Viimne reliikvia (1969)

Filmiarhiivi annotatsioon: Filmi aluseks on Eduard Bornhöhe ajaloolisest jutustusest “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad” võetud üksikud motiivid. Romantiline lugu kartmatust ja vabast mehest Gabrielist, kes võitleb õigluse eest ja kurjuse vastu Vene-Liivi sõja ajal.

Tallinnfilmi annotatsioon: See ei ole sugugi mitte eesti kirjandusklassiku Eduard Bornhöhe ajaloolise jutustuse "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad" filmivariant. See on iseseisev ekraaniteos, kuhu Bornhöhe süžeest on võetud üksikuid seiku ning motiive. Mis puutub kesksesse, siis on ühine ehk ainult see, et Gabriel ja Agnes teineteist armastavad. Tegelasedki langevad Bornhöhe omadega kokku peaasjalikult vaid nimede poolest. On aga ka neid, kes Bornhöhel puuduvad.

Võib-olla on film ajalooliselt mõnevõrra täpsem kui Bornhöhe jutustus?  Ei, ka ajaloolist Vene-Liivi sõda, mis peeti 16. sajandi teisel poolel, ei ole selles filmis näha. Mingil määral ei ole taotletud tolle ajajärgu suurte ja keeruliste ühiskondlik-poliitiliste protsesside laiaulatuslikku edasiandmist. See on lihtsalt üks romantiline lugu kartmatust ja vabast mehest Gabrielist, kes võitleb õigluse eest ja kurjuse vastu. Lugu Gabrieli ja kauni Agnese armastusest. Olulist teavet pildi paremaks mõistmiseks kannavad endas laulutekstid, mis on kirjutanud Paul-Eerik Rummo ning viisistanud Uno ja Tõnu Naissoo. Laule laulab kaadri taga originaalvariandis Peeter Tooma, venekeelses dublaažis Georg Ots.
Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakijastus, lk 470.

Filmi ajaloolisest taustast

Filmi sündmustik kulgeb 16. sajandi 60.-70ndatel aastatel. Ajalooline fakt on, et Pirita klooster vallutati ja põletati maha aastal 1577 Vene-Liivi sõja (1558-83) käigus venelastest sissetungijate poolt. Filmis pole ajaloolist tõde taotletudki ning  nõukogude tsensuuri tõttu on vene sõdalased asendatud talupoegadest ülestõusnutega. 1560. aastal toimusid Lääne- ja Harjumaal talurahva ülestõusud, kuid need suruti kiiresti maha. Need ülestõusud olid ajendatud Vene sõjaväe rüüsteretkedest, mille ees kaitseta jäänud talupoegade seas kasvas pahameel oma isandate vastu. Liivi sõja tagajärjel läks Eesti Rootsi, Poola ja Taani võimu alla.

Filmis on teisigi lahknevusi ajaloolistest faktidest. Saksa soost Ivo Schenkenbergist, kes kogus enda ümber eesti talupoegadest väesalga ja võitles vapralt 1577. aastal Tallinna kaitsel Vene väe vastu, on filmis tehtud röövlipealik ja kõrilõikaja. Liivi ordu ehk Liivimaa katoliiklik rüütliordu (1237-1562) oli Saksa Ordu Liivimaa haru, mis iseseisvus täiesti 1525. aastal pärast Saksa Ordu Preisimaa valduste sekulariseerimist reformatsiooni tagajärjel. Sellesse kuulusid vandetõotuse andnud rüütelvennad, preestervennad (vaimulikud, kandsid musti rüüsid) ja nn poolvennad (käsitöölised, teenijad, kandsid halle rüüsid).
Eesti entsüklopeedia (1990). 5. kd. Tallinn: Kirjastus Valgus, lk 558-561.

