Öine navigatsioon (1998)

Autor oma filmist

Andres Maimiku vestlus filmi "Öine navigatsioon" režissööri Marko Raadiga

Andres Maimik: TPÜ filmikateedri viiest diplomitööst vähemalt kolm käsitlevad teatud moel vaimuhälbeid – Jaak Kilmi "Külla tuli" langetõbe, Rainer Sarneti "Libarebased ja kooljad" kahestumist, sinu "Öine navigatsioon" skisofreenset seisundit. On see juhuslik kokkusattumus või on siin midagi sümptomaatilist?
Marko Raat: Huvi hälvete vastu on loomulik ebaküpses ja uduses loomefaasis, võibolla kui 50 aastat järjest teha patoloogiaist ammutavaid filme, on tegemist juba individuaalse pidurdusega. Kõhedas aineses on midagi ahvatlevalt rüvedat.

"Öist navigatsiooni" võiks nimetada ideede moedemonstratsiooniks, kus näitlejad kõnnivad raugel catwalkil läbi kultuurikeskkonna põgusalt tuttavate märkide – psühhiaatria, skisoanalüüs, religioosne ekstaas – ilma üheski neist pikemalt seisatamata. Kas eemaldumine psühholoogilise realismi võtmest, seisundi- ja ideekeskse liikumise eelistamine psühholoogilise sõlmitusega ladusale loole oli teadlik ideoloogiline valik?
See oli küll teadlik valik. Üheltpoolt hirmutab puhta psühholoogilise realismi teostamise protseduuriline igavus. Raske on seda stilistikat tõsiselt võtta. Teiselt poolt on see lihtsalt oskamatus ja suutmatus psühholoogilist meetodit järjekindlalt läbi viia. Jah, minu eesmärk oli teha ideefilmi, mitte lobedalt jutustatavat psühholoogilist lugu. See tundus tol hetkel huvitavam ja võimalusi pakkuvam tee.

"Öise navigatsiooni" stsenaariumi kirjutasite Jüri Ehlvestiga kahasse. Mida lisas Ehlvest sinu algimpulsile?
Ehlvest tõi stsenaariumisse kõrgstiili elemente. Kuigi seda on raske lavastada ilma otsesesse literatuursusesse langemata, toimib filmi poeetika just tänu Ehlvesti rafineeritud tekstile. Vastasel korral oleks ainult hämarad seisundid ja kaootilised ideefragmendid, mis ilma stilistilise viimistluseta ei jõuaks kuhugi välja.

Filmis on tunda seda kommuuni või skaudilaagri romantilist feelingut, kui hulk noori inimesi on nädalaid omavahel koos kuskil looduskaunis kohas. Mida andis sulle sellise intensiivse grupitöö kogemus?
Selline skaudilaager on halastamatu ja ideaalne mudel filmi tegemiseks. Nii nagu näitlejail pole võimalik pärast tööpäeva lõppu lülituda välja võtteplatsil tekkinud suhetest ning siseneda tüütutesse argikohustesse, ei saa ka rezissöör filmi peast pühkida. See on painaja ja erutusena jätkuvalt silme ees. Seda rohkem on ka platsil kino.

"Öise navigatsiooni" peategelast Paulat iseloomustab virtuaalne määratlematus. Ta on tabamatu reisijana kogu aeg kaasas, kord lähemale tulles, kord käest ära libisedes. Tema tuntav kohalolu on tingitud tema rõhutatud eemalolekust. See on iseenesest juba skisoidne situatsioon. Ons Paula tegelik karakter, kellega igaühel on oma suhe, või väljamõeldis, grupi ühendav ühislooming, jäigi lõpuni selgusetuks. Need filmi tõstatatud küsimused on peenemat ja abstraktsemat laadi kui eesti filme painavad traditsioonilised probleemid. Kas sa ei kartnud kordagi, et aines ei allu kontrollile, et idee muutub ühel hetkel visualiseerimatuks? Või et auditoorium ei saa aru, mida sa öelda tahad?
Kuni materjal ei ole jõudnud montaažilauale, tundub kõik enesele väga veenev. Iseküsimus, kui kerge või keeruline on neid veendumusi võtteplatsil konkreetseteks näitlejaülesanneteks vormistada. See valus äratundmine, et mõni pretensioonikas uid päris loetamatuks osutub, tuli alles montaažis.

