Vana mees tahab koju (1991)

Tallinnfilmi annotatsioon

"Vana mees tahab koju" on Raimond Kaugveri samanimelise romaani ekraniseering. Filmi peategelane on lihtne töömees Toomas Simmo, läbinisti positiivne tegelane. Mees, kes kõiki mõistab, kõikidele suudab andestada. Oma elus kolm maja ehitanud Simmo maailmavaate teljeks võiks pidada tema kodu. Ühteaegu on see maailma keskpunkt, kõikide asjade algus ja samas kõiksus. Oma kodu vastandiks on – vanadekodu, antuna must-valges tonaalsuses. Simmo on märter, kes oma surma läbi inimeste patud lunastab ja nad nägijaks teeb.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk. 612.

Romaanist filmiks

1960ndate keskpaigast kuni surmani Eesti loetavuse esiviisikus püsinud Raimond Kaugver (1926-1992) käsitles kriitiliselt ajakohaseid ühiskonna- ja eetikaprobleeme. Erilist kriitikute poolehoidu ta ei leidnud, kuid seevastu nautis hiigeltiraaže ja lugejate armastust.

„Terav sotsiaalne teema läbib ka R. Kaugveri romaani „Vana mees tahab koju“ (1983), mille põhjal kirjutas stsenaariumi Maria Zverjeva. See Moskva dramaturg sai Eesti kinopublikule tuntuks Leida Laiuse filmi „Varastatud kohtumine“ stsenaristina.
„Vana mehe...“ puhul on ta üsna adekvaatselt käsitlenud kirjanduslikku algallikat, eeldades, et publikut köidab just äratundmisrõõm, enda samastamine tegelastega, nende olukordade nägemine kinolinal, millesse filmi tegelased satuvad meie heitlikus tänapäevas.“
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk. 612.

Hinnanguid filmile

Jaanus Kulli:  „On vist liigne väita, et filmi õnnestumise on oluliselt määranud Kaljo Kiisa suurepärane mäng. „Vana mees” on üks väheseid Eesti linateoseid, mida reklaamides võib kogu panuse teha staarile. /---/ Simmo kuju saab K. Kiisa kehastuses sedavõrd jõulise sisemise plaani, et mitte üheski kaadris, mitte üheski liigutuses, silmavaates pole kübetki kunstlikkust ega võltsi. K. Kiisa Simmo on kahtlemata üks paremaid rolle eesti filmikunstis.

„Vana mees tahab koju” teiseks plussiks võib lugeda žanrilist väljapeetust. R. Kaugveri samanimelise romaani ekraniseering on puhas melodraama, sellega ei püütagi flirtida, seda varjata. Stoorit hoitakse pinges mitme dramaatilise ja korralikult välja arendatud kõrvalteemaga /---/ Ent filmi keskmesse jääb siiski  läbinisti positiivne Toomas Simmo, kes kõiki mõistab, kõikidele andestada suudab. /---/ Tuleb vaid imestada, et sellist rolli kandes jääb K. Kiisa Simmo niivõrd lihast ja luust olevuseks.
/---/
Siinkohal tulekski mitmete meeldejäävate näitlejatööde kõrval (K. Kiisale lisaks R.Trassi Albert, M. Smeljanski Peeter, Raivo Tamme Sääsk) tunnustavalt märkida peaoperaator Enn Putniku tööd. K. Kiisa ülitäpne ja sisendusjõuline mäng Simmo vaoshoitud emotsioonide ja hingeseisundi fikseerimiseks on režissööril ja operaatoril lubanud ohtralt kasutada suurt ja ülisuurt plaani. Ja tunnistagem, et kaadrid Simmo näoilme ja pilkude vahendamisel on ühtaegu kõnekad ja efektsed.
Kulli, J. (1992). Regina ja vana mees ühe katuse all [K. Kiisa filmist „Regina” ja T. Kase filmist „Vana mees tahab koju võrdlevalt]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 63-69.

Üleminekuaja filmid

„Ajaloolis-poliitilisel skaalal jäävad Kaljo Kiisa „Regina“ ja Tõnis Kase „Vana mees tahab koju“ nn üleminekuaega. Ainuüksi filmide montaažilehed fikseerivad aegade muutusi. Veel 1989. aastal valminud „Reginaga“ kaasneb märge: „Lubatud linastamiseks ENSV piires tähtajata.“ Kaks aastat hiljem Tallinnfilmi ja Sojuztelefilmi ühistööna ekraanile jõudnud „Vana mehe“ montaažileht on igasugustest pitsatitest ja juhistest puhas. Tallinnfilmi lähiminevikku tagasi vaadates tähistavad nimetatud filmid aga peaaegu ühe etapi lõppu stuudio ajaloos, jäädes ühtedeks viimastest, mida vähemal või suuremal määral Moskvast toetati või lausa telliti. Eesti noor režissuur oli esiplaanile alles astumas ja veel ei olnud meie arvuliselt tagasihoidlikku filmitoodangusse jõudnud täna justkui kohustuslikuks saanud retro.“
Kulli, J. (1992). Regina ja vana mees ühe katuse all [K. Kiisa filmist „Regina” ja T. Kase filmist „Vana mees tahab koju võrdlevalt]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 63-69.