Filmi valmimisloost

Eesti kultusfilmiks kujunenud “Reliikvial” on vähe ühist Eduard Bornhöhe ajaloolise jutustusega “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad” (1893). Lavastaja Grigori Kromanov ja stsenarist Arvo Valton on kirjandusliku allikaga võrdlemisi vabalt ümber käinud, võttes sealt üksnes sündmustiku põhilülid, tegelaskujud, vajalikud detailid, ja ehitanud nendest täiesti uue teose.

Film valmis läbi rohkete otsingute, valu ja vaevaga. Alates käsikirjast ja lõpetades osatäitjate valikuga. Filmi stsenaariumist pidi saama Arvo Valtoni diplomitöö Moskva Üleliidulise Kinematograafiainstituudi (VGIK) kaugõppeosakonna lõpetamisel filmidramaturgia erialal. Valtonile pakkus tolleaegne Tallinnfilmi toimetuskolleegiumi peatoimetaja Lembit Remmelgas, et ta kirjutaks Bornhöhe “Vürst Gabrieli” põhjal stsenaariumi. Potentsiaalsetest režissööridest olid asja vastu huvi tundnud Jüri Müür ja Kaljo Kiisk, kuid loobusid. Siis pakuti lugu Grigori Kromanovile ja algas lõputute läbirääkimiste ja ümbertegemiste periood.

Valton üritas püsida kinni Bornhöhe ekraniseeringu idees, Kromanov aga otsis jätkuvalt filmi juhtmõtet.

Lõpuks tuli idee loobuda Bornhöhest ja kirjutada samade tegelastega täiesti uus lugu. Alles stsenaariumi neljas variant (kokku oli neid viis) pälvis stuudio kunstinõukogu  heakskiidu, kuid sedagi tuli hiljem veel parandada. Filmi toimetaja Lennart Meri nentis käsikirja neljanda variandi arutlusel stuudio kunstinõukogus (6.02.1968) naljaga pooleks -  Bornhöhe Gabrieli “tegelastest on säilinud vaid Agnese kikkiskõrvaline kimmel”.
ERA R-1707.1.1083.

Pärast Bornhöhest distantseerumist otsustas Kromanov teha puhtakujulise seiklusloo nn mõõga ja mantli žanris. Sellega seoses oli  Tallinnfilmi kunstinõukogul palju kõhklusi-kahtlusi, sest stuudiol puudusid selles žanris varasemad kogemused. Teise režissööri Kalju Komissarovi sõnul istusid nad koos Grigori Kromanoviga nädal aega Moskva Filmiarhiivis, vaadates iga päev 5-6 tundi maailmatasemel seiklusfilme, üritades sealt õppida ja šnitti võtta, jälgides kõiksugu action´eid, võitlusstseene, hobuseid.
DVD Viimne reliikvia (2004) lisa Proovivõtted teise režissööri kommentaaridega.

Parimate eeskujudena jäid sõelale kolm filmi: Christian-Jague’i romantiline seiklusfilm “Tulp-Fanfan” (1951) Gerard Philipe´iga peaosas, “Robin Hood” Douglas Fairbanksiga peaosas ja Tony Richardsoni “Tom Jones” (1963) Albert Finney’ga peaosas.
Elmanovtš, T. (1985). Grigori Kromanovi filmid. Lavastaja Grigori Kromanov [Koost. I. Veisaitė-Kromanova]. Tallinn: Eesti Raamat, lk 525.

Kromanovi huvitas, milles seisnes nende meelelahutuslike filmide eriline menu. Viimasest on näiteks laenatud “Reliikvia” üks mahlakamaid stseene - Agnese ja Gabrieli ühine ulukikintsu söömine külakõrtsis kaminatule ja tärkava armastuse paistel. Arhiividokumentidest on näha, et filmi autorid palusid oma kirjaga (23.11. 1967) Feliks Liivikult, tollaselt ENSV MN Riikliku Kinematograafia Komitee esimehelt kaasabi nende filmide tellimiseks Riiklikust Filmifondist Moskvas.
ERA R-1707.1.1089.

