Sellised kolm lugu: Tristan ja Izolde (1999)

Balti riikide ühisprojekt

"Tristan ja Izolde" on üks lühifilm kolmesest kassetist "Sellised kolm lugu...". Eesti, Läti 1999, 88 min, esilinastus X Stockholmi rahvusvahelisel filmifestivalil 17. novembril 1999. Kassetti näidati ka Pimedate Ööde festivalil ja jõulude ajal Tallinna Kinomajas.

Peeter Simm esialgsest plaanist: "On kokku lepitud, et iga maa võtab aluseks ühe klassikalise novelli. Lätlased valisid selleks "Tristani ja Isolde", leedulased "Jumalaema kiriku Pariisis." Meie nimetame oma filmi "Aidaks“.“
Kokk, A. (1998). Simm tegi Sõrve sääre tipus "Aidat". Sõnumileht, 30. sept, lk 15.

Esialgsest Eesti-Läti-Leedu kolmikfilmist ei tulnud aga midagi välja, kuna leedulased loobusid, ja nii sattus valikusse lõpuks hoopis kaks eestlaste tehtud lugu, lisaks „Aidale“ ka Ervin Õunapuu „Kõrbekuu“.

Jaak Kilmi kasseti esilinastusest X Stockholmi rahvusvahelisel filmifestival:

„Kolmas ehk keskmine film sellest kassetist oli aga tõepoolest Lätist ja esindas Baltimaade kõige juhmimat ja halvemat maitset. Askolds Saulitise “Tristan ja Isolde”, nii oli filmi nimi, sümbolistlik ja pateetiline lugu kahest armastajast ja Läti allmaailmast, maneerlikust tagaajamisest ja kitšisegusest romansist võttis hoobilt ära igasuguse tõsiseltvõetavuse kahelt samasse kassetti paigutatud Eesti filmilt. Nii jäigi Peeter Simmile viimasena täiesti tänamatu ülesanne korralikult jutustatud ja mängitud värvika looga vaataja normaalne hingamine taastada.“ 
Kilmi, J. (1999). Ristumised Stockholmis. Sirp, 26. nov.

Kristiina Davidjants kassetist: „“Sellised kolm lugu…” meenutab mingil veidral moel joomaseltskonda, mille üksteist mitte tundvad osalised hommikul kuidagi öelda ei oska, kuidas nad üldse ühte lauda sattusid. On täiesti mõistetav, et kahest-kolmest lühifilmist koosnev filmikassett on majanduslikult ilmselt kõige otstarbekam filmi tegemise/tootmise viis (vähemalt produtsendi jaoks), kuid nii mõnigi kord otsib vaataja kas või alateadlikult mingit sidet erinevate lugude vahel, olgu see tegur siis sisuline või vormiline. Kassetis “Sellised kolm lugu…” midagi säärast küll ei adu, pole seal mingit kolme filmi läbivat ühtset teemat või muud seesugust. Võib-olla üksnes viited klassikale.“
Davidjants, K. (2000). Sellised kolm filmi. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 67-69.

Läti filmist eesti kriitiku pilguga

Kristiina Davidjants: „Pärast esilinastust saalist väljudes ütles üks keskkoolieas tütarlaps teisele: “Issand kui imelik, ma praegu mõtlesin, et Lätis tehakse kah popmuusikat.” Tegemist oli õnneliku vaatajaga, sest tema sai vähemalt mingi emotsiooni või mõtte pärast Askolds Saulitise filmi “Tristan ja Isolde” vaatamist. Karta on, et valdava enamikuga nii ei juhtunud. /---/

Näha on, et “Lacplesise” aegadest on palju vett merre voolanud. Ei ole need enam karukõrvad, mis läti mehele jõudu ja rammu annavad. Hoopis tulirelvad, nahktagid ja ristid kaelas. Kui filmi pealkirjast oleks võinud järeldada, et inspiratsiooniallikaks on samanimeline armastuslugu, siis tegelikult on see arvamus ekslik. Pigem on see hoopis Oliver Stone’i (“Sündinud tapjaks” (Natural Born Killers, 1994) mis Saulitise meeli painama on jäänud. Natural Born Killers segi MTVga. Hämmastav, et niivõrd sisutühja filmi stsenaariumi kirjutamiseks läks vaja koguni kahte inimest, nagu hiljem tiitritest selgus.“
Davidjants, K. (2000). Sellised kolm filmi. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 67-69.

Tarmo Teder: „Askolds Saulitise (33) Riiga tänapäevastatud “Tristan ja Isolde” oli lausa jube. Žanrilt segapudrulise ja naiivse tänavavideo võtmes võetud pretensioonikas lavastuses oli märulimomente, kuid kõige selle gangsta, armastuse, linnapoeesia, psühholoogitsemise ja actioni küljes oli punnitatuse ja tunnetele rõhuva muusikaga ülespuhutuse tugev maitse. Vaatajat raevu ajavate klišeede taga paistis mitte üksnes kangutava režissööri higi, vaid suisa ropud nukuteaterlikud käperdamisjäljed seksapiilse kangelanna (Inese Misane) ja macholiku kangelase (Uldis Ulmanis) seadmisel. Huvitav, kellele säärast olemuslikult värdjalikku kinopildiesteetikat pähe tahetakse määrida. Parem vaadaku teismelised filmisõbrad Hollywoodi macdonaldslikku rämpsu kui Saulitise magusheroilist okset.

Rääkisin pärast “Tistani ja Isolde” Eesti esilinastust kahe kriitiku, kahe režissööri ja ühe operaatoriga. Kaks neist olid Saulitise “teose” vaatamisel sarnaselt minuga, kuid viisakusest allasurutud marus. Allakirjutanu tundis end pigem vihaleajava jalgpallistaadioni tribüünil kui kinosaalis. Operaator, kes võtnud nii teleseriaale kui ka pikki mängufilme, kostis, et kui ta oleks esimesel õppeaastal teinud sellise kursusetöö, oleks ta (kui teda polekski välja visatud) ise koolist lahkunud.

Tekkis küsimus: äkki tahtiski noor läti režissöör muu pretensioonikuse kõrval nõudlikumat vaatajat ärritada? Või polnud osaval läti produtsendil parajasti mingit muud tükki kassetti lülitada. Leedu kineastid ju hüppasid Balti ühisfilmina kavandatud “Sellise kolme loo…” alt ära. Igatahes Õunapuu film mõikas Saulitise taustal kohe kolmkümmend kraadi kangema margina. See “Tristan ja Isolde” mõjus, täiesti siiralt, maailma kõigi aegade viletsaima filmina, hullemini kui kaks aastat radiaatoril seisnud Pärnu õlu.“
Teder, T. (2000). Anekdoot, okse ja pollaportree. Sirp, 7. jaan.