Nõmme (1999)

Filmist kriitiku pilguga

Rein Tootmaa: „Igasugune dokumentalistika fikseerib mingisuguse tegelikkuse. Mis lindile võetakse ja kuidas see filmi pannakse, sõltub tegijate taotlustest. Tegelikkus on nii rikas, et sealt on võimalik leida alati katet ja tõestust mis tahes ideele, kontseptsioonile või teooriale. Kunagi tehti USAs näiteks pikk kaheosaline dokumentaalfilm “This is America”, kus oli registreerimiseks valitud tegelikkuses vohav eba(-loo­mulik, -sünnis, -terve, -normaalne). See masendav pilt sai tegijate meelest tõene ja nende vaatenurgast vaadatuna see kahtlemata seda ka oli, ent kõike seda tendentslikult kokkukuhjatut ei oleks tohtinud sellise pealkirja alla kokku võtta. Ennekõike just selle vastu protesteeris filmile vastukaaluks loodud laul “This is not America”.

Siin vaadeldavatest kolmest Tallinna äärelinna-kesksest dokumentaalfilmist on kaks selgelt tellitud muusika järgi tehtud, nendesse koondatud materjal on sihipäraselt temaaatiline (“Kalamaja”) ja mitmekülgne (“Nõmme”), kolmas (“Agulis”) on nägemusfilm. Sealjuures fikseerivad kaks viimast eeslinna/agulit sellisena, nagu see (ühe meelest) on ja teisel puhul, nagu (tellija meelest) vaja. Kolmandas jällegi propageeritakse agulit sellisena, milliseks see võiks (jällegi tellija meelest) tulevikus saada. Tõde on sama mitmetahuline kui tegelikkus, olgu selleks siis fassaad, argipäev või kujutlus.
/---/ 

Nõmmest on staažikas filmimees Rein Raamat teinud tellija soovil promolis-paraadihõngulise ülevaatefilmi, mis täidab oma eesmärgi ehk liigagi suurepäraselt. Filmist näeme, kui hästi ikka nõmmelased elavad; millised head võimalused on neil nii töötamiseks, meelisharrastusteks kui puhkamiseks. Saame teada, et selline paradiislik olukord on inimsõbraliku looduskeskkonna näol ainult osaliselt taevast kaela kukkunud, ülejäänu on loonud härra Nikolai von Glehn ja raudtee, aga peamiselt siiski Nõmme praegused juhid ja ametnikud, natuke ka nõmmekad ise.

Nõmme headus võetakse läbi süstemaatilise põhjalikkusega, laste heaolu fikseerimisest (7 kooli, 11 lasteaeda, mänguväljakud, eneseteostusvõimalused huvialaringides ja spordis) kuni vanurite sotsiaalmaja ehk päevakeskuseni (Pihlaka 12), kus vanurid kaasaegse muusika saatel võimlevad ning vana saksakeelse laulukese saatel seltsitegevust harrastavad nagu eelmise EW ajal, mil Nõmmel olnud kokku üle saja seltsi, ühenduse ja organisatsiooni. Lausa idülliliselt on näidatud, kuidas nad ketravad ja kangast koovad, pitsi heegeldavad ja gobelääni meisterdavad. Tõnu Mikiveri häälega Elem Treieri tekst, mis on selle filmi üks isikupärasemaid tegelasi, saadab pildirida algusest peale kuidagi valvsalt ja kiivaltki, markeerides oma hoiakus tektsilooja suhet tema hoole alla usaldatud Tammsaare ja Vilde pärandisse.

Suurmeestest pole Nõmmelgi kunagi puudust olnud. Nii käiakse kaameraga Kristjan Raua majamuuseumis ning Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses. Linnaosa vanem Värner Lootsmann, kellele filmis korduvalt sõna antakse, juhibki tähelepanu sellele, et Nõmmet iseloomustab prestiižne elanikkond, kelle vaimne potentsiaal ja kultuurilembus “on jätnud jälje Nõmme arengusse” ehk siis kujundanud kohalikku vaimset elukeskkonda.

