Me olime 18-aastased (1965)

Tallinnfilmi annotatsioon

Filmi tegevus toimub ühes Eesti maakonnalinnas 25 aastat tagasi, 1940. aastal, mil eesti rahvas pööras oma elus uue lehekülje.
Esimesel pilgul paistab, et kõik on linnas rahulik, et miski ei häiri selle vaikust. Ent nagu kogu Eestis, nii küpsesid siingi sündmused, mis panid liikvele selle unise linna kõik ühiskonnakihid.
Kodanliku Eesti päevad on loetud. Vana ühiskonna alused värisevad – on sündimas Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Süžee areneb dramaatiliste sündmuste taustal. Tähelepanu orbiidis on noored, kaheksateistkümneaastased noormehed ja neiud, gümnaasiumi abituriendid, kes on õppinud ja kasvanud kodanlikus ühiskonnas. Nad on romantilised, nooruslikult siirad ja sirgjoonelised. Elu seab nende ette küsimuse: kus on tõde? Ja nõuab kiiret vastust. Igaüks püüab leida oma tõde. Paljud usuvad, et on selle juba leidnud. Ent teed, mida mööda endised sõbrad ja klassikaaslased oma sammud seavad, viivad eri suunda.
Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 326.

Filmi saamisloost

„Me olime kaheksateistkümneaastased“ on režissöör Kaljo Kiisa kolmas mängufilm režissöör-lavastajana ja teine koostöö ajakirjanikust stsenaristi Ants Saarega. Esimene oli film „Jäljed“.

„Me olime kaheksateistkümneaastased“ tõuseb päevakorda seoses sellega, et stuudio tellitud käsikiri Viktor Kingissepast osutus nõrgaks ja Ants Saar pakub stuudio plaanidesse tekkinud augu katteks lugu „kommunistlikest noortest 1940.-1941. aastal“. Käsikiri valmibki 1964. aasta suveks.

Lugedes Ants Saare kirjanduslikku stsenaariumi, torkab silma selle autobiograafilisus. Stsenaariumi järgi võimupööramise teele asuvas Elmar Uudamis võib näha stsenaristi minakuju, kuigi Ants Saar polnud kaheksateistkümneaastane, vaid kahekümnene, kui ta gümnaasiumiõpilasena 1940. aastal Viljandis kommunistlikus pöördes osales.

Hoolimata stsenaariumis kesksel kohal olevate võimupöörajate idealiseeritusest (või siis just selle tõttu), tabab arutelul stsenaariumi ideoloogiliste etteheidete laviin. /---/ Aga Tallinna ja Moskva kadalipust nii kirjanduslik kui režiistsenaarium läbi läksid ja 1965. aasta kevadel sai Kuressaares alustada filmimist. Ants Saare stsenaariumis on juttu punalipust, mille noor gümnaasiumiõpilane Elmar Uudam (Evald Hermaküla) viib Tallinnasse võimu pöörav „töörahva“ kätte. Sellist tegevuskäiku filmis pole, ent ometi on „Me olime kaheksateistkümneaastased“ jäädvustunud eesti rahva mällu kui lipu-film. Nimelt toodi selle filmi võtetele päris-sinimustvalge.

Kaljo Kiisk: „Teda oli päris raske teha sellepärast, et meil oli pidevalt ikka viis-kuus meest lipu ümber kaasas miilitsajaoskonnast. Lipp tuli anda allkirja vastu, vastavasse tuppa viidi. Seal oli valve väljas. Muidugi oli tore näha, kuidas rahvast, nii öelda massitegelasi, oli ilma rahata tänavad täis.“
/---/
Koolipoiste marssimine on olemas juba Ants Saare stsenaariumis. Nagu ka laul „Jää vabaks, Eesti meri...“ Väljailmunud sinimustvalge lipp elektrifitseeris linna. Laulmine ei tahtnud vaibuda.

Täpsemalt filmivõtetest:
Laasik, A. (2011). Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast. Tallinn: Eesti Päevaleht, lk 189-206.

