Nelli ja Elmar (1998)

Filmist ajakirjanduses

Livia Viitol: „XII Pärnu rahvusvahelisel dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivalil esilinastus Enn Säde uus dokumentaalfilm "Nelli ja Elmar". Film äratas tähelepanu - ühtejärge hommikust öö või uue hommikuni filme vaadanule mõjus Säde film nagu pangetäis külma vett. Hävivate kultuuride ja väikerahvaste saatuse pärast südant valutav eestlane leidis end ühtäkki silmitsi omaenda tõsielu tegelikkusega.

Kinolinal on viimase mõju igatahes kõhedaksvõtvam. Film muutis lokaalse globaalseks ja globaalse lokaalseks. Säde kaamera omandas luubi tähenduse. Filmi teemaks on ühe väikese Lõuna-Eesti küla ja maainimeste elu A.D. 1997, ent eesti külaelu käsitletakse ka retrospektiivselt. Juba teema valik on täistabamus. Ühelt poolt tühjenev eesti küla ja soikus maaelu, mis peaks kõigi eelduste kohaselt olema Eesti elu päevaprobleem number üks, aga ometi ei ole. Teisalt eestlase kannatusterohke argielu, millest on kirjutanud Mats Traat oma romaanides "Minge üles mägedele" ja "Kodu on ilus". Viimane pealkiri kõlab nagu postulaat, mida Säde püüab avada filmikeeles.“ /---/
Viitol, L. (1998). Nelli ja Elmar ehk eesti küla retrospektiivis. Sirp, 24. juuli.

ETA: „Enn Säde tõsielufilm "Nelli & Elmar" pälvis Põhja-Ameerika vanimal filmifestivalil Chicagos 30- kuni 60-minutiliste lühidokumentaalfilmide kategoorias parima filmi auhinna - Hõbedase Hugo kuju.

Chicago 34. rahvusvahelise filmifestivali peaauhind on kõrgeim rahvusvaheline tunnustus režissööri senisel loometeel ning tähtsamaid võite kogu Eesti dokumentalistikale läbi aegade.

Peagi oma 60. sünnipäeva tähistav Säde on lisaks aastakümnetepikkusele helirežissööritööle eesti kultuuriavalikkusele tuttav eeskätt kui valusaid sotsiaalseid probleeme käsitlevate maaeluteemaliste ja etnograafiliste filmide lavastaja.“ /---/
Eesti film sai Chicagos peaauhinna (1998). Postimees, 16. sept.

Annika Koppel: „Ergavkollane sügis Lõuna-Eesti maalilisel kuppelmaastikul jääb mälupilti Enn Säde tõsielufilmist „Nelli ja Elmar“. See on nii ilus, et võtab hinge kinni.

Seal, kuplite vahel ühes talus, elavadki Nelli ja Elmar. Elavad kahekesi, neil on „üts lehm, kats pinni ja kanaq. Traktorit ei oleq“. Olgu kohe öeldud, et filmi peategelane on Nelli. Tema talitab lehma, teeb heina, paneb ja võtab kartuleid, laotab põllule sõnnikut - ühesõnaga teeb kõike, mida maal ikka tehakse. Elmar seevastu talitab tasakesi, istub teleka ees ja uurib oma margikogu. Elmar on haige.

Filmitegijate õhutusel võtab endine postiljon Nelli jalgratta ja läheb vanale postiringile. Nii mõnedki talud, kuhu Nelli neliteist aastat tagasi posti viis, on nüüdseks tühjaks jäänud. Mahajäetud ja lagunevate kodude pimedate silmade vaatamisest hakkab valus. Hakkab kaadritaguse hääletagi, mis hetk hiljem emotsiooni üle kordab.

Koos Nelliga käime taludes, kus elu paremini läheb: naabrimees on saanud Rootsist uue adra ja proovib seda oma põllul. Ettevõtlikkusest pole puudu olnud ka perel, kes piimakarja pidas ja laenu najal suured laudad ehitas. Nüüd on laudad tühjad, üksainuke lehm sees, sest piima kokkuostuhind on nii madal, et tootmine ei tasu kuidagi ära. Ühe talu noor peremees unistab turismitalu pidamisest, on heisanud Eesti lipu ja ehitanud laululava. Samas elab kolme lapsega noor pere töötu abirahast ja lastetoetusest - tööd ei ole.