Filmi toimetaja Lennart Meri lõi aktiivselt kaasa linaloo sünnile. Näiteks “Viimse reliikvia” toruposti ja kirjatuvide initsieerijaks munkadele-salakuulajatele oli just tema. Meri “poliitiline taip nõudis väljaelamist!”
Kärk, L. (2010). “Viimne reliikvia” ja “Valgus Koordis”: žanrifilmist žanrifilmini II. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 107.

Osatäitjad, kandidaadid ja varumehed

Suurem osa filmi ettevalmistusajast kulus peaosade kandidaatide otsimisele. Pikka aega ei suudetud leida Agnese osatäitjat. Esialgseid kandidaate oli Filmiarhiivi näitlejaproovide fotoalbumite põhjal nii Eestist, Leedust kui ka Venemaalt. Kunstinõukogu pidas arvukatest kandidaatidest tugevaimateks leedulanna Nijole Lepeškaitet (Kaunase draamanäitleja) ja noorukest Faime Sprenk-Dorni (Tallinna 1. Kk, Tallinna Moemaja modell). Kuid Kromanov ei leidnud ikka veel seda “päris õiget”.

“Agnest otsiti maa alt ja maa pealt”, meenutab režissööri abi Margit Ojasoon dokumentaalfilmis “Igavene reliikvia”. Filmiti ära kõik episoodid, kus Agnes ei osalenud ja alles kolm nädalat hiljem kinnitati sellesse rolli Riiast leitud Ingrida Andrina (Läti draamanäitleja).

Sama pingelised olid teise peaosalise - Gabrieli -  otsingud. Tehti kümneid fotoproove. Üks tugevamaid kandidaate sellesse rolli oli Bruno Oja (O'Ya) Poolast, keda koos Leonhard Merziniga vaheldumisi katsetati ka Ivo ossa, kuid Moskva kinokomitee ei lasknud O'Ya kanditatuuri läbi. Lõpuks leidis filmi kunstnik Rein Raamat Krimmis kombineeritud võtetel viibides täiesti juhuslikult Aleksander Goloborodko, tollal vähetuntud Simferoopoli draamateatri näitleja, kes paistis silma hea välimuse ning vehklemis-ja ratsutamisoskusega.

Ivo rollis oli algselt leedu näitleja Juozas Budraitis, kes aga võtetel Taevaskojas kukkus hobuselt ja murdis vaagnaluu. Teda kutsuti asendama Peeter Jakobi, kellega tuli kõik juba võetud stseenid uuesti filmida.

Kloostri abtissi  osas prooviti ka Lisl Lindaud, kuid otsustati siiski läti näitlejanna Elsa Radzina kui noorema ja särtsakama kasuks. Vend Johannese rollis oli Rolan Bõkovi varumeheks Einari Koppel. Bõkovil oli võtete alguses esinemiskeeld ja kaheldi, kas ta üldse saab tulla.

Nunn Ursula rolli konkureerisid Eve Kivi kõrval ka Luule Laanet (Komissarov) ja Ada Lundver. Neist esimene oli kunstinõukogu silmis viimase hetkeni kaalukas konkurent Eve Kivile. Ka jõumees Siimu otsiti kaua. Margit Ojasooni sõnul külastati mööda Eestit kõikvõimalikke poksi- ja maadlusvõistlusi, valimaks sobivaid jõulisi figuure, kuid lõpuks jäi sõelale ikkagi Uldis Vazdiks Lätimaalt.

Põhjalikumalt filmi loomislooga seotud seikadest, telgitagustest ning osatäitjate valikust vt:
Kangur P. (2011). Viimne reliikvia. Pilk legendi taha. Tallinn: AS Ajakirjade Kirjastus.

