Park (1966)

Fakte filmi valmimisest

Lühilibreto nukufilmile "Aus hüpotenuus": 21.02.1966
Stsenaarium nukufilmile "Paraku juhtub ka nii...": 10.05.1966
Lamenukkfilmi "Park" valmimine: detsember 1966

Filmistsenaariumi arutelult Tallinnfilmi Kunstinõukogus

17. juuni 1966

Kiik: See lugu on kirjutatud V. Ruškise väikese novelli põhjal ja on algusest peale mõeldud teha veidi teistlaadi režissööritöö kui seni. Esmakordselt püüame tegevust edasi anda nii lakooniliste vahenditega, et need hakkaksid lähenema sümboolikale. Seepärast on tegevustik lahendatud lamenukkudega, et filmi alltekst hakkaks paremini kõlama.
Materjal on huvitav ja annab teha toreda satiirilise filmi.

Danilovitš: Alguses olid stsenaariumis huvitavad kujud: daam oma soenguga, insener. Praegu on otsekohene satiir, et surutakse administratsiooni võimu peale. Filmi mõte peaks olema selles, et kogu aparaat on elust kaugel, on elust irdunud.

Beltšikov: Minu meelest on kõik keelusildid ja trahvimise sildid haljasaladelt ära koristatud, praegu pole mõtet seda enam rõhutada. Tahaks, et kriitika oleks optimistlik.

Kiik: Optimism on olemas - rahvas leiab ise tee.

Tiits: Filmi idee on huvitav. Ainult see administraatori rusikas on kole tuntud asi ja pole praegusel ajal ka puhas elutõde. Praegu on veel nii, et kui oleks vaja otsustada, ei otsusta keegi. Võiks jääda bürokraatliku aparaadi juurde, kes omavahel arutavad, kuid ise elust midagi ei tea.

Skulski: Režissööristsenaarium on teravam, Ruškise oma oli aga lõbusam. Ei oleks vaja tigedaks minna, vaid parem välja naerda.

Kiik: Mõte on siis selge - eluvõõras planeerimine.

Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.978 Nukufilmi "Park" režiistsenaarium ja montaažleht.

Katke intervjuust Elbert Tuganoviga

Kas nukufilm on lastele või täiskasvanutele?
Mõlemale.

Kellele teed filme?
Alguses enda lastele, hiljem kogu maailmale.

Miks lapsed armastavad animatsioonfilme?
Eks nad näe iseendid ekraanil.

Aga täpsemalt?
Iga laps on käes hoidnud nukku, oli see siis beebinukk või karumõmm. Eelkooliealisele on nukud armsad, olgu see nukk tal käes või nähku seda ekraanil. Laps vaatab hea meelega, kuidas nukk ekraanil end liigutab, elab. Mõttes mängib laps nukuga kaasa ning usub, et nukk ise käib ja oskab rääkidagi.
Kui aga on vastav aines ja süžee, sobib nukufilm nii lapsele kui täiskasvanule. /---/

Teravmeelsus, nali — ja nukufilm?
Arvan, et kõik režissöörid veenduvad selles, et nali on hädavajalik. Et mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud vajavad ja armastavad nalja. Ma ei mõtle labast nalja, kukkumise koomikat, vaid mõnusat, teravmeelset huumorit. 
Kardan, et režissööril, kes nalja ei armasta ega oska seda mõistagi, aga tahab ekraanile tuua ainult suurt kunsti, on turumajanduse tingimustes väga raske oma filme realiseerida. Hea, lõbus, muigele sundiv film on tulevikus hea kaup.

Nukufilm ja kujutav kunst?
Nukufilm on kunstiga seotud palju enam kui mängufilm. Nukufilmis võib ümarnukk tegutseda kolmemõõtmelises dekoratsioonis, ühele tasapinnale joonistatud taustal ja isegi naturaalse looduse foonil. Igal sellisel lahendusel on kunstniku töö määrav.

Mis laadi siis enda omaks pead?
Kogu elu jooksul on mind õpetatud olema iseenda eest väljas, olema ennem praktiline teoinimene kui filosoofiline juurdleja. Selleks viimaseks ei olnud mul võimalusi, ei olnud aegagi. Seetõttu "istusid" mulle rohkem käsikirjad, kus käis hoogne tegevus, kus sai ise rakendada teravmeelsust, huumorit. Andku mõned autorid mulle andeks, et ma ei teinud nende materjalist just sellist filmi, mida nemad endale ehk ette kujutasid. Režissöör ei ole mitte ainult autori idee filmilindile tõlkija, vaid ka tema on loominguline isiksus, kes tingimata soovib, et igast tema filmist saaks kunstiteos.
Iga kord ei tule see välja, kuid sinnapoole püüdma peab!
Ruus, J. (1991). Vastab Elbert Tuganov. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 4-15.

