Tšekaa komissar Miroštšenko (1925)

Katke Enn Säde kirjutisest Sirbis:

"See on natuke teistmoodi jutt ja jätan selle siinkohal katki, kuid tahan ikkagi filmini jõuda. Ühes kirjas 1930. aasta paiku kirjutab nüüd juba miskit moodi prantsust purssiv onu: „Enne kevadpühi nägin siin [Belgias - toim] kinos üht Eesti filmi, siinne nime oli tal „Tšeka küüsis”, aga kuidas tal Eestis nime oli, seda ei tea. Oli päris kena vanu tuttavaid kohti jälle üle hulga aja näha. Sääl oli muist Tallinnas ja muist Narvas üles võetud. Mul üks tuttav mereväelane mängis ka sääl kaasa, tundsin ta kohe esimesest pilgust ära. Mängis kaunis hästi oma osa. Küll belglased arutasid, kust  kohapealt see film pärit on. Nemad siin ei tea Eestist midagi, küll on kole tume rahvas. Pilt oli täitsa selge ja puhas ...”  

Tegelikult on see imede ime, et 1925. aastal  Eestis tehtud film on Kesk-Euroopas filmilevis, nagu meil täna on kombeks rääkida. Ja ime on seegi, et see tummfilm on meie filmiarhiivis tallel ja ootab uuel aastal digitaliseerimist, et jõuda laiema publiku ette. Mina pole seda näinud, uurisin üksnes kümneid reklaamfotosid filmiarhiivi fototeegis ja valisin ühe siia leheküljele. Siinmail on ta jooksnud pealkirja all „Tšeka komissar Miroštšenko”, tootjafirmaks Eesti National Film Tallinnas, lavastajaks sakslane  Paul Sehnert, operaatoriks Rudolf Unt. Peaosatäitja komissar Miroštšenko rollis (no valiti alles nimi!) Mihkel Lepper, pärastpoolegi Eesti filmis nii- või naamoodi kaasa löönud aktiivne „filmihull”. Hilisemat Theodor Lutsu filmi „Noored kotkad” (1927) linastati küll samuti Saksamaal, siinkohal jään aga võlgu vastuse, kumb neist algusaja lugudest õigupoolest varem Saksamaal linastus.

Mõistagi olid mõlemad nimetatud tummfilmid minu põlvkonna jaoks peidus seitsme luku ja riivi taga „erifondides” ja ainult nõukogude aja filmikunsti heerold Ivar Kosenkranius on neid näinud, nagu saan järeldada tema raamatu „Eesti kino minevikuradadelt” (1964) põhjal. Kahel leheküljel pritsib Kosenkranius parimate propagandakaanonite kohaselt tuld ja tõrva nende algajate (!) tehtud filmide kohta („ ... filmil pole kunstiga absoluutselt midagi ühist, ta teenib ainult Nõukogude-vastase propaganda eesmärke ... Tehniliselt tasemelt allpool igasugust kriitikat ...”), aga ta ei leia oma raamatus kohta paarile realegi, et autorid ja osatäitjad vähemasti nimepidi ära tuua. Tänu filmiloolasele Jaak Lõhmusele, kes aitas mul leida Veste Paasi raamatust jutuks oleva filmi andmed, saan neid siinkohal nimetada. Kes osatäitjatest oli minu onu „tuttav mereväelane”, jääb vist igaveseks saladuseks, ehkki osav uurija saaks ju sundaega teeniva madruspoisi kaaslased miskitpidi kindlaks teha."
/---/
Säde, E. (2010). Üks kauge jõulujutt lörtsi ja vihmaga, filmist rääkimata. Sirp, 17. dets.