Filmis näidatakse Nõmmet võimalikult igakülgselt. Põhjalikumalt tutvustatakse Sisehaiguste Haiglat (funktsionaaldiagnostika kabinet, klistiirituba jne.), Kultuurikeskust (katkend lasteetendusest ja klassikalise muusika kontserdist), klaasivabrikut tütarettevõtetega, kalmistuid ja vabaõhu-ujulaid; ülevaatlikumalt suusahüppekeskust, tenniseväljakuid, parke, iluaedu, turgu, hotelle, Pappa Pizzat, rõivakauplust, kommipoodi jmt. Kõik see ilupildilisus pluss trafaretne käsitluslaad kokku lõhnab kangesti sotsialistliku realismi järele. Isegi üksikud puudused on fikseeritud nagu tollele stiilile iseloomulik.

Nõmme suurimateks probleemideks on omanikele tagastatud majade üürnikele elamispinna leidmine, Pääsküla prügimägi (ökoloogiliste ja sotsiaalsete probleemide rägastik), keskkonda sobimatud barakid ning see, et Nõmme maksab ülekohtuselt Tallinna eelarvesse rohkem kui tagasi saab.

Filmi lõpuosa on venitatud. Peale ekskurssi arhitektuuri tundub, et film hakkab lõppema, tekst on selline: “Oma rohelise aedlinnaga on nõmmelane kokku kasvanud. Selle männikute värske õhu saab kogu Tallinn. Ta ei taha elama minna mingisse teise linnaossa. Iga nõmmelane hoiab oma kodukohta ja iga nõmmelase südames on tema laul Nõmmest. Need isemoodi laulud väljendavad sama tunnet – kodukoha-armastust.” Ilus poeetiline lõputekst, ent vastu ootusi sellega film ei lõpe, vaid hakatakse hoopis funktsionalistlikku stiili iseloomustama ja näitlikustama, näidatakse korraks Nõmmele sobimatuid hiigelbarakke ning minnakse siis pikemaks ajaks klaasikontserni. Sellele järgneb taas ootamatu pööre Männiku staadionile, kus lapsed suve- ja sügisepidu peavad. Sellest peost suubutakse osavalt järgmisse, Nõmmele iseseisva linna õiguste andmise 72. aastapäeva – mispuhul see film ilmselt telliti ja tehtigi.
“Nõmme” näol on tegemist korraliku ja üsna põhjaliku ülevaatefilmiga. Ometi ei saa me öelda, et see ongi kogu tõde Nõmmest. Kindlasti eksisteerib seal mändide all teisigi Nõmmesid, mis jäävad oma kaamerat ootama. Ning tegelikult on Rein Raamatu filmi tõeline väärtus hoopis teistsugune kui sellisena, nagu ta on mõeldud. Vaatamata teatud sorti taotluslikkusele jäädvustab film ometigi ka AJALE olemuslikku, allakäivale ja ennast hävitavale tsivilisatsioonile iseloomulikku. Aga see on juba hoopis teine jutt.“
Tootmaa, R. (2002). Agul paneb progressikultusele mehiselt vastu [filmid: Rein Raamatu “Nõmme” (1999), Õnne Luha “Agulis” (2001) ja Marko Raadi “Kalamaja – puitlinna võimalus” (2000)]. Sirp, 8. veebr.

Tarmo Teder: „Kolme vaatlusaluse filmi [“Kalamaja – puitlinna võimalus”, "Nõmme" ja “Agulis” - toim] ühine teema on puitasum. Tallinna linnaosadest näeme Kalamaja, Nõmme, Kassisaba, kesklinna paiku. Rezissöörid on nii või teisiti puudutanud vanade majade erilist hingust ja neis elavaid iselaadseid inimesi. Mõnikord on tunda natuke koha vaimu, videolinti on püütud lai spekter tüüpe paljudes tegevustes. Kaamerast pole pääsenud ka loomad ja linnud.

