Pentathlon Moderne (1974)

Vastab Hans Roosipuu:

Üks lugu tuli meelde… „Viievõistlejad” (1974), tegime seda koos Peebuga. Ja jälle selle suure pika toruga. Oli näha, kuidas hobuse ninasõõrmed liikusid. Pakkusime filmi üleliidulisele ekraanile. Vastuvõtjaks oli üks vanapapi üleliidulisest kinokomiteest. Nimi ei tule meelde. Kaheksakesi tulid sealt vaatama ja vastu võtma. Või tagasi lükkama. Selle papi asetäitja oli üks naisterahvas, kes alati kiitis Školnikovi taevani. See naine sai kõigepealt sõna. Et filmis on sportlaste metsik pingutus ja kas seda peab ikka näitama… Kuna arutelu algus polnud filmi soosiv, siis kõik järgmised esinejad arvasid sama. Film ei kõlba üleliidulisele ekraanile! Seejärel tõusis püsti see papi, kroonikaosakonna juhataja, ja ütles: „Soovitan teil minna Krõlatskoje sõudekanali äärde ja vaadata, kuidas sõudja kaotab ühe võistluse jooksul oma paar-kolm kilogrammi! Ja siis mõtelge, mis te rääkisite. Film on vastu võetud!” Vot nii, oli igasuguseid ülemusi. Aga kõige parem lugu juhtus selle filmiga Ungaris, rahvusvahelisel festivalil. Ma olin ise ka seal. Olime raekoja saalis vastuvõtul. Korraga tuleb üle saali žürii esimees, itaallane Bruno Beneck. Tuleb mulle vastu, käsi õieli. Mina teda ei tundnud, aga talle öeldi, kes ma olen. Tema nõudis, et meie film „Viievõistlejad” saaks esimese koha. Aga rahvusvahelistel festivalidel pidi esikoha saama alati mõni Moskva film. Sellel festivalil oli film Irina Rodninast. Väga mage film! Uisutamist oli vähe, rohkem oli seda, kuidas Irina parteisse astus. Žüriis olid Beneck, siis üks prantslane, ungarlane — maailmameister vehklemises, kaks Ungari režissööri, Moskva mutt ja Saksa DVst oli tüdruk, kes kuulas ainult selle Moskva muti sõna. Hääled jagunesid 4:3. Beneck teatas, et tema läheb žüriist minema! Muidugi võitis see Moskva film. Niisugune lugu. Meie saime mingi jama auhinna.

Taevere, M. (2014). Vastab Hans Roosipuu. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 4-18, ill.

Filmist ajakirjanduses

Jaan Ruus: Inimvõimete jälgimist ja võimete piiri filosoofilist mõtestamistki taotleb viimasel üleliidulisel spordifilmide festivalil reportaažiklassis kuldmedaliga pärjatud «Pentathlon moderne» (rež. P. Puks). Tegijad vaimustuvad suutlikkuse mitmekülgsest avaldumisest, kuid käivad oma eelmise töö, «Kümnevõistlejate» täpsetes jälgedes, ning ei suuda enam minna nii kaugele kui selles. «Kümnevõistlejaid» kandis kontseptsioon: sport on töö, sport on pingutus, inimene pingutuse hetkel on ülev. «Viievõistlejaid» kannab selle tugeva filmi nõrk, mööda pealspindu libisev kaja.

Ruus, J. (1976). Miks tehakse filme [Märkmeid Tallinnfilmi loomingust]. Sirp ja Vasar, 26. märts, lk 13.