Nii hargneb Nelli juhatusel meie ees lahti ühe Lõuna-Eesti küla elu. Pilt, mis avaneb, on kohati nukker, kohati liigutav, ent mitte päriselt lootusetu. Enn Säde filmist kumab läbi kriitiline noot, aga see ei tule maainimeste suu läbi. Asjad lihtsalt on nii, nagu nad on.

Film on tehtud suure pieteeditundega. Ja ega Nelli, keda rezhissöör juba kakskümmend aastat tunneb, pole ka kaamera ees kõike nõus rääkima. Tal tuleb ju külas edasi elada. Seepärast jääb Nelli enda taust ja ka tema ning Elmari lugu vihjeliseks ja markeerituks. Aga ega seal suurt saladust vast taga olegi - kes maaelu lähemalt tunneb, aimab küll.

Esmapilgul on Nelli üks tavaline tore ja tubli naisterahvas, nagu neid igas külas leidub, ja tabadki end mõttelt: miks just tema? Vastus selgub peagi. Nelli ei ole siiski päris tavaline. Nelli on varem filmis mänginud. Filmimehed saabuvad tema juurde taevast: režissöör Olav Neuland, kelle filmis „Tuulte pesa“ mängis Nelli Mahtjamäe talu perenaist, ja Rudolf Allabert, Nelli mees. Filmis muidugi.

Nelli kohtumine filmimeestega on üks filmi parimaid hetki, ehkki siin on küll tegu lavastusega. Ülevalt võetud kaadrid Nelli talust ja külast lisavad filmile omamoodi kõrgusemõõtme: juhtub ka imeasju siin Võrumaa külas.

Enn Säde on öelnud, et „Nelli“ film on omamoodi väljakutse: kui ta kuulis, et Peep Puks hakkas tegema filmi miljonär Harri Männilist alapealkirjaga „Eestlased Lõuna-Ameerikas“, tuligi talle mõttesse teha film alapealkirjaga „Eestlased Lõuna-Eestis“.

Kui Enn Säde Nellile kirja saatis ja teda Tallinna filmi esilinastusele kutsus, läkitas Nelli vastu telegrammi: „Ei tule. Nelli.“ Nelli oli filmi Haanja esilinastusel juba näinud ja rohkem ta ennast vaadata ei tahtnud.

Et „Nelli ja Elmar“ kaugel Ameerikas Chicagos ülemaailmsel filmifestivalil kõrgema autasu - Hõbedase Hugo pälvis, on tore küll, aga kes seda nii täpselt teab, arvas Nelli. Ometi on see  kõrgeim tunnustus, mis Eesti tõsielufilmile seni osaks saanud.

Ärge seda filmi maha magage!
Koppel, A. (1998). Nelli ja Elmar ehk eestlased Lõuna-Eestis. Esilinastus. Postimees, 31. okt.

Maris Balbat: „Elu on Enn Sädele kätte mänginud kadestatava olukorra dokumentaalfilmi tegemiseks: Lõuna-Eesti maastik oma jahmatavas ilus, küla, milles on nii tänase Eesti maaelu hääbuvaid kui ka elujõulisi suundumusi, peategelasest maanaine, kelle vitaalne olek ja värvikas haanjapärane keelepruuk silma ja kõrva rõõmustavad ja kes koguni ühes mängufilmis on kaasa teinud.

Teadagi ei mängi elu ise midagi kellelegi kätte, võimalused tuleb ära tunda ja realiseerida. Paarkümmend aastat tagasi tegi Enn Säde helirežissöörina koos filmilavastaja Olav Neulandiga Lõuna-Eestis mängufilmi "Tuulte pesa". Neuland kutsus taluperenaise ossa kohaliku elaniku Nelli, et anda rollile ehedust ja nakatada ka kutselisi näitlejaid ehtsa olemisega.

