Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Partei liige (1970)

Sisukokkuvõte

Portreefilm NLKP liikmest, Vasula sovhoosi direktorist Rosiine Kartaust.

Rosiine Kartau jalutab sovhoosi õunaaias. Puud on õunade all lookas. Kaadritagune hääl mõtiskleb aja nõuetest. Suur plaan Kartaust. Hääl kaadri taga (Ene Hion) küsib: „On teil meeles teie esimene suur ühiskondlik ülesanne?“ Kartau jutustab sõja-aastatest ning sovhoosi loomakarja evakueerimisest. Panoraam maastikul. Tuules voogav viljapõld vaheldub diivanil istuva portreteeritavaga, kes räägib oma tööst ja elust tagalas ning koduigatsusest. Ekraanil põldu kündev traktor, viljapead, maisipõld, loodusvaated, linnuparv, kasetüvi, kaasik. Küsimus: „On see päev meeles, kui te Eestisse tagasi jõudsite?“ Kartau jutustab kujundlikult, kuidas saabus. Seejärel läheb jutt ülesehitustööle. Portreteeritava suur plaan vaheldub maastiku panoraamiga. Diktor annab ülevaate Vasula aiandussovhoosi eesrindlikest majandusnäitajatest, mis suures osas on Rosiine Kartau 17 aasta töö tulemus. Kombainid põllul töötamas. Küsimus: „Olete te kunagi kahelnud oma jõus?“ – „Ei.“ Kartau jutustab näitlikult raskustest, mis tuli üle elada oma karjääri algusaastatel, kui niigi oli raske, aga tema puhul lisandus veel usaldamatus naissoost ülemuse vastu. Ekraanil taas põld, kivid segavad kombaini tööd. Kartau ja kombainer arutavad, kuidas probleemi lahendada. Küsimus: „Ma tean, oli juhus, kus teis kaheldi.“ Kartau räägib juhtumist, kui ta lasti töölt lahti (parteile) vastu hakkamise pärast. Ja sellest, et ta tuli ikkagi tagasi. Muigab: „Jaa, ma tulin tagasi vaatamata sellele. Vili tahtis lõigata ja…“ Ekraanil autokasti voolav vili ja kombainid põllul. Küsimus/nending: „Te pidite olema kõvasti solvumisest üle.“ Kartau muigab ja räägib naeratades oma eesmärkidest, mis ei lubanud tal alla anda. Ekraanil viljakottide laadimine autole. Diktor räägib viletsast olukorrast, mis majandis valitses, kui Kartaul selle juhtimine üle tuli võtta. Näeme maaelu praegu: uusi lautasid, rammusat piimakarja ning kartuli-, lille- ja õunakasvatust. Küsimus: „Olete te märganud, et teie igavene rahulolematus on mõnikord inimestele tülikas?“ Portreteeritav jääb mõttesse, siis räägib, kuidas need, kes teda kui kommunisti alul ei usaldanud, on nüüd inimestena palju muutunud. Küsimus: „Kuidas te teate, kes on kes? Kelle nimel tasub vaeva näha?“ Küsimus paneb Kartau mõtlema, ta arvab, et inimese kasvatamine on suur, aga tänuväärne töö. Põhiline inimestevahelises suhtlemises on usalduse pälvimine. Ekraanil sügisene porine õunaaed, kus Kartau kõnnib koos alluvaga ja nad arutavad tõsiselt millegi üle. Seejärel jutuajamine end viimastel kuudel tublisti parandanud töömehega, kes kuulab kohmetult ühtaegu nii kiidusõnu kui ka manitsusi jagavat direktorit. Küsimus: „Aga mis teeb inimese tugevaks? Mis süvendab tema veendumusi?“ Taas läheb jutt usaldusele ja eneseusule. Ekraanil Kartau koosolekut juhatamas, teemaks töö tõhustamine. Sõnavõtud, Kartau profiilis süvenenult kuulamas. Jutt käib vastutustundest, kohusetundest, distsipliinist. Kaamera peatub koosolekul osalejate tõsistel nägudel. Küsimus: „On teil olnud olukordi, kus te pole täitnud ülesannet?“ Kartau räägib juhtumist 23. augustil 1945, kui partei ülesanne jäi täitmata, kuna ta seisis püssitoru ees. Taustaks joonistatud noorpõlveportree temast. Vahepeal peatub kaamera laual, kus seisab rohupurk ja veeklaas. Küsimus: „Olete kohanud reetmist ka tänapäeval?“ Kartau peab rahuliku elu tingimustes reetmiseks silmakirjalikku käitumist töökollektiivis, kui kolleege veetakse alt. Toob ka konkreetse näite. Areneb vestlus: „Aga kas ikka saab kõrvutada kodumaa reetmist, inimeste ohverdamist niisuguse oma isikliku huvide kaitsmisega?“ – „Ka see on kodumaa reetmine, kui oma isiklikud hüved on tähtsamad kui ühiskonna omad.“ – „Te olete raudne naine. Rauast.“ – „Ei ole võimalik…“ Kartau naeratab õnnelikult. Järgneb tagasivaade noorusaastatele ja karjäärile ametiredelil. Fotod noorest neiust vahelduvad tänapäevaste kaadritega tööpostil asju ajavast direktorist. Stseen arsti juures, kuhu Kartau on jõudnud määratud visiidi ajast kaks kuud hiljem. Ta naerab: „Aga selle kahe kuuga sai palju tööd ära tehtud.“ Arst kahtleb ka seekordsete korralduste täitmises, aga säilitab optimismi. Rosiine abikaasa Endel Kartau villise roolis. Saame lühikokkuvõtte nende abielust: kummalgi on omad tegemised ja omad sõidud, rohkem saadakse kokku koosolekutel ja istungite vaheaegadel kui kodus, sest Endel Kartau töötab Kambja sovhoosis partorgina. Näeme kumbagi oma villise roolis, seejärel kahte villist seismas parteikomitee ees Tartus, abikaasasid kõrvuti koosolekusaalis istumas ja pärast lõunatamas restoranis Tarvas, taustal Elmar Kitse seinapannoo. Diktor mõtiskleb, kui palju on Rosiine Kartaule maksma läinud teiste huvide eelistamine enda omadele. Poeg Gero Kartau parteisse astumine. Lõikuspidu Vasula sovhoosis: saalis on pikad lauad söökide all lookas, mehed ülikondades, naised pidulike rullisoengutega. Õunakorv. Paarid tantsupõrandal. Naervad näod. Direktor tantsuhoos. Panoraam udusel maastikul: kultuurimaja, laudad, koristatud põllud, elumajad nende vahel. Ekraanil Rosiine Kartau rääkimas lapsepõlvest, kust sai alguse tema looma- ja maa-armastus ning soov rajada marja- ja viljapuuaedasid. Näeme teda uuesti õunaaias töid juhatamas ja hobustega koplis askeldamas. Pensionile minna ta veel ei kavatse, sest ei suudaks ilma tööta elada. Vasula vana pärnaallee: Rosiine Kartau kaugeneb ratsutades. Lõppsõnad kommunisti vastutusest. Kaamera pöördub allee kõrval asuvasse noorde õunapuuaeda.