Peata ratsanik (2001)

Filmist kriitiku pilguga

Jan Kaus: „Kui näha Ülo Pikkovi filmis mängu, mille üheks peamiseks “mänguasjaks” on Peata Ratsanik, siis “töötab” Peata Ratsaniku kuju just tuntava piiridel, ja just selleks, et see kuju tekitaks uue kuju, mis järgib uusi reegleid, ja et need uued reeglid looksid siis uue Peata Ratsaniku, mis seni tundmat /---/

Lyotard kui postmodernismi üks tuntumaid teoreetikuid kirjutab: “Postmodernistlik (või paganlik) võiks olla olukord kirjandustes ja kunstides, millel ei ole oma kindlaksmääratud adressaate ja reguleerivat ideaali, kuid kus väärtust mõõdetakse pidevalt katsetamise toel.” /---/
Kas mitte ei “katseta” “Peata ratsanik” sedasi umbusku metanarratiivide kui seletuste suhtes; umbusku, mida Lyotard peab just postmodernistliku meelsuse tunnuseks? Kas ei sülga Ratsanik-Kuumees välja just õhtumaise loo põhilist laengut: tähendusest möödapääsmatust? Ehk püüdis Pikkov luua filmi, millel puudub adressaat? /---/

Peata Ratsanik ei tegele mingitel kaalutlustel, vaid ta lihtsalt tegutseb. Ta ei mõtesta, ta saadab korda, temas pole vastuolusid, poolt- ega vastuargumente. Freud leiabki, et teadvustamatuse protsessid ei võta tegelikkust arvesse. ”Nad alluvad ainult naudingu põhimõttele; nende saatus sõltub ainult sellest, kui tugevad nad on ja kas nad täidavad naudingu-vastumeelsuse reguleerimise nõudeid.” Peata Ratsanikku juhib tung, ta ise ongi tung, miski ei jää tungi eest kõrvale ega puutumata ning kuna Freudi meelest on kõige “tungilisem” tung surmatung, on ka arusaadav Peata Ratsaniku käitumise peamine joon: hävitamine, mis ei hooli isegi oma peast. /---/

“Peata ratsaniku” tugevus seisnebki piltide vaheldumise, piltide üksteisesse sulandumise, üksteisest väljakasvamise, üksteisega vastandumise rõõmus; ning sellel rõõmul ei pea ju nime olema. Rõõm põhjendab ennast ise oma pelga olemasoluga. Häda on lihtsalt selles, et kõik, mis avaneb inimeste meeltele, vajab millegipärast ka mõistuslikku nimetamist.
Nii nagu läbi sajandite on otsitud vastust küsimusele, miks nuttis Psammetih III oma teenrit, mitte oma poega nähes, nii olen minagi mitu päeva endalt küsinud: keda või mida sümboliseerib/kujutab kohvritega, kokkuõmmeldud, õhupalli abil lendav ja mikrofoni juuresolekul röhitsev hai? Annan ise siinkohal veel ühe võimaliku vastuse: see kujutab kohvritega, kokkuõmmeldud, õhupalli abil lendavat ja mikrofoni juuresolekul röhitsevat haid. Kusjuures teda on hea vaadata.“

Arvustuse terviktekst:
JAN KAUS - KIRJELDUS SELETUSTE PILVES
Kaus, J. (2001). Kirjeldus seletuste pilves. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 80-83.

Andres Laasik: „”Peata ratsanikuga” läks Ülo Pikkov ühe vana ja vägeva massikultuuri müüdi kallale. Nurgelised kauboid ja mustavalgekirju lehmad loovad Pikkovi kubistliku poeetikaga Metsiku Lääne, kus siis peata meediakangelane oma kurjuse vägitegusid õiendab. Kummalisel kombel jäi Pikkovil puudu just sellest, mis on olemas tema poolt parodeeritud žanris – action. Kauboilugudele omakorda vindi peale keerav stoori on pehme ja mage. Ei aita ka kodumaised vihjed Õnne 13 majadele.“
Laasik, A. (2001). Eesti uued animafilmid otsivad värsket tänapäevast ideed [Ülo Pikkovi "Peata ratsanik" ja Priit Tenderi "Mont Blanc"]. Eesti Päevaleht, 3. mai, lk 17.

Kristiina Davidjants: „Ajal, kui suuremat osa eesti filmist näib ühel või teisel kujul kammitsevat mingi seletamatu gravitatsioonijõud, võib eesti animafilmi julgelt iseloomustada kui lõpmatut kalambuuri.

Viimase aja töödest on parim näide selle väite tõestuseks Ülo Pikkovi joonisfilm “Peata ratsanik”, mis annotatsiooni järgi jutustab loo indiviidi ja ühiskonna kompromissist. Ja seda ta tõesti teebki, elegantselt ning mänglevalt, niivõrd kui vesterni žanr seda lubab. /---/ Samas ei tee filmis valitsev kujundite rohkus “Peata ratsanikust” pelgalt režissööri vaimukuste demonstratsiooni, siin on oma kindel atmosfäär ning hõlpsalt jälgitav süžeeliin. Vesterni žanr annab juba iseenesest vaatajale kohe alguses vihje reeglite mõistmiseks, sest kauboi saatus on olla alati üksi. Kauboi ainus eesmärk ongi mäletatavasti võidelda kogu maailma vastu. Kauboidel pole ema ega isa, õde ega venda, naist ega lapsi. Kauboid ei tee tööd, neil ei ole kodu ja kui nende teele satubki mõni naine, on see mõni langenud naine. Võib aimata pea kaotanud ratsaniku tohutut ängi, kui ta kohtab endast natuke õnnelikumaid kolleege. On selge, et ta tõmbab esimesel võimalusel püstoli kabuurist, kui mõni neist peaks talle närvidele käima. Ning lõppude lõpuks pole kuu siiski see, mis oleks oma pea…

Kui ma peaksin Pikkovi filmi tarvis otsima “Peata ratsanikule” sugulasi eesti kultuuriruumis, tuleks mulle meelde ehk ainult Juhan Jaik oma muinasjuttudega. Jaigi juttudes tõusevad inimesed ilma pikema jututa kaarnakivi abil kas siis lendu või paisuvad nende pead sama suureks kui Pikkovi kuupäisel kauboil.“
Davidjants, K. (2001). Kujundeid ja õpetussõnu [animafilmid: "Peata ratsanik", "Sääsk ja hobune", "Tulelaeva kulid"]. Sirp, 1. juuni, lk 16.

Anneli Aasmäe: „Sellised kriipseldatud tegelased, nagu koomiksilikus «Peata ratsanikus» näha, elasid filmitegijate koolipõlves matemaatikavihiku servades ja keemiakonspekti ridade vahel. Kirjanik Thomas Mayne Reidi samanimelise raamatu tontjas kangelane röövis aastate eest küll une, ent oli filmis nähtuist tunduvalt sümpaatsem.“
Aasmäe, A. (2001). Koolivihikute kriipsukangelased [Ülo Pikkovi "Peata ratsanik" ja Priit Tenderi "Mont Blanc"]. Postimees, 4. mai, lk 25.