Rein Raamatu “Nõmme” on ülevaatefilm linnaosast, mis oli kunagi omaette aedlinn. Sõna saavad ametnikud ja juhid, Raamatu kaamera püüab inimesi tegevuses, pöördub korduvalt võtma maju mändide all, fikseerib ajaloolisi fotosid. Elem Treieri sulest pärit ja Tõnu Mikiveri pealeloetud tekst kõlab mõõdutundlikult, olles pigem tagasihoidev ja valivalt maitsekas kui infotihedusega soolav.

Ülevaatefilmi üheks oluliseks teemaks on inimese tervis ehk ka tõutervis, mille kindlustamine ja tootmine algab maast madalast. Käsitletakse haridusteemat, näidakase lapsi õppimas, huviringides ja sportimas. Nõmmel on seitse kooli ja üksteist lasteaeda. Aga tegutsevad ka pensionärid oma päevakeskuses. Nõmmel on palju iluaedu, lisaks tervisele ja vaimsusele tõusebki filmi kolmandaks märksõnaks kodukohaarmastus.

Raamatu filmi alguses esitab Treier imeliku küsimuse: “Kas Nõmme rajaja Nikolai von Glehn (1841—1923) oleks teadnud uskuda, et männikute ja liivikute vahele, kus saadi suvilakrunte osta, areneb kõige suurem Tallinna linnaosa?” Mis tähendab teadnud uskuda? Muidugi ei teadnud. Tegelikult püüab film vastata teisele küsimusele: “Kes on siin tänapäeva Glehn?”

Filmimiseaegne linnaosa vanem Värner Lootsman nendib, et Nõmme elanikkond on silma paistnud vaimse potentsiaali ja kultuurilembesuse poolest. Sinna on kodu rajanud arhitektid, muusikud, kunstnikud, kirjanikud, teadlased ning kindlasti on see oma jälje jätnud kogu Nõmme arengusse. Omaette särava plejaadi moodustavad Nõmme gümnaasiumi vilistlased.

Raamat on oma kaameraga päris paljudesse paikadesse jõudnud ja teemad (haiglad, laulu- ja mänguseltsid, kunstiline isetegevus, Nõmme kultuurikeskus, Underi ja Tuglase kirjanduskeskus, Kristjan Raua majamuuseum, kalmistud, vabaõhu-ujula, suusahüppetorn, tenniseväljakud, prügimägi, barakid, klaasivabrik jms) natuke eklektilisse ketti monteerinud, aga ruumiliselt suurest ja ka ajas ulatuslikust Nõmmest enam-vähem ülevaate andnud.

Mitte üksnes Glehn, vaid ka raudtee rajas Nõmme. Alguses, 1886. aastal valmis loss, park, skulptuurid, palmimaja, Kalevipoja monument. Omaette linnaks kuulutati Nõmme 12. novembril 1926 EW valitsuse otsusega. Ametnik mainib, et Nõmme maksab tänu rikkamale elanikkonnale Tallinna eelarvesse tunduvalt rohkem, kui ta sealt ise tagasi saab. Apoliitiliselt eetilist joont hoidvas filmis pole Nõmme kui linna iseseisvuse taastamisest piiksugi tehtud. Ja õige kah, see oleks muusika teisest operetist. Pääsküla prügimäe tuhandete kajakate keskel sobravad prügimikud rabamaastiku ja silmapiiri foonil on võimas ja kaunis filmipilt, mida markeerib ökoloogia- ja sotsiaalprobleemidele viitav lause. Natuke pikemat kommentaari väärivad XX sajandi algul raudteelaste tarvis ehitatud barakid Pärnu maante ääres. Näeme ka viiekorruselisi moodsaid betoonbarakke, mis Nõmmele ei sobi. Filmi lõpetavad vaated helikopterilt.

Raamat on teinud vastutustundlikult kaardistava töö, mis jääb Nõmme linnaosa või ehk ka linna arhiivi audiovisuaalseks varamuks hoolimata sellest, mis poliitilise partei esindajad parajasti Nõmmet juhivad.“
Teder, T. (2002). Kaks liitrit õlut ja sada grammi viina [filmidest “Kalamaja – puitlinna võimalus”, "Nõmme" ja “Agulis”]. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 87-91.