Porgand! (2003)

Pärtel Talli plastiliinilood

Pärtel Tall on teinud kümne aasta jooksul neli nukufilmi: „Porgand!” (2003), „Teatriporgand” (2006), „Porgand suvitab” (2008) ja „Liivamees” (2013). Kõik neli on autorifilmid, kus ta on stsenarist, kunstnik ja režissöör ühes isikus. Kõik on tehtud plastiliinitehnikas. Kõik on hästi vastu võetud. Juba Pärtel Talli esimene film „Porgand!” oli menukas – võitis festivalidelt mitmeid auhindu ja sai Eesti kultuurkapitali aastapreemia debüüdiauhinna. Suuresti tänu esimese filmi edule sai autor teha ka „Porgandi” sarja kaks järgmist filmi. /---/

Intervjuu Pärtel Talliga:

Kuidas sai alguse koostöö Nukufilmi stuudioga?
Pakkusin pedagoogikaülikooli lõputöö ideena välja plastiliinist raamatuillustratsioonid. Need näeksid välja nii, et kolmemõõtmelised voolitud pildid on korraliku valgusega üles fotografeeritud ja siis paberile trükitud. Kunagi tahan mõne raamatu selles tehnikas illustreerida. Neid töid juhtus nägema Priit Tender, kes töötab Joonisfilmi stuudios ja kellele need meenutasid filmikaadreid. Tema ütleski, et Nukufilmi stuudios otsitakse kedagi, kes hakkaks tegema plastiliinianimatsiooni, ja viis mu sinna kohale. Näitasin fotosid oma töödest ja mulle anti võimalus üks lugu välja mõelda ja selle põhjal film teha. Töötasin sel ajal Estonia teatri dekoratsioonide töökojas ja käisin õhtuti pärast tööd stuudios kaamerate ees plastiliiniga katsetamas. Proovifilm oli „Kõrbeorel”, pärast seda hakkasin tegema filmi „Porgand!” juba professionaalse meeskonnaga.

Millest see film on?
Lähteülesanne oli teha lastele plastiliinifilm, kus mängitaks metamorfoosidega. Minu pakutud lugu ei läinud läbi, mille üle on hea meel, sest mul ei olnud stsenaristina mingit kogemust. Siis kutsuti appi Peep Pedmanson, filmi algidee ongi temalt. Film on üles ehitatud sellele, et jänes jahib lumememme porgandit ja lumememm püüab end lumeskulptuurideks muutes jänese eest varjata, kuid porgand reedab ta. Minu ülesanne oli see lugu plastiliini vormi panna. Sellist filmi ongi plastiliiniga kõige õigem teha, sest plastiliin annab võimaluse animeerida värvide segunemist ja vormi muutumist. Panime ka maastiku elama. Kui jänes ja lumememm jooksevad, keeb ja vihiseb ka lumi nende ümber.

Kui kaua ühe nukufilmi tegemine aega võtab?
Oleneb filmi pikkusest. „Porgand!” kestab seitse minutit, tegime seda umbes aasta aega. Võtteperiood kestis kolm-neli kuud. Sellele eelnes sama pikk ettevalmistus- ja katsetamisaeg. Montaaž ja eriefektide tegemine võttis omakorda kolm kuud.

Kas monteerite oma filme ise?
Koostöös monteerijaga. Montaaž on filmi juures põhiline. Filmitud materjal on piltlikult öeldes nagu tainas, millest hakatakse montaažis saiakesi küpsetama. Üks oluline põhjus, miks „Porgand!” nii hästi õnnestus, oligi see, et mul oli väga hea monteerija. Suures osas monteeris filmi valmis Priit Tender, kes on olnud ka mu filmide kunstiline konsultant. Ma ei tea kedagi teist, kes suudaks kaadritega nii mänglevalt žongleerida kui tema.
Vapper, T. (2014). Pärtel Talli plastiliinilood. Õpetajate Leht, 23. mai.  

“Mis värk teil nende porganditega on?”

Kuidas tehakse nukufilmi. Kui on hea päev, siis valmib animaatoril keskmiselt 6 sekundi jagu filmi.

“Mis värk Eesti animalavastajatel nende porganditega on?” küsis juba kümmekond aastat tagasi Chris J. Robinson, Eesti animatsiooni fanaatiline austaja Põhja-Ameerikast, kes kirjutas raamatu “Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu”.

Ühest vastust Robinson ei saanud ja porgandite saak multikates pole siiani ikaldumise märke näidanud. Nad tegutsevad Priit Pärna (“Hotell E”, “Porgandite öö”) ja Heiki Ernitsa / Janno Põldma filmides (“Kontsert porgandipirukale”), nüüd juba pikemat aega ka Pärtel Talli nukufilmiseerias “Porgand!”, “Teatriporgand” ja “Porgand suvitab”. Kus on porgandid, seal on ka jänesed, ning ilmselt ei saaks me head vastust ka küsimusele, mis värk nendel Eesti animalavastajatel jänestega on.

