Operaator Kõps üksikul saarel (1966)

Filmi arutelu Tallinnfilmi Kunstinõukogus

11. november 1966

S. Kiik: See on kolmas film Kõpsu sarjast. Nähtavasti on see elava loodusega tehtud filmidest viimane. Kui me Kõpsuga jätkame, tuleks otsida uut materjali, uut võtit. Kui anda hinnang, siis see osa on paremini välja kukkunud kui eelmine, kavatsus on selgemini ja paremini teostatud.  

Kasesalu: Huvitavalt on räägitud sellest maailmast, mida meie, täiskasvanudki, ei tunne, lastest rääkimata. Ainuke pretensioon on dekoratsioonide suhtes. Liiga palju on segavat, mis ei puuduta taimi, vaid muud. Liiga palju on värve ja muud sigri-migrit.

E. Tuganov: Minu arvates on see kõige raskem Kõpsu osadest. Film on julgelt mõeldud ja teostatud, kasvõi veealused ja veepealsed võtted. Nukud on vee all ja vee sees - väga hästi läbi viidud. Kui kunagi läksime Moskvasse konsultatsioonile, siis öeldi meile, et veega pole võimalik midagi teha. Meie stuudio töö näitel saab öelda, et väga hästi võib teha. See on suur pluss Parsi grupi töös.
On ka pretensioonid - kaadris on tamiilid näha, ühes kohas teeb nukk suu lahti, teises ei tee, alguses oli välk kehv, hiljem korralik.

Saar: Tekkis üks põhimõtteline küsimus, mis häiris eriti eelmise osa juures. Riimitud kõne nukufilmis - kas see on halb või hea. Põnnidele meeldib luuletusi kuulata, kuid kuna Kõpsu puhul on tegemist populaarteadusliku filmiga, siis võib see takistada mõnest asjast arusaamist.

Ojamaa: Kui aasta tagasi sai kritiseeritud nukufilmide paigaltammumist, siis Kõpsu filmid lähevad edasi, grupp on väga loovalt suhtunud.
ERA.R-1707.1.975 Nukufilmi "Operaator Kõps üksikul saarel" toimik.

Tallinna Filmistuudio toimetuskolleegiumi otsus nukufilmi kohta

"Operaator Kõps üksikul saarel" on kolmas populaarteadusliku sisuga nukufilm, milles muinasjutu vormis püütakse lastele jutustada meid ümbritsevast taimeriigist, anda mõningaid teadmisi ja õpetada ühtlasi tunnetama tavalise metsaaluse  looduse vormi- ja värviilu. Seekord on autorid oma materjali ammutanud huvitava botaanika valdkonnast. Filmi õpetlik sisu tuuakse lasteni leidlikult lahendatud seikluse kaudu üksikul saarel, kuhu filmi peategelased satuvad peale lennuõnnetust ja kus filminukk Kõpsul on järjekordselt võimalik Metsatarga kaasabil veenduda metsavarasalvede mitmekesisuses ja rikkuses.
Tehniliselt on film õnnestunud. Keerukad võtted on teostatud meisterlikult. Nukud on väljendusrikkad, nende töö laitmatu. Suurepärased on kunstniku poolt loodud muinasjutulised maastikupildid. Kõik see loob hea kogumulje ja annab meeldiva elamuse.
ERA.R-1707.1.975 Nukufilmi "Operaator Kõps üksikul saarel" toimik.

Filmi valmimisest

Nukufilmi kirjanduslik stsenaarium läheb tootmisse 22.01.1966
Filmi ettevalmistusperiood: 07.02.- 15.05.1966
Võtteperiood: 16.05.- 30.09.1966
Loodust filmiti Õisul, Võrtsjärve ääres, Tuhalaane külas ja Lossi järvel ning ka Leedus Trakais (nii looduslik veekogu kui ka akvaarium)
Montaaž: 01.10.-31.10.1966
Filmi üleandmine - 31. oktoober 1966
Filmi maksumus - 54 300 rubla.
Nii operaator Kõpsul kui ka Metsatargal oli võteteks 8 nukk-dublanti, pooled riides ja pooled alasti.
Kõpsu prototüübiks oli Eugenia Levolli poeg Rene.

Filmi linastusluba  MB-10189 väljastatud alates 31.10.1966 filmi näitamiseks NSV Liidu piires igasugusele auditooriumile tähtajatult.
ERA.R-1707.1.977 Nukufilmi "Operaator Kõps üksikul saarel" põhidokumentatsioon.

Nukufilmist "Operaator Kõps"

Heino Parsi iseloomustab eelkõige uuendusmeelsus ja uute lahenduste otsimine nii sisus kui vormis. Ta lõi populaarteadusliku suunaga nukufilmi; olles ise loodusearmastaja ja -huviline, püüdis ta loodusimesid edasi anda ka lastele, jagada teadmisi ja äratada huvi looduse vastu. /---/

Pärast „Väikest motorollerit” tegid Pars ja tema tiim (koos kunstnik Georgi Štšukini ja stsenarist Kalju Kurepõlluga) esimese Eesti animaseriaali kordumatu peategelase operaator Kõpsiga (1964—1968). Kokku on seriaalis neli osa. Kõps kutsub vaatajad kaasa erinevatele eksootilistele ekspeditsioonidele — seeneriiki, marjametsa, üksikule saarele ja kiviriiki.
Võib väita, et peategelasel operaator Kõpsil on palju ühist Parsi endaga.