Hiljem on Enn koos perega Nellil tema Rõuge-lähedases talus suviti külas viibinud. Ja nii sai Nellist lõpuks peategelane tõsielufilmis "Nelli ja Elmar". Film räägib temast ja tema mehest, aga mitte ainult.“
Balbat, M. (1998). Sädemega Nelli Lõuna-Eestist [filmist "Nelli ja Elmar"]. Maaleht: Kultuur, 5. nov, lk 29.

Mari Klein: „Filmis on koht, kus ootamatult ilmub nähtavale purilennuk. Nelli läheb päris ähmi täis. Hiljem selgub, et lennukiga maanduvad Olav Neuland ja Neulandi filmis Nelli mees olnud Rudolf Allabert. Nelli näitlejakarjäär sai alguse just Olav Neulandi filmist "Tuulte pesa".

Enn naerab: "See oli Nellile, jah, täielik šokk. Ta polnud neid kumbagi ju üle kümne aasta näinud ja ei teadnud mitte midagi. Nägime ränka vaeva, et seda lennukit tema eest varjata. Pidasime Olaviga ühendust. Siis ütlesid raadiojaamad üles ja mobiililevi kadus ära. Jalutasime Nelliga mööda surnuaia äärt. Pidin ta eemale juhtima, et ta lendureid ei näeks. Nelli muudkui küsis, et miks me seda teed mööda läheme. Mina nuputasin vastuseid välja. Aga plaan õnnestus ikkagi."

"Säde Enn on see kõige suurem sulik," ütleb Nelli filmis, kui on ehmatusest pisut toibunud. Enn itsitab. "Mulle see lause meeldib. Jätsin selle meelega sisse. Ainult, et ingliskeelsetesse subtiitritesse ei tõlkinud."
"Mul on kahju, et ma ise ei saanud lendamist proovida. Olen vana langevarjur. Filmimise juures oli kõige parem see, et muidu sadas päevad läbi. Ajal, mil lendamiskohta filmisime, oli puhtjuhuslikult paar tundi selget ja ilusat ilma", meenutab režissöör. "Samamoodi oli Elmari haiglasseminekul nagu tellitud maas ilus paks udu."
Klein, M. (1998). Dokumentalisti ajaarvamine käib laste ja filmide järgi. Säde Ennule meeldib sulik olla [filmist "Nelli ja Elmar"]. TVleht, nov, lk 8.

Kaile Kabun: „Nüüdne film võeti üles eelmisel sügisel. Nelli räägib, et filmimehed võtsid ka kartulikraapimise ja heinte lohistamise lindile, kuigi ta hoiatas, et mis nad panevad rumalusi filmi. Nii kui ma nina uksest välja pistsin, nii käis üks tiks-tiks-tiks, imiteerib Nelli kaamera tööd. Kui režissöör Enn Säde tegi ettepaneku kunagine postiring Nelli juhatamisel läbi käia, mõtles Nelli, et naljapärast võib ka. Aga nemad tegid klõps-klõps, naabrid on filmis ja tühjad talud, vangutab Nelli uskumatult pead.

Korra oli mul ikka nii häbi, mõtlesin, et jätan filmi pooleli, tunnistab Nelli. See puudutab filmilõiku, kus Nellile on üllatusena Rõuges ette valmistatud kohtumine "Tuulte pesa" filmipartneri Rudolf Allaberti ja filmi lavastaja Olav Neulandiga, kes saabuvad deltaplaaniga.

Ma olin sõnnikut laotamas, kui Säde tuli ja ütles, et väga oleks vaja korraks Rõugesse minna, kõneleb Nelli. Külalised olid ootamatud ja haarasid Nelli koguni embusse. Aga mul oli ju sitahais man, on Nelli õigustatult praegugi pahane.“
Kabun, K. (1998). Nelli: andsin filmimeestele sõrme, võtsid terve käe [E. Säde filmi "Nelli ja Elmar" peategelasest filmi teleesilinastuse eel]. Võrumaa Teataja, 7. nov. 