Dubleerijad

Gabriel (Aleksandr Goloborodko) – Mati Klooren
Agnes (Ingrida Andrina) – Mare Garšnek
Abtiss (Elsa Radzina) – Aino Talvi
Vend Johannes (Rolan Bõkov) – Jüri Järvet
Siim (Uldis Vazdiks) – Aksel Orav
Ivo (Peeter Jakobi) – Olev Eskola

Filmi muusikast

Filmi õnnestunud muusikalise lahenduse taga oli samuti palju katsetusi ja otsinguid. Arhiiviandmetel kirjutas esialgse filmi originaalmuusika tuntud vanamuusika viljeleja Andrei Volkonski (Peeter Volkonski isa) Moskvast. See leping siiski katkestati, kuna tema orkestrantide improvisatsioonil põhinev muusika ei vastanud Kromanovi ootustele. Uno ja Tõnu Naissoole jäi pärast seda filmile muusika kirjutamiseks ja salvestamiseks aega vaid kaks nädalat!
Raimond Felt. Meenutusi Grigori Kromanovist, filmi- ja telerežissöörist. Lavastaja Grigori Kromanov (1995). [Koost. I. Veisaitė-Kromanova]. Tallinn: Eesti Raamat, lk 147-148.

Filmiloo meenutustes on Tõnu Naissoo märkinud, et ajanappuse tõttu tegid nad isaga tööjaotuse - laulud viisistas Uno Naissoo ja filmi taustamuusika tegi Tõnu Naissoo.
Dokumentaalfilm "Igavene reliikvia", 2003.

Filmi eestikeelses variandis esitab laule Peeter Tooma, venekeelses Georg Ots.

Peeter Tooma: "Viimsesse reliikviasse" jõudsin juhuslikult

Peeter Tooma, kes on "Viimse reliikvia" laulud iga eestlase südamesse laulnud, jõudis selleni oma sõnul puhta juhuse tõttu. Pärast Peeter Volkonski loobumist sattusid filmitegijad ajahätta ning et Tooma juhtus parasjagu silmapiiril olema, saigi ta võimaluse need laulud sisse laulda.
Toomale – tolleaegsele esimese kursuse teatritudengile – avaldasid erilist muljet Paul-Eerik Rummo tekstid. "See istus igatpidi. Ei olnud kõhklustki ära öelda. Ja lood iseenesest on ka suhteliselt lihtsa helikeelega, nii et minusugusele diletandile sobisid," ütleb Tooma.
Kruusmägi, A. (2012). "Kromanov röökis: "Grünberg, ma ei lase teid enam kunagi filmi ligi!"" [Kuidas sündisid Eesti tuntuimad filmihitid: meenutavad S. Grünberg („Hukkunud Alpinisti hotell“), A. Maasik („Nipernaadi“), R. Pettai („Vanad ja kobedad“), M. Põldre („Need vanad armastuskirjad“), H. Tamme („Nukitsamees“), P. Tooma („Viimne reliikvia“)]. Õhtuleht, 22. okt, lk 12-13.

Võttekohtadest

Võtted toimusid 1969. aasta varakevadest hilissügiseni ja seda mitmes paigas – Tallinna vanalinnas, Virtsu rannas, Kuressaare lossis, Muhumaal, Ahja jõe ürgorus Taevaskojas ning Koiva jõe ääres ja Ziles Lätimaal. Taevaskodade maastik Põlvamaal on tuntud romantiliste võtete koht. Seal filmiti ka Agnese ja Gabrieli lembestseen lõkketule ääres ja sellele järgnevad episoodid, kus Gabriel kõrgel kaljupealsel seotakse röövlisalga poolt kinni puu külge ja kus Ivo torkab hiljem Gabrielile pistoda selga.

Taevaskojas, Otteni veskisillal, on võetud üles ka episood, kus Siim tõkestab tagaajajate ratsasalga palgiga ja hobused lendavad ülepea. Üks mära varises õnnetu juhuse tõttu sillalt vette, kuid jäi õnneks ellu ja tõi hiljem veel terve varsa!

