Punk ja perekond (2005)

Autori vaatepunkt

Punk-temaatilist filmi ei saa käsitleda tavapärase pooletunnilise dokumentaalina. Punk on segu eneseleidmisest ja anarhiast – need oleksid ka filmi visuaalse laadi märksõnad. Peategelase elunägemus ja kommentaarid põimituna teiste punkarite mõttelendudega, sekka üritusi, kontserte ja olenguid. Lisaks paras annus „kolemuusikat” pungi näol. /---/ Punk on kummaline nähtus, mis alati mingi aja takka tagasi tuleb ja noori mässule, teistmoodi enesemääratlusele kutsub. Filmi autorid ei ole kunagi ise olnud punkarid, vaid on seda kõrvalt jälginud: punk-elustiill tundub korraga nii jabur kui tõmbav, tekib küsimus, miks inimestel taoline identiteet üldse välja kujuneb, miks valitakse nii teadlikult erinemine, mis on need põhimõtted, stiilid, tavad, millega end tänases pungis identifitseeritakse.
Allikas: EFI andmekogu

Filmist kriitiku pilguga

Krista Maajärv: „Kaspar Kaljase dokumentaalfilm  „Punk ja perekond“ näitab vaatajale armsalt kohmetut Tõnu Trubetskyt isa rollis ja manifesteerib, et punk on surnud. Pidevalt siia-sinna tõmblev pilt tundub esialgu harjumatu ning põhjendamatu, kuid töötab lõppkokkuvõttes siiski looga kaasa, vastandades ebakindlat tänapäeva ühiskonda, mis on kõikuma löönud ka kunagiste pungipioneeride, ema Anu ja isa Tõnu maailma, tütar Reginleifi terve ning värske eluvaatega, kes avali helesinise taeva taustal kehastab pungi uuestisündi. Autor näitab oma tegelasi inimlikult ega ürita neile külge pookida loosungeid ei pungi ega ka perekonnaga seoses ning seetõttu mõjub kogu film hoolimata kohatisest eklektilisusest siiski ühtse loona.“
Maajärv, K. (2005). Eestluse kütkes. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 116-120.

Andres Keil: „Selle filmikese tegijad jäävad materjalile alla. Või mis alla, on materjalist üle sõitnud ja ekraanilt paistvat vaadates tundub, et põhiküsimuse – miks me seda filmi ülepea teeme? – endale esitamata jätnud.

Üks asi on «kiretu kaamera», mis portreteerib elu sellisena, nagu ta on. Aga vaataja tahaks ikkagi enamat, kui teada saada, et Tõnu Trubetskyl on põhikooli lõpetav tütar, kes elab koos oma emaga ja kohtub regulaarselt isaga. Et lahkuläinud perekond võib olla toimiv perekond. Ja üleüldse.

Film oma napilt nelja-viie võttepaigaga libiseb ainesest üle, voolab ja vuliseb kuskilt kivide vahelt olematusse ja vaataja jääb vibelevaid lõputiitreid heitunult põrnitsema. Et mis asi see nüüd oli?

Oli film, kus puudub üldistus ja sõnum. Mitte et tegijad peaksid viieteistaastase tütarlapse maailmanägemise või tema vanemate kasvatusparadigmade suhtes seisukohti võtma, vaid miskisuguseidki paralleele tahaks näha.

Eriti tahaks näha, mil moel ja määral erineb «punkperekonna» võsu oma eakaaslastest. Kas tema väärtushinnangute skaala põrkub kaaslaste omaga või sulanduvad erinevate taustadega noorte skaalad siiski ühte. Ja nii edasi.

Hea küll, mingeid vihjeid me ju saime, aga kui hakkas huvitavaks ja sisuliseks minema, siis lõid tegijad filmilindile käärid sisse ja lasid ekraanile järjekordse rääkiva pea. Kahju.

Ma ootasin seda filmi tänu oma ainesele ja võimalustele ehk enim selleaastasest valikust, aga pettuma pidin. Kuigi ma olen kindel, et kui tegijad oleks viitsinud veidi rohkem intellektuaalset kapatsiteeti ja (võtte)aega investeerida, oleks asjast päris maitsev käkk saanud.“
Keil, A. (2005). Pooleli jäänud jutustus. Postimees, 15. nov, lk 39.