„Täna kell 21.45 esilinastub ETV-s Enn Säde dokumentaalfilm “Nelli ja Elmar”, mis pärjati Chicago rahvusvahelisel filmifestivalil Hõbedase Hugo auhinnaga. Chicago festivalilt saadud auhind on kõrgeim tunnustus eesti dokumentalistikale läbi aegade.

Film räägib kahest vanainimesest, Nellist ja Elmarist, kes veedavad oma pensionipõlve Lõuna-Eestis, Rõuge lähistel. Endine postiljon Nelli sõidab filmis jalgrattaga läbi oma kunagise postiringi ja tutvustab oma kanti. Pilti saadab pidev Lõuna-Eesti murdes kommentaar. Operaatoritöö on Ago Ruusilt ja originaalmuusika on kirjutanud Rauno Remme. Filmi on tootnud Eesti Telefilm ja Faama Film.

Nellini jõudis Säde oma varasema filmitöö kaudu, naine mängis 1979. aastal amatöörina Olav Neulandi filmis “Tuulte pesa” perenaise rolli.“
Nelli ja Elmar jõuavad täna õhtul Chicagost koju (1998). Eesti Päevaleht, 7. nov.

Esta Tatrik: „Tunnistan, et ma ei saa selle filmi suhtes olla erapooletu. Esiteks sellepärast, et kuulun nende inimeste hulka, kes ei vaja võrukeelsele jutule kirjakeelset tõlget. See keel on mulle oma ja arusaadav ning tema tähendusväljas kõlab enamat kui ainult harjumuspärasest erinev keel. Ja seetõttu vaataksin filmi filmist endast suurt hoolimatagi.

Teiseks - olgugi et tehtud pigem dokumentaalfilmina, näib olulisem selle kultuurantropoloogiline tähendus. „Nellit ja Elmarit“ on avalikkusele tutvustatud kui poolpoliitilist vaadet külaelule, lugu sellest, kuidas riik on ühe maanurga koos inimestega unustanud ja maha jätnud. Ning kindlasti oleks just see aspekt viimane, mis sunniks mind seda filmi vaatama. Hoopis olulisem on näha, kuidas inimesed tolles kultuuri lagunemise ja hääbumise keskkonnas elavad.

Ka hääbumine ja lagunemine on kultuurikeskkond, lihtsalt üks kultuuri arenguetappe. Vananev kultuur ei küsi kõrvaltvaatajatelt abi ega appikarjeid, ta on tihtipeale vaiksem, väärikam ja omal moel jõulisem, kui tundub kaastundliku pilguga vaadates. Filmi autorid on kaastunnet vältinud. Ja seega säästnud kultuuri tollest poolpoliitilisest haletsusest, mida jõuetuteks peetavatele tavatsetakse rakendada.

Täiesti mõistetav, miks film Ameerikas huvi äratas. See on ju puhas romantika, arhaikumi pastoraal keset tsivilisatsiooni. Primitiivses maakolkas elab külanaine, kes on mänginud filmis ja keda režissöör veidra lennumasinaga külastab. Ta võtab käsitsi kartuleid ja tõstab hanguga heina. Ja loodus on ilus nagu postkaardipilt. „Nelli ja Elmar“ on köielkõnd reaalsuse ja väljamõeldise piiril, ilmselt peab muumaine filmivaataja endalt pidevalt küsima, kas see ikka on tegelikkus, mida ta näeb. Ja endale pidevalt sisendama, et on ikka küll.

Küllap oleks kultuurantropoloog lähenenud materjalile veidi erinevast vaatenurgast, rõhutanud teisi asju ja küsinud ehk muid küsimusi. Ent ometi on film kultuurantropoloogilisem kui mõni muu antropoloogiasse suunatu.“
Tatrik, E. (1998). Nelli ja lennumasin [filmist "Nelli ja Elmar"]. Postimees, 9. nov.

Mihkel Mutt: „Väikerahvast kummitab päevast päeva dilemma, kas olla või näida. Kui palju läheb auru ja vilet enda teadvustamiseks, läbilöögiks laias maailmas, kui palju iseenda tarvis?  See probleem kerkib ka niisuguse filmi puhul nagu Enn Säde "Nelli ja Elmar", mida detsembri lõpul ETVst uuesti vaatasin.