Kuid näiteks Ivo Schenkenbergi laagrit ei lubanud looduskaitsjad siin üles lüüa ja see filmiti Lätis [tegelikult siiski, vähemalt osaliselt, Taevaskojas, Puiga talu ning Villa Karini kinnistute nurgal oleval väikesel metsalagendikul – toim]. Siin, Gauja jõe puisniidul, umbes 10 km Valgast lõunasuunas, Zile lähedal, kappasid võidu ka ka Agnes ja Hans von Risbieter laulu “Põgene, vaba laps” saatel. Eesti-poolse Koiva puisniidu loodus ei sobinud, 10 km allavoolu Ziles oli see avaram ja tammepuurikkam, kirjutab filmi “Ahja jõe võttepaikade parim tundja” Ain Erik.
Erik, A.(2009). “Viimse reliikvia” radadel (40 aastat hiljem). Koit, 13. aug.

Pirita kloostri kujutusena ehitati Virtsu randa kloostri mulaaž, 8-9 meetri kõrgune polüstüroolist ja vineerist ehitis.

Kostüümidest

Filmikostüümide metallist valmistatud detailid, muuhulgas sõjasulaste rõivaste pandlad ning Ivo Schenkenbergi kiiver ja turvis, on loodud eesti metallikunstniku Tõnu Laugu poolt.
Tõnu Lauk, https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5nu_Lauk (20.04.2017).

Eesti kõigi aegade edukaim film

Vaatamata tootmisaegsetele raskustele-kõhklustele film õnnestus. Veelgi enam, selle edu ületas kõik lootused. Eesti esimene ajaloolis-romantiline seiklusfilm suutis ajalooliste kulisside varjus oma hoogsa sündmustiku, filosoofilis-iroonilise allteksti ja laulude režiimivastase sõnumiga kõnetada nii oma kaasaega kui ka järgnevaid põlvkondi.

Filmi laulud ja fraasid said üldtuntuks. Juba esimesel linastusaastal püstitas “Reliikvia” külastusrekordeid (1970. aastal N. Liidus 45 miljonit, Eestis 773 tuhat vaatajat). Sellist publikumenu pole seni olnud ühelgi teisel eesti filmil. 1974. aasta lõpuks oli filmist valmistatud 2406 esituskoopiat ja Tallinnfilmi filmograafia 1973 andmetel müüdi seda 63 välisriiki. See on ühtlasi üks kallimaid eesti filme, mille tootmine läks maksma 750 000 rubla (eesti kroonides 17 miljonit krooni), mis ületas enam kui kaks korda nõukogudeaegsete mängufilmide tavapärast eelarvet.
Teinemaa, S. (2001). Viimne reliikvia kolmkümmend aastat hiljem. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 68-69.

Filmi teine tulemine

“Viimne reliikvia” sai uue hingamise, jõudes restaureerituna taas suurele ekraanile 15. märtsil 2002. Filmi pildirea taastas digitaalselt Digital Film Finland OY (Soome), helirea Film Audio OÜ ( Eesti). Lisaks tuli aastal 2003 välja Anne-Mai Neideri linateosest kõnelev dokk “Igavene reliikvia” ja aastal 2004 filmi uus DVD koos huvipakkuvate lisade ja subtiitritega 6 keeles.

“Reliikvia” tähendus-ja mõjuvälja on laiendanud ka sellest inspireeritud teatrilavastused. Margus Kasterpalu, Ilmar Raagi ja Jüri Ehlvesti vabaõhuetendus “Viimne võttepäev”, mis kujutab endast fantaasiat filmi sünnist, esietendus Taevaskojas 23. juulil 1999, linateose 30. aastapäeva auks. Sellele järgnes Hardi Volmeri filmi parodeeriv multimeediaetendus ”Tallinn pole enam kaugel ehk kogu tõde Liivi sõjast”, mis esietendus 20. augustil 2005 Pirita kloostris Birgitta Festivalil.  

Teleajakirja Nädal  ja Coca-Cola Plaza 2005. aasta küsitluse põhjal, milles osales 6000 vastajat, valiti “Viimne reliikvia” kõige populaarsemaks eesti filmiks.
Noormets, J. (2005). 50 paremat filmi. Nädal, nr 47, 28. nov, lk 21-23.