Filmist ajakirjanduses

„Tallinna Filmistuudio režissöör E. Tuganov alustas uue üheosalise satiirilise nukufilmi loomist. Stsenaariumi kirjutas Valentin Ruskis. Vastrajatud ja võimsalt kujundatud park osutub inimestele väga ebamugavaks ja tülikaks, ent enne läheb tükk aega, kui kujundajad jõuavad arusaamisele, et park on mõeldud siiski inimestele ja see tuleb vastavalt ümber kujundada.“
„Park“ (1966). Sirp ja Vasar, 17. juuni, lk 7.

„Terav mõte, lakoonilisus, selgus olid need kiiduväärsed momendid uues nukufilmis «Park», mis tõid režissöör E. Tuganovi tööle ja stsenarist V. Ruškisele kõigi koosolijate tunnustuse. Üksmeelne oli arvamus, et «Park» on väga terviklik film. Kõik on selles täpne, midagi pole ülearune. Filmis on häid leide. Tulevad käärid, mis puhkpilliorkestri tuši saatel avatava pargi ees punase lindi läbi lõikavad. Pole näha ülemust, on kuulda ainult automürinat ning autoukse avamist ja sulgemist tema tulekul ja lahkumisel. Kogu asja olemus on käärid. See on filmi sisust tulenev kujund.

Film «Park» kui üks Tallinnfilmi tippfilme peaks oma lihtsuse ja lakoonilisusega jääma suunda määravaks teetähiseks. Arutlusel kujunes ta seepärast tahes-tahtmata nagu mingiks mõõdupuuks, mis endaga võrdlema kutsus. Ja oli loomulik, et selle filmi kõrval teiste autorite mõtte laialivalguvus, mõtte kitsus või mõtte ähmaseks jäämine hoopis rohkem silma paistis.“
Arutluse objekt – nukufilmid (1967). Sirp ja Vasar, 8. dets, lk 5.

„Tuganovi lühifilm «Ettevaatust, kaabel!» on neid filme, milles avaldub ilmekalt Tuganovi satiirikuanne ning teos asetub ühte pingeritta tema niisuguste fil­midega nagu «Talent» Ja «Park».
Väljavõtteid Eesti Kinematografistide Liidu juhatuse esimese sekretäri Kaljo Kiisa ettekandest (1976). Sirp ja Vasar, 30. apr, lk 3.

„Paljud režissööri teosed on määratud lastele, kuid niisama kiindunult loob ta ka täiskasvanutele, ja nimelt teravalt tänapäevaseid satiirilisi teoseid («Just nii», «Park», «Hammasratas»), mis piitsutavad nõmedust, kangekaelsust, bürokraatiat.“
Assenin, S. (1977). Pürgimine mitmekesisuse poole [Eesti multifilm 20-aastane]. Sirp ja Vasar, 25. nov, lk 6-7.

Filmile tagasivaatavalt

Sergei Assenin: „Eesti multifilmide koomikas ilmneb huvi ja tähelepanu igapäevase elu probleemide vastu, elu jälgimine. Ja ehkki autoripositsioon neis filmides on alati selge ja kindel, ei ole õpetlikkus neis väljendatud valmiliku moralitee, vaid mahlaka koomilisusega ja nagu elust enesest võetud ning kergesti äratuntavate stseenidega satiirilise jutustuse vormis. Nii naerdakse välja filmis "Park" (kasutatud on lamenukutehnikat) pargiteede planeerijad, kes mitte kuidagi ei taha leppida sellega, et inimesed ei kõnni mööda nende jaoks projekteeritud teid.“
Assenin, S. (1986). Teerajajad [režissöör E. Tuganov]. Rmt: Etüüde eesti multifilmidest ja nende loojatest. Tallinn: Perioodika, lk 43.

