Pallid (1973)

Filmi valmimisest

Valmib lüüriline etüüd lastele"Pallid": 01.07.1972
Valmib režissööristsenaarium: 01.10.1972
Rahvusarhiiv: ERA.R-1707.1.1269 Nukufilmi "Pallid" toimik.

Ettevalmistusperiood: 28.82. - 31.10.1972
Võtteperiood: 01.11.1972 - 05.01.1973
Montaaž: 06.01. - 05.02.1973
Filmi üleandmine - 5. veebruar 1973
Filmi maksumus - 28 228 rubla.  
Rahvusarhiiv: ERA.R-1707.1.1270 Nukufilmi "Pallid" põhidokumentatsioon.

Režissöör Heino Pars filmist

Heino Pars ise peab «Palle» oma kõige keerulisemaks teoseks. Mõeldud küll peaasjalikult lastele, on film siiski kahe kandepinnaga: ta peaks ka suurte vaatajate mõtet äratama. Pealkiri on pandud tegelaste järgi. Üks pall igatseb sõprust ja sõpru, leiab need, kuid kohtub ka vihase ja tigeda palliga, kes haavab teda. Lõppvaatus: haavaja palub oma teo pärast andestust, kuid haavatu ikkagi sureb. Kirjeldades pallidefilmi ülimalt lihtsat sündmustikku, ütleb režissöör, et teose kavatsus küpses tal keerulisi inimsuhteid jälgides: on haavu, mida ei saa parandada, isegi kui seda väga tahame. Hea ja kurja igivana probleem? Jah, aga vahest konkreetsema ja meie ajale tähtsa mõtterõhuga: protestiks selle vastu, et me oleme sageli väga hoolimatud suhtlemises kaasinimestega, lööme mõtlematult parandamatuid haavu inimhinge.
Kurja vaeva on loojalt nõudnud H. Parsi tunnistuse järgi «Pallide» vormilahendus — värvide ja muusika kooskõla, hoogsad rütmid.
Kahjuks ei tulnud kõik mitte päris nii välja, nagu esialgu kavatsetud: värvilindil tehtud arvukatest katsevariantidest tuleb nüüd valida enam-vähem rahuldava tulemusega värvuslahendus. Nagu režissöör rõhutab, peaksid «Pallid» vaatajale elamuse pakkuma muusika ja liikumisega, mis on mõnevõrra rajatud koguni balletielementidele.
Mis on valmis, teoksil, kavas? [režissöör Heino Pars](1973). Sirp ja Vasar, 5. jaan, lk 6.

Nukufilm sündis lastefilmina. Sa oled meie režissööridest üks väheseid, kes lapsele alati truuks on jäänud. Miks?
Teatud mööndusega võiks öelda, et animatsioon on kõige subjektiivsem filmikunstiliik. Põhimõtteliselt võib ruumilises animatsioonis materjaliseeruda igasugune fantaasia, piire pole. Mina nägin selles eelkõige võimalust lapse tunde- ja mõttemaailma rikastamiseks, muinasjutu loomiseks. Võib-olla on minus endas midagi lapsemeelset? Oma viimase filmi "Päkapikud piiluvad" (1990) tegin kõige väiksematele, mudilastele. Animatsioon on valdkond, millest paari-kolme aastane laps võiks saada oma esimesed kunstielamused, kahjuks tehakse neid filme väga vähe, selles eas lapsele ei jätku repertuaari, pole, mida näidata.

Sa oled üle elanud raskeid aegu. Mis sind on aidanud iseendaks jääda?
Eesti talutares oli puhaskamber. See oli ruum, kuhu saabastega ei mindud, seal hoiti perekonnapilte, ristiti lapsi ja toimusid üldse pere kõige pidulikumad sündmused. Niisugune puhaskamber peaks olema iga inimese hinges, sellest piisab, et üle olla hädadest ja muredest, mida elu kaasa toob, ja vastu panna igasugustele "-ismidele", mis inimest ahistavad. Headus kannab siinilmas kõige suuremaid intresse.
Kiik, S. (1995). Vastab Heino Pars [intervjuu, kus Heino Pars räägib oma eluteest, tööst ja filmidest]. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 3-15, ill.   

Filmist ajakirjanduses

Samas on meil küllalt multifilme, mille puhul läbitöötamata käsikiri on saanud kogu ebaõnnestumise põhjuseks.
/---/
Veelgi kummalisem "Veealustest" tundub mulle teine H. Parsi film "Pallid".
Linateos püüab olla tuuma­kas, aga paraku jäi püüdlus ainult püüdluseks. Oma praegusel kujul ei pa­ku see ei mingeid sisulisi ega ka puhtvisuaalseid elamusi. Tõsi, ühesuguste pal­lide näitamine tõepoolest selleks erilist alust ei anna, aga ometi oleks siingi olnud võimalusi avada karaktereid, luua dramaatilisemaid või koomilisemaid  situatsioone, seda kasvõi eri tüüpi ja suurust palle kasutades. Suur nahkne jalgpall, väike pingpongipall, kerge õhupall... Võimalusi karakteer­suste leidmiseks on rohkemgi. Praegu aga jäävad need pingutused küll asjatuks.
Olep, J. (1973). Uued eesti multifilmid [Lend, Värvipliiatsid, Veealused, Pallid]. Sirp ja Vasar, 21. dets, lk 8.

"Pallides" on väljendusvõte esimesel pilgul sama kui "Naelas". Kuid küsimus pole siiski eseme vahetamises. Kuna pallid on nimme valitud ideaalselt siledad, kerakujulised, peavad mängima värv, valgus, muusika, seejuures ka pallidele antud miimika - ilmed, karakterid. Kui Arvo Pärdi muusika on selles filmis väärtus omaette, siis pildile on ette heidetud mõtteähmasust, eriti lõpuosas. Režissööri idee selle lühifilmi puhul oli hoiatada mõtlematute tegude eest: kord teisele tehtud halba on raske parandada, tagajärjed võivad veel valusamad olla.
Liidja, M. (1974). Liikumine, mis sünnib fantaasiast [seminarist Kinoliidus, Heino Parsi loomingust]. Õhtuleht, 14. jaan, lk 2, ill.