Ajastu mõjudest                                                                                                                                 

Rääkides  ajastu mõjudest filmile ja nn kuldsete kuuekümnendate õhustikust, on stsenarist Arvo Valton märkinud: “Kui rääkida sellest, milleni me välja jõudsime ja milleks me seda filmi üldse tegema hakkasime, siis üheks põhiliseks punktiks oli Gabrieli kuju lahendus. Kas lähtus see kuuekümnendate aastate vaimust ja meeleoludest või mitte, jäägu kõrvalseisjate otsustada, meie nägime oma kangelases kõhklevat intelligenti, vaba meest, kes ei kuulu ega tahagi kuuluda ühtegi leeri ning kes elus jääb seega kõigi osapoolte tule alla, romantilises filmis aga võib ajuti ka üksinda võitjaks tulla.”
Valton, A. (1990). Proovipildid. Tallinn: Eesti Raamat, lk 76.

Teine taustategur, mis filmi vaimsust, vähemalt kaudselt, mõjutas, oli Nõukogude tankide tungimine Praha tänavatele 21. augustil 1968 ning sündmusega seotud jõuetuse ja  protesti meeleolud. ”Võib eeldada, et sedavõrd otse, vahevalusalt “Reliikvia” valmimisaega lõikuv tegelikkus andis filmile ja selle lauludele erilise power’i, nagu nüüd on kombeks öelda,” nendib Lauri Kärk.
Kärk, L. (2010). “Viimne reliikvia” ja “Valgus Koordis”: žanrifilmist žanrifilmini II. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 108-109.

Eesti filmi sajandiauhinnad

30.04.2012 anti kätte filmiauhinnad, mis olid veidi ebatraditsioonilised ja tõid välja mitte viimase aasta, vaid terve sajandi tipphetked Eesti kinoloost. Kategooriaid oli kokku kaheksa, igas viis nominenti. Eelvaliku tegi ja võitjad valis välja žürii, kuhu kuulusid Jaak Lõhmus (esimees), Marianna Kaat, Merle Palmiste, Peep Pedmanson, Ülo Pikkov, Peep Puks, Riina Roose, Edith Sepp, Timo Steiner, Artur Talvik, Manfred Vainokivi ja Hardi Volmer. Lisaks valis rahvas lemmikfilmi.

"Viimne reliikvia" pärjati laureaadiks kahes kategoorias:

Sajandi filmikild - "Meie reliikvia on vabadus!" ("Viimne reliikvia")
Sajandi filmilaul - "Viimse reliikvia" laulud (Uno Naissoo/Paul-Eerik Rummo)

Eesti sajandi film on "Kevade" (2012). ERR uudised, 30. apr .

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Viimne reliikvia“ on filmiklassika-sarja 1. film, ilmunud 21.04.2012.

Huvitavat vaatamist-lugemist:

Grigori Kromanov (1995). [Koost. I. Veisaitė-Kromanova]. Tallinn: Eesti Raamat.

Funk, K. (2001). Ainus reliikvia ja leige masin. Teater. Muusika. Kino,  nr 2, lk. 70-74.

Raag, I. (2001). Viimset reliikviat otsides: Siim on kloostri taga metsas. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk. 75-78.

Torop, P. (2002). “Viimne reliikvia”: intersemiootilise tõlke ideoloogiline juhtum I-II [Bornhöhe jutustuse ekraanile jõudmise keerulised metamorfoosid nõukogude ideoloogia suunamisel]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk. 80-88; nr 5, lk. 72-76, ill.

Dokumentaalfilm "Igavene reliikvia", 2004.

Kärk, L. (2010). “Viimne reliikvia” ja “Valgus Koordis”: žanrifilmist žanrifilmini.  Teater. Muusika.Kino, nr 1, lk 114-123; nr 2, lk 106-117.

Kangur, P. (2011). Viimne reliikvia. Pilk legendi taha. Tallinn: AS Ajakirjade Kirjastus.

Telesaade „Kaadris: Viimne reliikvia“, 2012.