Jaan Ruus valis poolsajandi jooksul tehtud kahesajast Eesti nukufilmist välja kümme, mis kõnekad omas ajas ja üle aja.
"Park" - allegooriline satiir eluvõõrast võimust. Uuslinna (üllatavalt modernistlikud “City Plazad”) infrastruktuuri korrastamatuse peal mängitakse maha rahva ja võimu vastandus. Uhke projektina avatakse käänudega asfalttee, kuid rahvas ei hooli käändudest ja läheb alati kõige loomulikumat teed pidi – otse. Rahvas ei pea lugu uhketest tulevikuprojektidest, kuna nende eluvõõrus on läbinähtav. Rumalaid keelde ei pea kuulda võtma.
Vene ajal sai filmis tegutsevast projekteerimisorganisatsioonist vaataja silmis utoopilise kommunismiehitamise sümbol ja jalutajatest vaataja alter ego. Tollal oli see lugu teisitimõtlejaist. Veel enne seda, kui see sõna poliitilisel areenil kasutuse võeti. Aga film on igal ajal vaadatav humoorika loona rumalatest bürokraatlikest normidest.
Sellises laadis lamenukk-filme (kunstnikuks taas Henno Käo) tehti tollal ka Tšehhis ja mujal. Tempokas montaaž ja Ülo Vinteri hoogne muusika lisavad naudingut.
Ruus, J. (2007). Nukkude parade-allez [Jaan Ruus valis 200st Eesti nukufilmist välja 10, mis kõnekad omas ajas ja üle aja, nende hulgas "Park"]. Eesti Ekspress: Areen, 22. nov, lk B10.

Chris J. Robinson: „"Park" kasutab lamenukustiili, mis meenutab Poola animaatori Jan Lenica või isegi Kanada Rahvusliku Filminõukogu töid. Kui filmi võib kahtlemata vaadata kui kriitikat nende pihta, kes keelduvad muutumast, näib Tuganov ühtlasi viitavat, et ükski uus reegel ega korraldus ei suuda iial inimeste tõelist loomust väärata - antud juhul eestlaste loomust.“
Robinson, C. J. (2010). Diktaator ja demokraat [animarežissööridest Tuganovist ja Parsist]. Rmt: Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu [inglise keelest tõlkinud Kristjan-Jaak Kangur]. Tallinn: Varrak, lk 60-62.

Lõbus juubelitervitus Heino Parsilt Elbert Tuganovile

Heino Pars: "Meie multifilmide kullafond on Sinu satiirilised pildid. Neis nahutad Sa armutult nähtusi, millel ei tohiks meie elus asu olla. Tõenduseks, et Sul on teravat pilku ja võimet inimeste sisse näha, luba meenutada kunagist seika trammis. Sinu juurde oli trüginud kahtlane mees, samas märkasid, et randmelt puudub kell ning põrutasid mehele peale (muide, mis Sinu tasakaalukuse juures on harv nähtus): andku kell kohe tagasi! Mees ehmus, kohmitses taskus ja ulatas puiklemata kella. Kui koju läksid, leidsid aga oma ajanäitaja öökapilt! Ju tabasid oleku järgi ikkagi ära, et tegemist ebaausa mehega, kel juhuse kokkulangemisena oligi näpatud kell taskus."
Esiisa Elbert 60 [Tuganovi juubeli puhul J. Ruus, H. Pars, R. Raamat, J. Müür](1980). Sirp ja Vasar, 22. veebr, lk 11.

Taastatud filmi lõputiitrite lisainfo

Film taastati programmi Eesti Film 100 raames
Pildi digitaalne taastamine: Nukufilm OÜ / Tõnu Talivee ja trickWilk (Saksamaa)
Heli: Film Audio OÜ / Ants Andreas
Taastamist toetasid: Eesti Kultuurkapital, Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium, Eesti Filmi Sihtasutus
© Tallinnfilm 1966/2008

Eesti nukufilmi klassikud said DVD-le

Tiit Tuumalu: „“Aja meistrid“ on ilus ja väärikas kummardus, nii sisult kui vormilt Eesti nukufilmi rajajatele Elbert Tuganovile ja Heino Parsile." /---/

DVD-kogumik sisaldab:
Mait Laasi dokumentaalfilm „Aja meistrid“,
Elbert Tuganovi nuku­filmid „Hiirejaht“ ja „Park“,
Heino Parsi nukufilmid „Operaator Kõps seeneriigis“ ja „Nael“.
Koostajad „Eesti film 100“ ja Nukufilm 2009.
Tuumalu, T. (2010). Väärikas kummardus aja meistritele. Postimees, 7. jaan, lk 15.