Telesaade „Kommentaare Eesti filmile: Me olime 18. aastased“. ETV kultuuritoimetus 1996. http://arhiiv.err.ee/vaata/kommentaare-eesti-filmile-me-olime-18-aastased

Saates meenutavad filmi saamislugu režissöör Kaljo Kiisk, üks peaosalistest Evald Hermaküla ja režissööri assistent Toomas Tahvel.

Õie Orav: Kaljo Kiisa ebaõnnestunud film, kus näitlejad andsid endast parima

Kui enamasti ebaõnnestub režissööril pärast debüüti teine film, siis Kaljo Kiisal juhtus see tema kolmanda linateosega. Kaks esimest — “Jääminek” (1962) ja “Jäljed” (1963) — õnnestusid igati. Mõlemad kuuluvad meie filmiajaloo paremikku, eriti “Jäljed”, millest sai alguse ka Kiisa koostöö kirjanik Ants Saarega, kes pidas sel ajal ka stuudio Tallinnfilm peatoimetaja ametit.

“Me olime kaheksateistkümneaastased” langes kohe pärast selle valmimist ägeda kriitikatule alla. Isegi üleliidulises ajakirjanduses paigutati see halbade filmide kategooriasse.

“Me olime kaheksateistkümneaastased” valmis kirjanik Ants Saare originaalstsenaariumi põhjal ja käsitleb ühe väga valusa ajajärgu algust Eesti rahva ja maa ajaloos. Sündmustik hargneb aastal 1940. Iseseisev Eesti Vabariik lakkab olemast — nõukogude võimu kehtestamisega nimetatakse seda nüüd Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks.

Teema on muidugi ränk. Selle põhjal, kuivõrd tuntavalt kannavad filmis püstitatud probleemid aja märki, võib oletada, et tegijaile avaldati “ülevalt poolt” päris tugevat survet.

Muidugi ei õigusta see pealiskaudset suhtumist filmitavasse ja illustratiivsust. Tekstid, dialoogid ja kõned mõjuvad mitte lihtsalt räigelt, vaid ka lamedalt, ilma alltekstita.

Tegelaskujude karakterid on edasi antud liiga mustvalgetena. Neid, kes iga hinna eest püüdsid Eesti iseseisvust päästa, näidatakse üdini negatiivsetena ja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi loojaid-tekitajaid ülipositiivsetena. Nii ühe kui teise leeri karakterite puhul ei toimu kogu filmi jooksul vähimatki arengut.

Kõigele vaatamata on näitlejad andnud endast parima — nii vanad kui noored. On ju filmi peategelasteks elluastujad, kaheksateistaastased abituriendid, noored, kes seisid raske valiku ees, kumba poolt valida.

Vaatamata kõigele tõusid siiski esile karismaatilised noored näitlejad Evald Hermaküla ja Peeter Kard, samuti oma näitlejateed alles alustavad Mare Hellaste ja Tiina Ideon. Üksmeelse tunnustuse pälvis Hugo Laur vana muusikaõpetaja Teenusena.

Kui teeks uuesti?

Nüüd, pea pool sajandit hiljem seda filmi vaadates tekkis mul ootamatult mõte, et oleks huvitav teha sama stsenaariumi põhjal veel üks mängufilm. Olen veendunud, et 1965. aastal tehtud filmi nn negatiivsed tegelased muutuksid seal positiivseiks, ja vastupidi. Üks linateos peaks muidugi arenema sügavuse suunas, mitte libisema mööda pealispinda.

Usun, et uue filmi “Me olime kaheksateistkümneaastased” ekraanile toomine võiks olla päris huvitav eksperiment, kui keegi meie noortest režissööridest võtaks selle töö ette ja ära teeks.
Orav, Õ. (2011). Kaljo Kiisa ebaõnnestunud film, kus näitlejad andsid endast parima. Maaleht, 26. veebr, lk 33.