Filmis on vihjeid lapsepõlve hirmudele nagu õudusjutud rohelisest käest või muinasjutt kahest kollist ja tütarlapsest veskikambris. Kas need on sinu mälestused?
Need ei ole ainult minu isiklikud kogemused. Püüdsin filmi lülitada moodsat folkloori ja seda saabki vastu võtta kollektiivse äratundmise pinnalt. Mitmed episoodid on tutvusringkonna biograafiatest näpatud ja töödeldud muinasjutulisemaks. Osa kolle on muidugi Ehlvesti vaimust võrsunud.

Sind võiks nimetada musikaalseks režissööriks. "Öise navigatsiooni" atmosfääri võnkeid võimendavad Boraxi produtseeritud ambientsed suminad ja häälutused. Kui oluline on helikeskkonna osa sinu filmides?
Pilt ei allu nii kergesti mind ennast erutavatele kujundiloome katsetele. Tal on palju etteantud tähendusi, visuaalne kultuurimälu on küllastunum kui akustiline horisont. Helide maailm on isiklikum ja seal on kummalisi tähendusseoseid lihtsam luua. Võibolla tuleb see sellest, et kunagi meeldisid mulle väga kuuldemängud.

"Öise navigatsiooni" mõjus lõpupaatos on ositi kindlasti Jaak Joala vokaali teene. Peategelase veider rituaalne enesetapp konservikarbi kaanega ja soolikaid lohistavate bokseritega võinuks lihtloogika järgi kaetud olla jaapanipärase vilespilli ja trummiklobinatega. Millele peaks aga viitama estraadigarneeringu seadmine tegevuse determinandiks – distantsile, sentimentaalsusihalusele või usule estraadi lunastavasse võimesse banaalseis keelekujundeis sõnastada suuri teemasid?
Jaak Joala esitatud "Laul verelilledest" esindab seda kirepaatost, mis filmile lõpus ühe vindi veel peale keerab. See on naljakas, aga see ei ole huumor. Ta ei distantseeri, vaid toob veel lähemale, lisab selle kurbuse ja katarsise, et vaataja haarab korraga kure ja kirve. Jaak Joala on emotsionaalne absoluut, millele eesti kultuuriruumis võimsamat alternatiivi ei ole.

Jaan Ruus on heitnud sulle ette, et sinu filmil puudub selge vorm. Lühifilmilt eeldatakse tihti jäika terviklikkust, sisu pakkimist konkreetse süžeearenduse ja anekdootliku puändiga kinnistunud vormi. Sina aga oled eiranud lühifilmi eeldatavaid reegleid. On see teadmatus, trots või uute väljendusvõimaluste otsimine?
Vorm ja vormistatus kipuvad sageli praktikas kattuma. Need asjad, millega ma praegu tahan tegeleda, käivituvad uudishimust ja katsetamiserutusest, mitte selgest lõpptulemuse nägemusest. Kinematograafiline tegu on see, mida ma hetkel väärtustan enam kui lõpptulemust. Avatud struktuurid on minu jaoks huvitavamad ja intrigeerivamad kui suletud skeemid. Isiklikult saan ma ebaküpsetest ja kaootilistest katsetustest suurema elamuse kui suurejooneliselt vormistatud tervikutest.

Hoolimata raskemeelsetest impressioonidest, on "Navigatsioon" kerge ja eeterlik film, puhastav oma nukruses. Puudub tinane psühholoogilisus ja olustikulisus, mis oleks filmi maadligi litsunud. Võibolla on see teekonnafilmidele omane püsimatus ja emotsionaalne vaheldusrikkus, mis ei lasknud ühelgi maastikul või seisundil lõplikuks kujustuda.
"Öises navigatsioonis" on igal stseenil erinev ja eelmisest sõltumatu meeleolu. Vormiliselt on tegemist muretu teekonnaga, aga kõik teemad, mis seal läbi võetakse, on kiuslikult sissepoole pööratud. Raskuse ja kerguse vaimu küsimus oli "Öises navigatsioonis" läbivamaid küsimusi, kumb lõpuks domineerima jäi, ei oska isegi öelda. 