Küllap on nende porganditega (ja jänestegagi) nii, nagu kirjanik Anton Tšehhov oma naisele selgitas: “Sa küsid, mis on elu? Sama hästi võiks küsida, mis on porgand. Porgand on porgand ja kogu lugu.” /---/

Artikli terviktekst:
Mis värk teil nende porganditega on? - Eesti Ekspress - Delfi
“Mis värk teil nende porganditega on?” (2013). Eesti Ekspress, 10. okt, lk 66.

Filmist kriitiku pilguga

Mart Rummo: „Pärtel Talli ”Porgand” olla eesti esimene ”täispikk” nukufilm, mille tegelased on valmistatud plastiliinist. Erinevalt Miriami-loost toimub selles kogu tegevus õues, kus porgandinäljas Jänes üritab Lumememmelt nina pihta panna.

Jättes tehnoloogilise uuenduse spetsialistide hinnata, tahan siiski kõrgeks kiita teose sisulist ja pildilist teostust: filmi loojad pakuvad kamaluga värsket ja omanäolist huumorit ja on edukalt ületanud sageli lumisest sündmuspaigast tingitud karid nagu värvide vähesus (peale lume on valged ka Jänes ja Memm) ja detailidevaese tausta üksluisus. Tülika ja töömahuka materjali vähesed väärtused – vormitavus ja voolavus – on võrratult ära kasutatud nii libedas linnaliikluses kui ka Lumememme rohketes transformatsioonides.“
Rummo, M. (2003). Päkapikk, porgand ja barbarid [Nukufilmi 3 uut nukufilmi : "Barbarid", "Porgand", "Miriam"]. Eesti Päevaleht, 27. okt, lk 11.

Allan Valge: „„Porgand!” on omamoodi moralitee. Õpetab õiget ja vale käitumist, ühiskonna norme ja väärtushinnanguid. „Nukufilmi“ stuudio on filmi sihtrühmaks märkinud koolieelikud. Ma ei oska öelda, kas see on liigne tagasihoidlikkus või turunduslikest eesmärkidest lähtuv mõttetu piiritlemine. Tegelikult on „Porgand!” sama universaalne kui „Lego“: 3—80. /---/

Tegelaste liikumine ja montaaž on meeldivalt tempokas. Lugu ei jää kordagi seisma ega venima. Kaadri kompositsiooni ja montaaži üle, sujuvuse, lihtsa jälgimise ja järjepidevuse aspektist võib siiski natuke nuriseda.

Visuaalselt on „Porgand!” vahest suurim õnnestumine. Tegelased on sümpaatsed, olemata samas liigselt silutud ja ümarad, isikupära on piisavalt. Visuaalselt eriti õnnestunud on jänes. Süžeeline porgandiihalus väljendub ka välimuses suurepäraselt. Jänes on kui instinktiivne söömismasin, kelle suu on viis korda suurem kui ajud!

Plastiliini plastilisi omadusi kasutatakse täiel määral ära lumememme rohketes metamorfoosides: memm võtab jänese eest põgenedes pidevalt uusi kujusid, ninasarvikust lumekoristusmasinani, ja on üldse pidevas füüsilises vormumises, seinal või hanges laiali. Võttekeskkond, eelkõige plastiliinlinn, ei ole nii viimistletud kui peategelased, kuid see ei tundu olevat olnud ka eesmärk.

Ka filmiajalugu ja žanrid tunduvad olevat noorele režissöörile tuttavad. Jänese esmane ligihiilimine memmele meenutab kangesti Steven Spielbergi klassikalist elukafilmi „Lõuad” (Jaws, 1975). Mõlemas läheneb oht pahaaimamatule ohvrile märkamatult, kuid tapva järjekindlusega. Spielbergil paistis hallist haist hallis meres ainult uim, Tallil valgest jänesest lumes ainult kõrvad. Kaadrikompositsioon ja muusikagi on võrreldavad. Põnevusfilmižanr läheb aga varsti pärast seda üle suht stiilipuhtaks märuliks ja on seda kuni filmi lõpuni. Metsik tagaajamine linnatänavatel ning kergelt klišeelik kahe vastase (jänes ja memm), ent positiivse kangelase ühise keele leidmine võitluses klassikalise kurjami (kuri koer) vastu. Sekka natuke traagikat, ent kindel õnnelik lõpp. Ja viimaseks võtteks kaks peategelast päikeseloojangus. The End.“
Valge, A. (2004). Harjutusi porgandiga. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 114-116.

