Piirivalvurid (1968)

Filmist ajakirjanduses

Valdeko Tobro: „Kogu filmidokumentalistika on sündinud reportaažist. Reportaaž on dokumentalisti meisterlikkuse kool, mille igaüks, kes sellel kunstialal tahab edu saavutada, peaks läbi tegema. See tõde on tänapäeval niisama hinnas nagu aastakümnete eestki. Kuid reportaažfilmi ette seatavad ülesanded on ajapikku läbinud märgatava evolutsiooni. Kaasajal nõutakse reportaažfilmilt mitte ainult sündmuse või nähtuse väliskuju fikseerimist, vaid ka nende olemusse tungimist, nende tagamaa avamist, seoste näitamist teiste sündmuste või nähtustega. Tänapäeval tähendab reportaaž reaalsuse publitsistlikku mõtestamist.

Eesti filmidokumentalistikas on reportaaž ka viimastel aastatel üsna mahukalt esindatud. Kuid aukartust äratavast kvantiteedist hoolimata ei nihku kvaliteet surnud punktist. Kord saavutatud tase, mida tähistavad niisugused filmid nagu V. Andersoni, A. Söödi „Kivine hällilaul“, S. Školnikovi, K. Simonovi „Seal, kus elas Hemingway“ (TF), R. Karemäe, V. Kopli, M. Põldre „Reportaaž telefoniraamatu järgi“ (ETF), on mitte ainult ületamata, vaid pahatihti ka saavutamata jäänud. Meie filmipublitsistikas on maad võtmas keskpärasus, mis saab alguse meie dokumentalistide pealiskaudsest kontaktist tegelikkusega, oskamatusest leida tänapäeva sündmuste tulvast kõige tähtsamat ning iseloomulikumat, sellele operatiivselt reageerida. Meie dokumentalistid näevad tihtipeale ainult sündmuse või fakti väliskülge, ei vaevu või ei suuda tungida pealispinna alla, et tabada tuuma, leida ühe ilmingu loogiline seos paljude teistega. /---/

Kaks dokumentaalteost — V. Himbeki, Ü. Raudmäe „Kuula käsklust!“ (ETF) ja R. Beltšikovi, V. Gorbunovi „Piirivalvurid“ (TF) on välja tulnud oma illustratiivsuses äravahetamiseni sarnastena.

/---/

Lõpetuseks tahaksin tähelepanu juhtida veel ainult ühele, kuid minu arvates momendil väga tähtsale organisatsioonilisele probleemile, millest üsna palju sõltub meie dokumentaalfilmikunsti areng! See on stuudio Tallinnfilm ja stuudio Eesti Telefilm loomingu omavaheline koordineerimine. Teadmatus teineteise töödest, kavatsustest ja plaanidest on täiesti ebanormaalne. Ja esimesed mõrud viljad ongi juba käes. Kooskõlastamatuse tagajärjel tegid mõlemad stuudiod läinud aastal filmi piirivalvuritest, mille tulemusena saime kaks halba dokumentaalteost. Selline dubleerimine on ilmselt otstarbetu.“

Tobro, V. (1969). Eesti tõsielufilm eile ja täna [filmidokumentalistikast]. Sirp ja Vasar, 18. juuli, lk 2-3.