„Mul on tugev side loodusega. Mu isal oli suur aed ja ma mäletan, et kõige ilusam aeg oli kevadel, kui kõik õunapuud õitsesid. Meie puud olid siis oma kolmkümmend aastat vanad ja nende oksa olid tihedalt omavahel seotud, moodustades lillelise katuse. Siis veel ronisin puude otsa ja istusin seal tundide viisi.”

Samas on operaator Kõpsi filmid midagi enamat kui lapsepõlvenostalgia, iga film on ka informatiivne ja hariv.

„Umbhull marjakorjaja, nagu ma olen, hulkusin tihtipeale metsas, imetledes fantastilist värvide mängu ja vormide kordumatust, mis peitub tavalises metsaaluses looduses. Hakkasin mõtlema, kuidas seda mikromaailma lapseni tuua, ja leidsin, et kõige õigem oleks seda teha lapsele lähedase mänguasja, nuku kaudu. Operaator Kõps oli üks võte, kuidas saab minna väiksesse maailma ja näidata seda suurelt. Idee oli teha mitte lihtne ringkäik looduses, vaid anda vaatajale sealjuures uusi teadmisi teda ümbritsevast. See pidi olema visuaalselt huvitav ja võimaldama ühtlasi kasutada dialoogi, et pilti täiendada mõningase teabega botaanika vallast,” räägib Pars.
/---/
Kuna tegemist oli osaliselt õpetliku filmiga, anti algset stsenaariumi lugeda ka pedagoogidele, kuid nende soovitused olid Parsi sõnul filmi tegemise seisukohalt tema jaoks täiesti kasutud. Režii ehitas ta üles oma nägemuse järgi, pidades silmas, et lapsel oleks huvitav toimuvat jälgida, ning soovides anda lapsele esmaolulisi teadmisi.
/---/
Kui siiani kasutati vahel populaarteaduslikus filmis multifilmi meetodeid ja vahendeid, siis nüüd toimub Parsil omamoodi vastupidine protsess. Ta kasutab mängufilmilikku võttestikku täiendamaks ning arendamaks multifilmi võimalusi.
Tenusaar, A. ja Koppel, A. (2005). Hommage nukufilmimeistrile. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 86-93.

Režissöör Heino Pars räägib oma filmide sünnist

Katke intervjuust

Aga «Operaator Kõps», teie tuntuim film?
Noh, «Kõps» ka. Eks iga filmi juures ole omad hädad. Mäletan, otsisime enne võtete algust objektiivi, millel oleks hea suurendus, korralik sügavus ja teravus. Moskvast, igalt poolt. Ei leidnud, sellist polnud olemaski. Tuli ise leiutada. Nüüd leiaks küll, aga aeg on läbi, minu jaoks...

Kust see «Kõpsu» mõte üldse tuli?
Ega siin muud olnudki, kui et tahtsin loodust hästi lähedalt näidata, seda suurendada. Olin maast madalast metsas käies tähele pannud, kui imeline on taim oma struktuurilt, välimuselt. Ja et kogu ilu avaneb lõplikult alles siis, kui n-ö nina vastu taime panna. Ka pohlavars tundub siis nagu kummipuu.
Nii, nukkudega oli see võimalik. Need ju ise ka väikesed. Mõtlesin, et kes võiks sellises filmis peategelane olla, pähe tuli operaator – tema on ju see, kes on uudishimulik. Miks mitte loodustki. Nooremal tütrel oli üks nukk, Kõps nimeks. Sealt ma selle varastasingi.

Ja Metsatarga joonistasite enda pealt maha?
Tõsi või? (Muheleb.)

Pars mis Pars, ilma habemeta ainult.
No teist tegelast oli juurde vaja. Kes seletaks. Mis seen ja mis mari. Kes üksikul saarel näitaks, kuidas on looduses võimalik ära elada. Sellel kõigel on ikka praktiline mõte kogu aeg juures olnud.
Muidugi, mõnele võis selline populaarteaduslikkus tunduda vale, sest see on ju ikka nukufilm, no mida sa seal seletad või õpetad. Teisalt, üks seltsimees ütles kunstinõukogus, et kes see niimoodi populaarteaduslikku filmi teeb.

Et nagu on ja ei ole ka?
Jah. Et sedasi ei tehta.

See just muudabki «Kõpsu» või «Putukate suvemängud» või «Laulud kevadele» nii võluvaks, et õpetussõna on segamini poeesiaga, kõigel on südamlik ja humoorikas alatoon.
No aitäh. Mulle jälle tundub, et filmid ei ole eriti humoorikad välja kukkunud, ehkki ma armastan nalja teha küll. Aga jah, lapsed on neid väga hästi vastu võtnud. Millegipärast.

