Oraste peal (1989)

Katkeid Kroonika LTÜ kunstinõukogu koosoleku protokollist

05.10.1989

L. Ilves: Mõningad märkused, mis rohkem maitsetundmused. Lugedes tundub Anton ehtne, maamehelik. Aga kui ma teist filmi kuulen tema teksti ta enese esituses, läheb see kõik kaduma. Kas sai täiuslikuma pildi kahe taluniku vahet käies? Ehk piisanuks ühest. Sellest hoolimata hindan filmi üsna hästi.

R. Land: Mõjus rohkem vaatefilmina, vist et on mingi pessimistlik alatoon. Kõik see on nii masendav.

A. Sööt: Ilvese kahtlevale küsimusele vastaks üheselt - loomulikult võinuks piirduda ühe inimesega. Pole nõus, et see film on parem kui eelmine. Puksi oma. Too stiilsem ja puhtamalt tehtud, kuigi vähem dokumentaalne. Filmi vastuvõttu mõjutas ka helikujundus. Tahtnuks rohkem ehedat heli, mitte muusikat.

J. Elling: Sinna poleks muusikat vaja olnudki.

A. Sööt: Kui seda verise tagumikuga siga talutati, tundus anekdoodi kordamine kohatu.

L. Lauri: Film ei olnud pessimistlik, see oli aus. Ta fikseerib ausalt lootusetuse tunde, mis tekib nende inimeste tegevust vaadates. Anekdoot häiris, mõjus maitsevääratusena muidu nii maitsekas filmis.

E. Siimer: Film on professionaalne, maitsekalt tehtud. Kui palju need inimesed tööd teevad!

L. Veltmann: Mulle meeldis "Talu" I rohkem. Siin kipuvad esimesel vaatamisel segi minema kaks talunikku, hiljem nagu selgineb.

E. Siimer: "Oraste peal" on atraktiivsem.

A. Sööt: Kas panite tähele, kui palju on täitekaadreid. Ja ebaõnnestunud on muusikaline kujundus.

U. Heinapuu: Esimeses filmis tundus Antoni laudalüürika veelgi adresseeritum.
/---/
Allikas: Rahvusarhiiv  ERA.R-1707.1.2698a.

Filmist ajakirjanduses

Agris Redovićs: „Teine film, kus on selgelt tajutav samasugune traagilisus, on „Cogito, ergo sum“ (režissöörid Renita ja Hannes Lintrop). Siin süüvitakse analoogiliselt asja olemusse, ühe elu kogu õhustikku. Kuigi pragmaatiku seisukohalt näib see olevat mõttetult ohverdatud elu. Filmi kangelane oleks võinud tunduvalt paremini elada, kuid ta elas just nii, sest kannab endas ääretut usku enda õigsusesse. Usku sellesse, et ei tohi ühineda ega murduda; üksnes nii võib toda aega üle elada ning olla tunnistajaks sellele, et oled viimane inimene tolles külakeses. Ja jälle tunneme, et kõik hävitati eestlaste käe läbi. Arvan, et just need meeldetuletused on kõige valusamad, ja vahest see ongi olulisim. Selle filmiga tahaks kõrvutada Peep Puksi tööd „Oraste peal“. Minu meelest ei ole selles asja olemusse tungitud. Ma ei räägi lavastaja kompetentsusest, ilmselt õppis ta ainet põhjalikult tundma; räägin vaid tegelikkuse peegeldamisest. Kasutatud meetod tundub olevat vähe viljakas. Igas loos on mingi saladus, aga kui autor seda ei avasta, siis jääb ta väljapoole tegelikkust. Käesoleval juhul ma ei saagi aru, kas ebaõnnestumine tuleneb operaatori lähenemisest ainele, faktide valikust või millestki muust, kuid film jääb pealiskaudselt jutustavaks, tegelikkusesse nagu poleks proovitudki süveneda.“
Redovićs, A. (1990) Tõsielufilm uuenevas ajas [kokkuvõte 1989. aasta dokumentaalfilmidest]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 25-27.