. Jätame saladuseks, millest tehti need filminaelad.
Nukuna võib filmides mängida ju igasugune ese: surnud rott, taevatäht, kirjutusmasin või paberileht.
Pars oskas leida materjali ja tegelase järsu vastanduse, ja ta tegi naeltefilmi ajal, kui nukumeistrid maailmas polnud veel inimkujulistest nukkudest kaugemale jõudnud. Hiljem, jah, on tehtud filme isegi liivalossidest rannal. Kuid “Nael” tehti kümmekond aastat enne seda, kui John Lasseter Pixari stuudios hak­kkas arvuti abil asju elustama. “Naela” ajal veel arvuteid polnud ja ekraanil toimuv on hea ehtne käsitöö, handwerk.
Ruus, J. (2007). Nukkude parade-allez [Jaan Ruus valis 200st Eesti nukufilmist välja 10, mis kõnekad omas ajas ja üle aja, nende hulgas "Nael"]. Eesti Ekspress : Areen, 22. nov, lk B10, ill.

Filmi koomika johtub naela materjalist tuleneva jäikuse ja tema inimliku, loomuldasa painduvast, elstsest ainest eeldatava tegutsemisviisi vastuolust. Tänu juveliirsele elustamisele on jäik metall saavutanud väljendusjõu, mida iga miim võib kadestada.
Kuigi film oli nii ideeliselt kui ka tehniliselt täiesti erakordne, on tähelepanuväärne seik see, et filmi ei lastud peaaegu mitte ühelegi rahvusvahelisele festivalile. Seda juhtus vaid üks kord Itaalias, kus "Naela" hinnati tehnilise saavutusena.
Heino Parsi esimene satiiriline film "Nael" on kahtlemata ka üks suurimaid režissöörist stsenaristi õnnestumisi, jagades 1973. aasta kevadel Alma-Atas esikohta koos ülipopulaarse seriaaliga "Oota sa!".

"Nael" II järgnes 1981. aastal. Film koosneb kolmest lühipalast, mis käsitlevad ühiskondlikke probleeme. Tsensuur oli läinud veidi leebemaks ning filmi esimese osa edu tõttu oli kergem naeltest peategelastega uut stsenaariumi läbi suruda. Seekord oli Goskino suhtumine leebem ning "Nael 2s" õnnestus Parsil ära teha ka esimesest osast välja jäänud lühilugu roostes naeltega. Osaliselt kasutas Pars üheksa aastat tagasi filmitud kaadreid.
Tenusaar, A.; Koppel, A. (2005). Hommage nukufilmimeistrile [Heino Parsist ja tema nukufilmidest]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 86-93, ill.

Heino Parsi 80. juubel ehk Nukufilm näitab uut ja vana

Heino Parsi iseloomustab eelkõige uuendusmeelus ja uute lahenduste otsimine nii sisus kui vormis. Ta lõi populaarteadusliku suunaga nukufilmi. Olles ise loodusarmastaja ja huviline, püüdis ta loodusimesid edasi anda ka lastele, jagada teadmisi ja äratada huvi looduse vastu. Teise olulise teemana on Pars oma filmides käsitlenud kõlbluse ja inimsuhete probleeme. Kuigi tema täiskasvanutele suunatud looming on küllalt väike, leiab Parsi satiiridest tahet panna publik mõtlema elu teravate nurkade üle. /---/

Vormilt eksperimentaalse ühiskonda käsitlev satiirini jõudis Pars oma filmiga „Nael“ 1972. aastal. Film koosneb neljast lühipalast „Armastus“, „Pugeja“, „Huligaan“ ja „Tsirkus“, kus naela käsitletakse inimtegelasena. Nagu pantomiimis on siin kõik üles ehitatud inimtegevuse äratundmisele ja üldistamisele. Terve aastakümme enne John Lasseter (režissöör ameerika arvutistuudios Pixar), kes hakkas isikustama tavapäraseid esemeid nagu lamp ja gloobus, tegi Heino Pars oma „Naela“ filmi valmis ilma arvuti abita, saavutades samaväärse efekti.
Filmi Instituut, Uudised, http://www.filmi.ee/uudised/#heino-parsi-80-juubel-ehk-nukufilm-naitab-uut-ja-vana (09.03.2016).