Aga tänapäeva laps, mis pilguga võiks tema kas või «Kõpsu»-filme vaadata?
Ma arvan, et tänapäeva laps ei taha neid üldse vaadata.

Miks?
Praegu jooksevad kõikjal nii ägedad pildid, äks-filmid, et tal hakkab igav, ma kardan. Aga ma usun, et see aeg, kui rahulikuma, lüürilisema stiili juurde tagasi tullakse, on veel ees.

Filmides on teil enamasti kõik ehe, seen on päris seen ja putukas on päris putukas. Butafooriat te ei kasutanud põhimõtteliselt?
Ega loodust järele ei tee.
Tuumalu, T. (2005). Ütleme Heino Pars, aga mõtleme Kõps. Postimees, 13. okt, lk 18-19.

Poleemika Kõpsu ümber

Sirp ja Vasar, 8.12.1967: „Vastakaid arvamusi oli operaator Kõpsu seeriast valminud uue filmi „Operaator Kõps üksikul saarel“ kohta. Kui kahes varasemas filmis („Operaator Kõps seeneriigis“ ja „Operaator Kõps marjametsas“) režissöör H. Pars suutis veenda, et tehisnuku ühendamine loodusega avab uusi võimalusi nukufilmide maailmas, siis viimase filmi teostus tekitas küsitavusi.

Endel Mallene: „Eriti viimase Kõpsu filmi puhul tundub, et materjali on olnud tohutu palju ja millestki pole tahetud loobuda. Oleks siiski pidanud valima. Praegu laguneb film nagu koost ära. Eelmine teema jääb lõpetamata, kui tuleb juba uus. See on nähtavasti film, kus puudub rütm.“

Dagmar Normet: „Kuid kas pole siin ka teine probleem. Kõpsul puudub karakter. Kui nüüd autorid suudaksid nukule anda karakteri, siis muutuks seeria huvitavamaks. Film „Operaator Kõps üksikul saarel“ venib. Oli huvitavaid leide, kuid kui filmisüžeed kannaks kindel karakter, millest tuleneksid süžeelised käigud, siis oleks ideaalne lahendus käes. Kui režissöör Pars kavatseb jätkata Kõpsuga, peaks mõtlema karakteri loomisele ja süžeelise liini olemasolule.“

Heino Väli: „Režissöör H. Pars on võtnud endale raske ülesande. Ma ei tea, aga eile mulle tundus, et nukk Kõps lihtsalt segas vaatamast tõhusat populaarteaduslikku filmi loodusest — lilledest ja muudest taimedest, et Kõps pole sisse elanud naturaalsesse loodusesse ja on justnagu mõni ekskursioonijuht, kes käib ja raiskab aega. Heino Parsil on silma ja südant looduse jaoks ja Kõps kujunes lihtsalt vahendiks, et Pars saaks oma kaamera looduse jaoks käima panna. Sest kuidas sa saad nukufilmi teha, kui nukku sees pole. Kas Pars ei võiks teha ilma nukkudeta head populaarteaduslikku filmi? Praegusel kujul jääb see kuidagi mannetuks, ka rütmi pole.“

Ferdinand Veike: „Kõpsu-seeria puhul jätab soovida dramaturgia. Kui üks või teine lill on välja toodud, siis peaks olema ka põhjendatud, miks just see lill on välja toodud. Igal informatsioonil peaks olema dramaturgiline põhjendus. Minu meelest Kõpsu-teema väärib tööd.“

Režissöör Heino Pars: „Minu arvates on niisuguseid informatsiooni pakkuvaid filme vaja, nagu on vaja ka populaarteaduslikke raamatuid. Miks ei võiks pakkuda filmis sedasama? Sellised filmid peaksid ka õpetamisel olema mõnusaks lisaks õppematerjalile. On vaieldud, mis see Kõps on, kas kunstiline või populaarteaduslik film. Ma ütleksin, et selles on kasutatud mõlemat elementi, et on sündinud vahepealne žanr ja see ei tohiks ehmatada.“

Nende erinevate hinnangute põhjal ei saa muidugi otsustada, kuidas peaks kujunema Kõpsu edasine saatus. Kaasaegses kunstis on erinevate žanrite vahemail sündinud mitmeid huvitavaid vorme, mis mõjuvad üllatavate avastustena. Uudse laadi eluõiguses veenab ikkagi kõige paremini teose õnnestumine. Küllap aga Kõpsu autoril on põhjust uurida puudusi, senise praktika küsitavusi ja veenda kahtlejaid tööga — uue teosega.“
Arutluse objekt – nukufilmid [10 aastat nukufilmi, ka Kõpsu filmidest] (1967). Sirp ja Vasar, 8. dets, lk 5.

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

Heino Parsi animafilmide DVD on sarja 28. DVD, ilmunud 10.04.2014. Sellel on järgmised filmid:

Operaator Kõps seeneriigis (1964)
Operaator Kõps marjametsas (1965)
Operaator Kõps üksikul saarel (1966)
Operaator Kõps kiviriigis (1968)
Putukate suvemängud (1971)
Jussikese seitse sõpra (1967)
Meemeistrite linn (1983)