Iga eestlane teab, et meie talud tühjenevad ja elu maakohtades kiratseb. Meile  pole sel  uudisväärtust, küll aga näiteks Kanada kodaniku jaoks.

Filmis näidatav Nelli ringkäik mööda vana postiljonimarsruuti aitab luua paikkonna kollektiivset portreed. See on "mis Koosta peres uudist" või nagu ühes rootsi autori luuletuses "Kiri kodust", mille  Tõnu Tepandi kuulsaks laulis ("Kes on surnud,  kes haiged ja kellel on "see närvidest"").

Siin on värvikaid portreid, näiteks too tubli ja uje Andres, kes tahab rajada turismitalu ja on ehitanud tantsupõranda ning poodiumi värvusmuusika jaoks. Ta on üks neid tüüpe, keda kunst ei mõtle välja. Õnn talle kaasa elukaaslase leidmisel.

Peaasjalikult  küsitleb Nellit kaamera tagant Enn Säde ise, vahel on aga Nelli pandud intervjueerija rolli; ta käib ning ärgitab naabreid oma lugusid filmivaatajale lahti rääkima. Väikene tehislikkuse maik sellel on. /---/

Filmis on muidu suhteliselt vähe lavastatust. Kindlasti see, kuidas Nelli ja Elmar vanamoodsast telekast leedi Diana matust vaatavad. Ainus tõeline (ja õnnestunud) kujund on  tundmatu mees, tagant- ja külgvaates, kes päris mitmeid kordi nagu juhuslikult kaadrisse ilmub, lõõtspill õlal, ning kaob puude vahele, orgu või käänaku taha, saateks nukker peiarlik teekäija laul lõõtsal. See jääb vaatajat pikaks ajaks kummitama.

Selle filmi puhul tekib konflikt vanas mõistes sisu ja vormi vahel. Näiteks kirikul, kodusel ilutulestikul ja leinakasel on siinkirjutaja maitsele natuke harras koduvideo maik. Aga filmi kui terviku genereerimise oskuselt ning muidugi helilt ja pildilt on tegemist kõrgprofessionaalse tööga. Võrumaa sügisvaated on südantlõhestavalt eleegilised ja kaunid.“ /---/
Mutt, M. (1999). Vaikuse kohutavus [filmist "Nelli ja Elmar"]. Sirp, 22. jaan.


Tiit Kändler: „See film on ühtpidi väga lihtsast asjast. Inimene elab ja töötab, teeb kaasa mõne seikluse, ja jääb siis vanaks ning hääbub. Sama lugu on ka paigaga, kohaga. Koht elab ja on, armastab ja annab tööd. Siis aga, kes teab mis põhjustel, jääb äkki nõrgaks ja käib alla. Enam ei lähe kohe kuidagi, kuidas sa ka ei püüaks, ja tulemusteni jõudmine võtab üha rohkem jaksu. Koht ei pea enam kinni, ei tõmba/ ei anna jõudu — kuigi teisalt tulijale, untsantsakale on selle loodus ikka sama kaunis ja vaata et kaunimgi veel kui koha headel aegadel. Lõpuks läheb koht aja haamri alla ja kes selle ostab, seda meie silmad ei näe. Teistpidi on see film millestki väga keerulisest. Millestki nii keerulisest, mis kiiresti muutuvate aegade voolus keerleb ja keerleb üha kiiremini nagu vesi kraanikausi augus, kuni viimaks läheb ühes vooluga alla, jõudes kusagil kaugel mõnda teise merre. See film on inimväärikusest.

Enn Säde on Eesti filmiilmas omaette mees, omaette nähtus. Heliinseneri haridusega Säde on helisid paika pannud sadakonnale Eesti filmile, mille seas on esindatud kõik valdkonnad — populaarteadus ja kunst, tõsielu ja mäng. "Helisid olen tõepoolest korjanud," tunnistas ta 1987. aastal TMK-le antud intervjuus, "need on minu värvid, see on minu palett, millega mängin."
Kändler, T. (1999). Inimese väärikus kahemõõtmelisel pinnal [filmist "Nelli ja Elmar"]. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 87-90.