Maimik, A. (1999). Kompass ja tähekaart. Sirp, 01. aprill, lk 16.

Filmist kriitiku pilguga

Hasso Krull: „Üheksakümnendatel aastatel on filmikunsti žanriliigendus eesti keeles tublisti muutunud. Mõned nimed, nagu action või thriller, on laenatud otse inglise keelest; veel rohkem on aga omakeelseid väljendeid ja vasteid, mida leiab igas telekavas. Nende seas on väga neutraalseid, nagu draama, komöödia, seiklusfilm, ulmefilm, eepiline film ja isegi filmilugu; kuid on ka emotsionaalselt markeerituid, nagu põnevik või märul. Aeg-ajalt kohtab rudimente varasemast, tunduvalt lihtsamast liigendusest, millele osutavad multifilm ja mängufilm.

Marko Raadi "Öine navigatsioon" on telekava kategooriates raskesti määratletav teos. Kui seda siiski peaks tegema, tarvitaksin meelsasti üht neist viimastest, uude aega ära eksinud mõistetest. Nimetaksin teda mängufilmiks, kasutades meelega ära selle sõna naljakat ambivalentsust, mille tõttu ta ühelt poolt viitab fiktsioonile (näitlejad "mängivad" etteantud rolle), teiselt poolt aga seostub hulga analoogselt moodustatud liitsõnadega – mänguasi, mänguplats, mänguruum, mängustiil, mängukirg, mängupõrgu ja mänguõnn... Teatavate mängude mängimine on silmanähtavalt filmi teemaks, ja selles mõttes on ta tavalisest rohkem mängu-film, isegi kui mängudest kumab läbi raskesti määratletavat ängistust ja õudu.

Need mängud on ennekõike verbaalsed mängud. Rühmake noori inimesi on asunud teele mere äärde, nad improviseerivad lugusid ja püüavad aeg-ajalt üksteist üle trumbata. See kergemeelne situatsioon ei mõju aga kergemeelselt, lugude sisu kisub makaabriks, need sarnanevad õudusunenägudega ega lõbusta kedagi. Situatsiooniga paralleelselt liigub mingil teisel ajatasandil paranoilistest hallutsinatsioonidest vaevatud Paula lugu. Paula teeb päevikumärkmeid, viibib unenäolistes olukordades, hakkab lõpuks minema maale vanaema juurde ja usub, et teda tahetakse arreteerida. Ähmases ootuses kulgenud filmi lõpetab Paula toores enesetapp, mille järel näeme mere äärde jõudnud tegelasi.

Kuna Paula tegemisi kujutavaid kaadreid lõpus hakkab saatma jutustaja hääl, hakkavad need sündmused sarnanema tegelaste endi improviseeritud lugudega. Jutustav hääl domineerib, teekond mere äärde on ise kellegi jutustus teekonnast mere äärde. Iga stseen paigutub millegi raami, mõjub kommenteerituna: teekond mere äärde ja Paula lugu raamivad teineteist vastastikku.

Selline raame raamistav ülesehitus on väga iseloomulik Jüri Ehlvesti proosale. Filmi stsenaristidena on küll nimetatud Ehlvesti ja Marko Raati, kuid arvan, et lavastaja taotles pigem skripti muutmist filmipärasemaks. Kohati tundub, et film pole niivõrd Raadi ja Ehlvesti koostöö, kuivõrd nende omavaheline maadlus. Mõnikord on see Raati nähtavasti inspireerinud, mõnikord pidurdanud.

Kõige soodsam külg on "Öise navigatsiooni" juures ta eksperimentaalsus. See võinuks esile tungida isegi veel reljeefsemalt. Kui ees on keeruline stsenaarium, mis mängib jutustuse ja jutustamisviisidega, miks siis mitte teha keeruline film, mis mängib kaadri ja näitamisviisidega? Igas mõttes mängu-film? Praegu on "Öises navigatsioonis" midagi veel teostumatut, see on nagu kokkulepitud kohtumine, mis pakub teatavat rahuldust, aga ei tähenda veel täitumist.“

Krull, H. (1999). Mere ääres. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 71-73.