Tarmo Teder: „Kõik paistab selles hästi töötavat, läheb kompleksselt peale. Montaaž on tempokas, film ei jää “tuiama” ega jookse kinni. Toonid on enamuses heledad, aga selgesti eristatud, koloriit varieerub, kaadrikeskkond minimalistlikult lummav ja samas avar, silma ei koorma see liigne kribu-kräbu, mille taha mõte kinni jääb. Väga veetlev vormiselgus, animatsioon on särtsakalt voolama saadud, helitaust ilmekas. Ja mis kõige tähtsam, hoogne lugu on üpris selgesti arusaadav. Juba Pedmansoni stsenaariumi lugedes tundus mulle, et siit võib tulla üks ebakonventsionaalne ja originaalne linatükk. Ja tuligi lustakas ja südamlik absurd-action, millele võib julgesti rahvusvahelist festivaliedu ennustada.“

Jürgen Rooste: „Muusika oli kuidagi eriti funky, võrreldes teiste taustadega. Ja milline rahu selle tohutu irratsionaalse mutatsiooniloo juures, kus kogu maailm on tegelikult veidi viltu, narkootiline (nagu Piilupart Donaldi oma selles koomiksis, kus ta eetrit hingas – vaadake neid autosid või lumememme kümblemist lumes!). See oli tegelikult animaatiline minimalism: osalt ehk ka materjalist tingitult pidi maailm hakkama saama vähimaga, et meenutada maailma ja rääkida lugu. /---/
Tallil jääb järele eksistentsiaalne absurdilugu. Sõpruse, usalduse loomise akt, ilma mingi intellektuaalse taagata. Jurata. Muinasjutt.“
Rooste, J. ja Teder, T. (2003). Barbi, Päkapikk ja Porgand [animafilmid "Barbarid", "Porgand" "Miriami jõulupäkapikk"]. Sirp, 31. okt, lk 16.

Edu rahvusvahelistel filmifestivalidel

Võidule Oberhausenis lisandus 2004. aastal parima lühifilmi preemia ning katoliikliku meediaorganisatsiooni Signis eripreemia Argentiinast, parima filmi tiitel Aubagne'i filmifestivalilt Prantsusmaalt ning eriauhind Sancy festivalilt. 
2005. lisandus publiku auhind parimale filmile East Lansing'i lastefilmide fesivalilt Ameerikas ning esimene preemia Vilniuses "Baltic PRIX JEUNESSE" workshop'il. Tunnustud tuli ka Bratislavast - UNICEF'i auhind 2006. aastal.

Saksa lapsed tõstsid esile eesti filmi

Oberhausenis lõppenud 50. lühifilmide festivalil märkis laste- ja noortefilmide konkursi lastežürii eriauhinnaga ära Pärtel Talli animafilmi «Porgand».
«Meile meeldis, kuidas oli selles mängitud plastiliiniga, nii et kõik oleks nagu päriselt. Ka see oli tore, et film rääkis jagamisest,» põhjendasid oma otsust Saksa lapsed.
Saksa lapsed tõstsid esile eesti filmi (2004). Postimees, 8. mai, lk 15.

Filmi linastused väljapool festivale:

EXPO / Portugal 2004 
ESTO / New York, USA 2004
Stuttgart Culture Night / Saksamaa 2004
Boschi fond / Berliin, Saksamaa 2005
Norra filmiinsituut 2005
Rich Mix Cinema / London, Suurbritannia 2007
London Barbican Cinema / Suurbritannia 2007
Cineketje Cinema Nova / Brüssel, Belgia 2008 
Eesti kultuurifestivali "eLU.Vivre l’Estonie à Nantes" / Prantsusmaa 2014

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

Esimene nukufilmide DVD on sarja 3. DVD, ilmunud 17.10.2013. Sellel on järgmised filmid:

Vares ja hiired (1998)
Tulelaeva kulid (2001)
Jõehobu Jõksu lood (2002)
Porgand! (2003)
Teatriporgand (2006)
Porgand suvitab (2008)
Liivamees (2013)
Talvekummitus (2012)
Limonaadilugu (2013)

Eesti film Eesti kooli

2004. aastal teostas Eesti Filmi Sihtasutus eesti filmide üldhariduskoolides tutvustamise katseprojekti.  Viie Tallinna ja viie Tartu kooli õpilased said näha valiku eesti filme (animafilmid “Porgand!”, “Miriami jõulupäkapikk”, “Miriam mängib peitust”, dokumentaalfilmid “Söerikastaja”, “Palju õnne”, “Elav jõud” ja mängufilm “Sigade revolutsioon”). Üritus läks korda ning algaval õppeaastal käivitatakse programm “Eesti film Eesti kooli”. See tähendab, et Eesti üldhariduskoolidele saadetakse tunnis vaatamiseks just Eestis valminud filme.
Krabo, A. (2006). Eesti film Eesti koolidesse [katseprojektis osalesid animafilmid “Porgand!”, “Miriami jõulupäkapikk”, “Miriam mängib peitust”]. Sirp, 1. sept, lk 6.